Moonika, sind valiti tänavu osalema mainekasse programmi Transatlantic Rising Stars 2026. Mida see võimalus sinu jaoks tähendas?
See oli suur üllatus ja muidugi suur au, et mind eestlasena viie filmirežissööri hulka valiti, kes võiksid USAs Euroopat esindada. Kokku kandideeris 160 filmitegijat 27st Euroopa riigist. Kindlasti sain juurde enesekindlust ja lootust, et filmi tegemine on siiski oluline ja teemad, millest räägin, lähevad kuskil korda. See on tegelikult tunnustus kogu meie väikse riigi filmivaldkonnale, et suudame luua rahvusvaheliselt silmatorkavaid lugusid. Kodus seda tunnet eriti kogeda ei saa.
Viimased kolm aastat olen teinud ettevalmistusi filmierialalt osaliseks lahkumiseks, sest režissööri elukutse nõuab meeletut pühendumist ja eneseohverdust, aga seda väga tihti ei väärtusta ei majanduslikult ega õiguslikult ei valdkonna sees ega ka riiklikul tasandil. Ja mulle tundub, et see olukord kahjuks ka ei muutu. USAs aga nähti nii minus kui ka teistes režissöörides kultuuridiplomaate, silla ehitajaid ja suhte hoidjaid USA ja Euroopa vahel; olulised inimesed oli vaadanud meie töid, kohtusime kõrgel tasemel Euroopa Liidu esindajatega. Selles mõttes oli see muidugi Eestist tulles harjumatu, skisofreeniline ja natuke isegi naljakas.
Mille põhjal sind programmi valiti?
Kandideerimine kestis pool aastat, tehti mitmeid intervjuusid, aga lõplikult otsustavaks sai minu viimane mängufilm „Must auk“, mis on korraga absurdikomöödia, žanrifilm ja sotsiaalkriitika. Programmi kokku pannud žürii tõi esile isikupärast autorikäekirja ja julgust käsitleda ühiskondlikult olulisi ning kultuurideüleseid teemasid ootamatu nurga alt.
Teised valitud režissöörid olid Guillermo Galoe Hispaaniast, Leonardo van Dijl Belgiast, Mara Tamkovich Poolast ja Sofia Exarchou Kreekast. Programmi kureeris Hollywoodis tegutsev USA-Saksa päritolu stsenarist ja produtsent Seanne Winslow.
Palun kirjelda lähemalt programmi sisu.
Programmi esimene osa toimus Massachusettsis. Bostonis külastasime Emerson College’it, kus kohtusime tudengite ja õppejõududega. Seejärel osalesime Berkshire rahvusvahelisel filmifestivalil, kus eriporigrammis linastusid meie filmid. See on väike, aga oluline festival, kus palju filmitööstuse inimesi New Yorgist. Minu jaoks oli inspireeriv näha dokfilmi „Steel this story, please!“, mis räägib ajakirjanikust, USA demokraatia ja vaba ajakirjanduse eest võitlejast Amy Goodmanist. Amy oli ka ise kohal publikuga kohtumas koos oma väikse koeraga.
Lapsena olin suur Indiana Jonesi fänn ning Berkshires tutvusin ka näitleja Karen Alleniga, kes mängis kahes Jonesi loos Marioni. Samuti legendaarse produktsioonidisaineri Kristi Zeaga, kelle loomingusse kuuluvad sellised filmid nagu „Goodfellas“, „The Silence of the Lambs“, „Philadelphia“ ja „Revolutionary Road“. Olles ise filmirežissöör tähendavad taolised „elava filmiajalooga“ kohtumised emotsionaalselt muidugi väga palju.
Suur osa programmist toimus ka Los Angeleses. Millised kogemused sealt enim meelde jäid?
Los Angeleses keskendus programm Ameerika filmitööstuse toimimise tundma õppimisele, kultuuride erinevuse mõistmisele ja professionaalsete kontaktide loomisele. Viie väga intensiivse päeva jooksul kohtusime juhtivate tootmis- ja levifirmade esindajatega, sealhulgas Netflixi, A24 ja Cinetic Media professionaalidega. Külastasime ka Paramount Picturesi stuudiot ning Academy Museum of Motion Pictures’it.
Saime rääkida oma loomingust ning tutvustada oma arenduses olevaid mängufilmiprojekte, rääkisime ka Euroopa filmide levist ja sellest, kuidas nemad näevad koostöö võimalusi Euroopaga.
Kas kohtusid Los Angeleses ka Eesti kogukonna esindajatega?
Jaa, see oli väga äge osa reisist! Kohtusin Los Angelese Eesti Seltsi presidendi Minna Tiiduse ning legendaarse Eesti aukonsuli Jaak Treimaniga. Jaak on kogu elu panustanud Eesti riigi ja kultuuri tutvustamisse ja teadvustamisse Ameerika Ühendriikides ning see pühendumus on lihtsalt nii liigutav.
Mulle väga meeldis juura- ja majandustaustaga Jaagu mõte, et ka kultuur ja turism peaks olema Eesti riigikaitse ja julgeoleku ühed alustalad, sest just nende valdkondade kaudu tekib välismaalastel eestlastega emotsionaalne side, sügavam inimlik mõistmine ja teadvustamine, mis võib saada keerulistel hetkedel otsustavaks.
Programmi viimane etapp viis teid Washingtoni. Milline oli lõppakord?
Washingtonis võõrustas meid Euroopa Liidu asesuursaadik Ruth Bajada. Vastuvõtul arutlesime kultuuridiplomaatia ning filmi rolli üle rahvusvahelistes suhetes ning kohtusime ka Euroopa Liidu suursaadiku Jovita Neliupšienėga.
Programmi lõpetas Euroopa Liidu korraldatud suurejooneline kultuurisündmus „State of the Arts Night 2026“, mis tõi kokku Euroopa ja Ameerika kunstnikud, filmitegijad, muusikud, diplomaadid ja kultuurikorraldajad. Saime režissööridena tutvustada oma filme ning osalesime paneelvestlustes Euroopa ja Ameerika kultuurikoostöö ja loomingu teemadel. Mul oli rõõm ja tore üllatus kohtuda ka Eesti saatkonna kultuurinõuniku Sarah Luurega.
Mida andis Transatlantic Rising Stars sulle isiklikult ja mida tähendab see Eesti filmile laiemalt?
Transatlantic Rising Stars oli erakordselt põnev kogemus nii professionaalsel kui ka isiklikul tasandil. See pakkus suurepärase võimaluse tutvustada Eesti filmi rahvusvahelisel areenil ja rääkida selle kaudu ka meie riigist, ajaloost, praegusest hetkest. Sain ka mitmeid huvitavaid erialaseid kontakte, millest soovi korral võiks tulevikus võibolla midagi enamat sündida. Kindlasti suhtleme edasi nende nelja Euroopa režissööriga, kellega need kaks pöörast nädalat koos olime.
Ja muidugi sain veidi rohkem näha ja tundma õppida Ameerikat väga erinevatest külgedest.
