19. Veneetsia arhitektuuribiennaal

Kuraatoritiim tõstatab põlevkivi kui sümboli mõtestamisega teoreetiliselt huvitava ja kohalikul tasandil aktuaalse teema. Projekt teeb ambitsioonika ettepaneku põlevkivitööstuse jääkainete kasutuselevõtuks ehitusmaterjalina. Esitlusest ilmneb, et materjalikatsetused on siiski alles algusjärgus ja uurimistöö on poolik. Uurimistööga soovitakse edasi töötada, kuid puudub garantii, et sellega aasta jooksul õnnestunud tulemusteni jõutaks, mida biennaalil eksponeerida.

Põlevkivi tähendusväljad, mis ulatuvad tööpuudusest energiajulgeolekuni, ja ka põlevkivitööstusest väljumise käsitlus on esitluses huvitavalt välja toodud ning selles on ajakohasust. Segaseks jääb, kuidas see info näituseruumis külastajateni jõuaks, sest plaanitud väljapanek on väga materjalikeskne ja näeb ette monoliitse installatiivse vormi, kus on infokandjana välja toodud vaid graveeringutega tellised. Kohati valgub kontekstuaalne pool ka laiali ning selle laiem seostatus arhitektuuri rahvusvahelise diskursusega võib jääda biennaali kontekstis nõrgaks ning olla publiku jaoks keeruline haarata.

Väljapaneku idee on eksponeerida kesksel kohal materjali ning väljapaneku edukus sõltub initsiatiivikast, kuid poolikust uurimistööst ning katsetest, mille ebaõnnestumisel kaotaks väljapanek olulise tasandi ja kandevõime. Kuna teostuse osas on üleval palju riske ning väljapaneku vormiline idee ei mõju ka uudsena, ei ole kuraatoriprojekt tervikuna riigi esindamiseks rahvusvahelisel suursündmusel piisavalt veenev.

Kuraatoriprojekt on provokatiivne ning seab küsimuse alla arhitektuuri valdkonna stampe, klišeesid ja dogmasid. Kuraatori lähenemisesse on tulnud projektiga edasi töötamisel juurde tervitatav enesekriitiline dimensioon ja teravus ning kuraatoriprojekt on efektselt vormistatud. Esitlus pulbitseb ideedest, kuid väljapaneku keskne idee jääb tooreks ning ei kanna žürii hinnangul näitusena välja.

Projekti tugevus ongi pigem esitluses, milles on stand-up’i kvaliteeti. Esitlus ei veena aga, et väljapaneku idee vääriks suure-eelarvelist teostust biennaalinäitusena. Näitusena on kuraatoriprojektil oht jääda igavaks ja formalistlikuks. Arusaamatuks jääb, mida näitusel ikkagi eksponeeritaks. Näituse ideega ei minda lõpuni ning küsitav on ka sellise teemakäsitluse relevantsus just praeguses ajahetkes. Eksponaatidele lähenemine vajaks teistsugust käsitlust, et publikut tõesti provotseerida, kaasa haarata ja kanda näituseruumis edasi sama energiat, ja värskust, mis on olemas esitluses. Kuraator on end varasemalt näituste tegemisel küll tõestanud, kuid nii väikese kuraatortiimi puhul on ebarealistlik nii suure näituse mahus tabavat sisu luua.

Arhitektuuriajaloos on domineerivate trendide küsimuse alla seadmisel olnud oluline roll näiteks karikatuuridel. Selliseid referentse võinuks samuti teema laiemasse konteksti paigutamiseks mõtestada – ehk oleks jõutud nii tabavamate meediumiteni.

Pildipõhise tehisintellekti toel loodud visuaalid räägivad küll teadlikult veel ühest klišeest, kuid on täna väga ülekasutatud visuaalne võte. See paneb ka küsima, kui teadlik on autor klišeedest, mida tema ja ta enda töö- ja esitlusvahendid kannavad.

Kuraatorite poolt tõstatatud maastiku teema on oluline, kuid hargneb korraga väga mitmes suunas laiali ning projekti fookus jääb kokkuvõttes ebaselgeks. Maad ja (tehis)maastikesse kuhjunud semantilisi pingeid plaanitakse lahata sõnaraamatus ning tutvustada biennaalikülastajale maastiku alla mattunud merekonteineris. Merekonteiner, nagu ka seda ümbritsema plaanitud tampsavi, on arhitektuurinäitustel väga üle kasutatud element ega mõju uudse ega selle teema kontekstis tabavana. Pilliroo installatsiooni ruumiline idee on efektne, kuid ei kanna üksi välja, kui seda ei toeta selge juhtmõttega väljapanek.

Inimesele allutatud maastike teemas on suurt potentsiaali, ent see ei tule sellise lahenduskäiguga väljapanekus kahjuks selgelt esile. Esitluses tuuakse sisse üha uusi tähenduslikke seoseid, mis hägustavad projekti juhtmõtet. Tähenduskihistuste paljususe tõttu ei ole projekt tervikuna veenev ning kuraatorite esitlusviis ei anna hoolimata nende varasemast näitusekogemusest kindlust, et edasine töö viiks selge sõnumiga väljapanekuni. Esitluses jääb vastamata mitmetele esimeses voorus esitatud küsimustele, sh sellele, kuidas käesolev väljapanek teistest omalaadsetest eristub ja mida uut senistesse diskussioonidesse lisab.

