Kõige üldisem põhjus on selles, et inimene armastab mustreid ning sümboleid. See on võimalus peatuda, meenutada, tähistada, nautida. Eesti Raamatu Aasta sisu tähendab minu jaoks seda, et inimesed võtaksid hetkeks aega ning mõtleksid mõtlemise peale, kuidas meie mõtlemine eristab meid ülejäänud loomadest, kuidas me oleme inimestena mõtlemise kaudu olemas. Raamatuaasta eesmärgiks kitsamas mõttes on: „… hoida tänapäeval ja säilitada tulevikuski raamatu kõrget aukohta eesti elus.“ Eesti raamatu 500-aastane ajalugu annab meile võimaluse ühe asja ümmarguse aastapäeva puhul nendel teemadel mõtiskleda. Muidugi toimub raamatuaastal rohkelt näitusi, konverentse ja muid ettevõtmisi, sündmuste programm on kirev ning pakub võimalust meie raamatu 500. sünnipäevast osa saada igas eas ja mitmesuguste huvidega inimestele. Nii nagu iga inimene on erinev, on ka igale inimesele raamatuaasta tähendus ning sisu erisugune. Selleks võib olla mõne raamatu lugemine, aga sama hästi ka konverents, näitus või lihtsalt uus huvitav teadasaamine.
Viimasel ajal räägitakse Eesti kunagisest Tiigrihüppest ning uuest vajalikust TI-hüppest, kuid nii nagu tihti unustatakse ära, et teine kirjaoskus on noodikirja lugemise oskus, unustatakse ära esimene eesti „tiigrihüpe“. See on see hüpe, mille tegid eestlased saades kirjatundjaks ning lugejaks rahvaks. Umbes 100 aastat pärast esimest eestikeelset trükist hakati Eestis edendama rahvaharidust, 1641 ilmus esimene eestikeelne aabits, Forseliuse omad sajandi lõpus, järgmise sajandi alguses hoogustunud vennastekoguduse liikumine pani suurt rõhku lugemisoskusele. Tulemuseks oli see, mis on nähtav juurde lisatud kaardilt. 19. sajandi lõpuks olid eestlased oma naabritest paremad kirjatundjad ning seeläbi ka oma peaga mõtlejad, ise otsustajad, vabamad, vabadust ihkavamad. Seda tasub meeles pidada.
Eesti Raamatu Aasta ajalugu
Juba esimese raamatuaasta puhul kuulutas härra Riigivanem Konstantin Päts, arvestades selle tähtpäeva ulatust ja iga, 24. II 35 Eesti Vabariigi 18. kestvusaasta Raamatu-aastaks, võttes selle oma kõrge kaitse alla.
Tänaseks päevaks on meil olemas 4 raamatuaastat (viimane neist veel kestab, kuid ta ON juba olemas). Olgu siinkohal lühidalt toodud nende algus- ning lõpukuupäevad ning (ametlikud) nimetused.
24. II 1935 – 24. II 1936: Eesti Raamatu Aasta / Eesti Raamatu-aasta
24. II 1975 – 24. II 1976: Eesti Raamatu-aasta
23. IV 2000 – 23. IV 2001: Eesti Raamatui Aasta
30. I 2025 – 14. III 2026: Eesti Raamatu Aasta
Kultuuriministeerium sai 2000. aasta raamatuaastast hoogu ning indu ja hakkas 2005. aastast korraldama teema-aastaid, et teisigi kultuurivaldkondi esile tõsta, asjade käigus on ka 2000–2001 toimunud Eesti Raamatu Aasta sattunud tagantjärgi teema-aastatate nimekirja, millesse ta oma ligi 100-aastase ajaloo ja kultuurilise tähenduse poolest ometi ei taha sobituda.
Mis on kirjapandud sõna roll meie kultuuris
Me teame, et eesti rahva elukorraldus on ajas tugevasti muutunud, samuti on muutunud raamatugi asend ja tähendus. Kuid tal on endiselt eriline roll meie kultuuris. On arhetüüpe, milles raamatu osa on säilinud ning säilib edaspidigi. Näiteks: raamat on vaimu võimla, raamatus talletatakse meile olulised teadmised, mille poole saab pöörduda ka siis, kui arvutid ei tööta, heade raamatute seltsis tunneb inimene end hästi ka siis, kui ta neid ei loe.
Raamatu osa meie kultuuris on esile tõstetud nii palju kordi, et raske on ses vallas olla kuidagi originaalne. Kahel eelmisel raamatuaastal (1935 ja 2001) on ilmunud erineva sisuga koguteosed „Raamatu osa Eesti arengus“. Mina isiklikult loodan, et sama pealkirjaga ilmub üks raamat ka sel raamatuaastal, ja veel enam – et oleks põhjust rääkida raamatu osast Eesti arengus ka siis, kui saabub eestikeelse raamatu 1000. sünnipäev.
