Pooled Euroopa riigid on rakendanud lõivu või maksu voogedastusplatvormidele, nagu Netflix, Amazon Prime, Disney+ või Viaplay. Lõiv ei pruugi tähendada makset. See võib olla ka kohustus investeerida Eesti audiovisuaaltoodangusse. Selleks, et voogedastusplatvorme maksustada, tuleb Eesti õigusruumis üle võtta audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv (AVMSD).
AVMSD reguleerib audiovisuaalmeedia teenuseid Euroopa Liidus sõltumata sisu edastamise tehnoloogiast. Direktiiv võeti vastu 2010. aastal ja selle eesmärk oli lähtuvalt toimunud digitaalsetest muudatustest kaasajastada audiovisuaalmeedia teenuste valdkonda ning tagada ringhäälinguteenuste kvaliteet, mitmekesisus ja sõltumatus. AVMSD reguleerib muuhulgas audiovisuaalsete sisuteenuste pakkumist, reklaami, alaealiste kaitset ning ringhäälinguteenuste ligipääsetavust. Direktiivis sätestatakse nõuded ringhäälinguteenuste kättesaadavusele, sisu reklaamimisele, sponsorlusele, piirangutele ja reguleerimisele.
Samuti kehtestati direktiivis kohustus edendada Euroopa audiovisuaalmeedia tootmist ning tagada ringhäälinguteenuste puhul Euroopas toodetud sisule teatud protsendimäär. AVMSD kohaldus nii traditsioonilisele ringhäälingule kui alates 2018. aastast ka uutele meediakanalitele, sealhulgas voogedastusteenustele, sotsiaalmeediale, videojagamise platvormidele ja veebisaadetele. Direktiivis on artikleid, mida Eesti ei ole seni kohandanud, kuid mis annavad võimaluse seada kohaliku audiovisuaalse sisu tootmisel täiendavad kohustusi audiovisuaalmeedia teenuste osutajatele. Üks selline säte on artikkel 13.
Artikkel 13 seab ELi liikmesriigis registreeritud ja tellitava audiovisuaalmeedia teenuse osutajale kohustuse näidata 30% ulatuses Euroopa toodangut, nagu tegid seda juba varem telekanalid. Eesti seisukohalt on olulisem, et liikmesriik võib seada teises liikmesriigis registreeritud ja teisele turule suunatud teenuseosutajale kohustuse panustada audiovisuaalsisu ja filmide tootmisse, seda riiklikku fondi tehtava osamakse või otseinvesteeringuna. Seda saab teha vaid juhul, kui samasugune kohtustus on kehtestatud ka kohalikule teenusepakkujale.
Ilmselt vajab veidi selgitamist, mida tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste all mõeldakse. Võrgutehnoloogiate areng kõrvaldas kiiresti konkurentsist traditsioonilise videolaenutuse. Selle asemele tekkisid erinevad videofailide jagamise ja edastamise platvormid, millest mitmed olid esialgu autorikaitse seisukohalt ebaseaduslikud. Kui alguses levisid filmid peamiselt TVOD (transactional video on demand) teenusena, kus tasuti konkreetse filmi eest, siis peagi loodi teenused, kus kuutasu eest võis vaadata piiramatul hulgal sarju või filme, mida tuntakse SVOD (subscription video on demand) ärimudelina.
Videolaenutusena alustanud Netflixi edu on olnud kõige tähelepanuväärsem – lühikese ajaga muutus Netflix vahendajast üheks suuremaks stuudioks. Enda toodetud sisuga platvormid on loonud pea kõik suuremad filmistuudiod, meediagrupid ja traditsioonilisemad ringhäälingud. Paradoksaalselt lõpetas Netflix posti teel DVDde laenutamise Ühendriikides alles kuu aega tagasi.
SVOD mudeli alusel tegutseb maailmas arvukalt dok- ja väärtfilmide platvorme. Lisandunud on erinevaid ärimudeleid, nagu reklaamil põhinev AVOD (advertising-based video on demand), tasuta FVOD (free video on demand) ja nende hübriidid.
Ka mõju poolest muutuvad SVOD teenused hargmaiselt järjest olulisemaks. 2018. aastal uuendatud direktiiv reageeris olukorrale, kus kõik Euroopas registreeritud telekanalid olid kohustatud näitama 30% ulatuses Euroopa sisu, kuid jõudsalt kasvava vaatajaskonnaga voogedastajatel polnud kultuurilisi kohustusi. Turule tulles on suuremad voogedastajad registreerinud ettevõtted ELi liikmesriikides ning sellest lähtuvad annabki direktiiv võimaluse seada neile kohustus kohalikku sisutootmisse panustada. Oluline eeltingimus on, et samasugune kohustus on ka kohalikel suurematel voogedastajatel, kes Eestis on seotud suuremate telekommunikatsiooniettevõtetega (Telia, Elisa).
Meie õigusruumis tuleb AVMSD artikkel 13 üle võtta meediateenuste seadusesse. Tasu arvestatakse voogedastaja poolt Eesti territooriumilt teenitavalt tulult ja suunatakse kohaliku sisu tootmisse, mille kriteeriumid otsustab liikmesriik ise. Euroopa praktikas on lõivude ja otseinvesteeringute kohustus riigiti kokku 4–5%, ent Prantsusmaal ulatub erinevate liidetud kohustustena üle 25%. Aprilli seisuga on artiklit 13 kohaldanud 14 Euroopa riiki. Kohaldamise tingimused tuleb täpsemalt läbi rääkida Eesti audiovisuaal- ja filmitootjatega, Eesti ja rahvusvaheliste voogedastajatega ja teiste ministeeriumitega.