Silikaattellise stigma kujunemist ja taaskasutuse väljakutseid käsitlev teemapüstitus on aktuaalne. Kuraatoriprojekt on põhjalikult läbi töötatud ja veenvalt esitatud. Näituse ülesehitus näeb ette eesti arhitektuuriajaloo näidetel tugineva installatiivse ruumilahenduse. Ajaloouurimust põimitakse materjalikatsetusi ja kaasaega kajastavate eksponaatidega. Uurimistöö on laiapõhjaline ja näituse idee ambitsioonikas. Tegu oleks eesti kontekstis kahtlemata väga tugeva arhitektuurinäitusega.

Sedavõrd süvitsi eesti arhitektuuriajalugu lahti jutustava lähenemisega võib olla rahvusvahelist biennaalipublikut raske kaasa haarata. Ajaloo ja tuleviku käsitlus võiksid olla paremas tasakaalus ning lahendatud läbi suurema üldistusjõuga eksponaatide. Uute kasutusvõimaluste osas kaasaegses arhitektuuris võiks teha selgema ettepaneku.

Näitus nõuab süvenemist ja põhisõnum võib jääda sellise teostuse puhul laialivalguvaks ning näituse laad liialt kirjeldavaks. Näitus ei ole formaadi poolest uudne (võrdluseks varasemad ühe materjali lugu kirjeldavad ekspositsioonid) ning ei pruugi teiste – iseäranis sarnase teemapüstituse, kuid suurema eelarve ja pinnaga – paviljonide keskel biennaali kontekstis silma paista. Arsenales jagatakse ruumi tihti mõne teise riigiga ning ette antud eelarve piirides võib olla raske sellise lahenduse ja võttestikuga mõjule pääseda.

Kuraatoritiimil on kogemusi materjalide taaskasutuse ja materjalikatsetustega, kuid ei ole arvestatavat varasemat kogemust näitusetegevusega.

Kuraatoritiim on teinud siiski ära väga põhjaliku ja tunnustamist vääriva töö. Loodetavasti jõuab näitus mõnel muul kujul siinse publikuni, pannes väärtustama ka seda osa ehitatud pärandist ning inspireerides (taas)kasutama ka sotsiaalse stigmaga materjale.

Kuraatoriprojekt vaatleb kliimaeesmärkide saavutamist puudutavaid vastuolusid ja seda, mis juhtub elukeskkonnaga, kui arhitekt jääb ruumiotsuste tegemise protsessist kõrvale. Projekt on hästi läbi töötatud ning esitluses tuleb välja tugev ning meeldivalt kriitiline kuraatoripositsioon. Kuraatorite radikaalne ettepanek katta ühe Veneetsia palazzo fassaad penoplastiga mõjub intrigeerivalt ja püüab tabava kujundi läbi tähelepanu sellele, et renoveerimise läbi tuleb luua ruumi uut väärtust. Kuraatoriprojekt kõnetab mitmel tasandil ja mõjub uudsena nii formaadilt kui teemapüstituselt – seda enam, et paneelelamute renoveerimise näol on valitud väga aktuaalne, kuid samas paljude arhitektide jaoks nö mitteatraktiivne teema.

Kuraatorite ettepanek kujutada siseruumis lavastusliku heliinstallatsioonina lahendatud ühistukoosolekut tekitab kohati küsimusi ja vajab edasi töötamist. Kuna biennaalikülastajat huvitab näituseruumi sisenemisel fassaadilahendusele selgituse saamine, ei tasuks karta siseruumis ka klassikalisemat kirjeldava materjali esitlemist ja taustaloo lahti rääkimist. Finaalvooru esitluses oli selleks palju ainest  - nt kliimalepet ja laiemat Euroopa/maailma konteksti ning soojustamise kõrval ka jahutamist puudutavad slaidid. Sellise materjali kaasahaarav esitlemine näituseruumis võiks laiendada projekti kandevõimet ja tuua juurde universaalsema tasandi, mis kõnetaks ka neid, kellele soojustamise ja ühistu teemad võõrad.

Projekti suurim ohukoht on žürii hinnangul selles, kui fassaadiinstallatsiooniks sobivat hoonet ei õnnestu leida. Finaalvooru esitlus kinnitas meeskonna kohanemisvõimet ja seda, et nad on võimaliku Itaalia-poolse partneriga juba suhtluses. Projekti tugevuseks on ka see, et projekt toetub kuraatortiimi enda akadeemilisel uurimusel ning kuraatortiim on ennast varasemalt projektide ja näituseeksponaatide edukal lõpuleviimisel tõestanud ning neil on head kujundite leidmise ja nendega töötamise oskust.

Väljapanek on eelarve piires hästi teostatav ning sel on tugev potentsiaal rahvusvaheliselt silma paista. Teema on hetkel nii Eestis kui Euroopa tasandil väga aktuaalne ja väljapanekul on potentsiaal suunata ka laiemalt siinset selleteemalist diskussiooni.