UNESCO maailmapärandi konventsioon saab tänavu 50-aastaseks. See on üks maailma tuntumaid muinsuskaitsealaseid leppeid, mis on vastuvõtmisest peale 1972. aastal nautinud erakordset edu. Nii võib vist nimetada kokkulepet, millega on liitunud 194 riiki ehk sisuliselt kogu maailm.
Juubeliaasta pidi olema aeg, kui meenutatakse saavutatut ja arutatakse pärandi tuleviku üle. Plaan oli keskenduda vähem tunnustatud pärandile, eriti Aafrikas. Tähistamise asemel aga analüüsib UNESCO nüüd Ukraina kohal tehtud satelliidipilte ja koostab hädaabiprogrammi. Märtsi lõpuks oli UNESCO teatel tõendatud 53 Ukraina kultuurimälestise hävitamine või kahjustamine. Eriti raskelt on kannatada saanud Harkiv, mis on UNESCO loovlinn, samuti Tšernihivi 9.-13. sajandist pärit ajalooline keskus, mis on maailmapärandi ootenimekirjas.
Ukraina sõja taustal peaks tänavune maailmapärandi komitee istung toimuma – üllatus, üllatus – Venemaal Kaasanis. Euroopa riigid teevad praegu jõupingutusi, et UNESCO eelmisel aastal tehtud otsuse ümber vaataks, kuid viimane lükkab protseduurireeglitele viidates vastutuse hoopis 21 riigi esindajatest koosnevale maailmapärandi komiteele. Komitees on aga Euroopa riigid vähemuses – neid on ainult viis ja üks neist on Venemaa. Paraku ei lähe paljude teiste maailmajagude riikidele Euroopas toimuv sõda samavõrra korda, et Venemaa korraldusõiguse vastu välja astuda.
Konventsioon sedastab, et ükski osalisriik ei tohi tahtlikult kahjustada ega ohtu seada kultuuri- ja looduspärandit, mis asub konventsiooniga liitunud riigis. Iga riik vastutab oma territooriumil oleva pärandi eest, aga kehtib ka ühine vastutus, sest nagu nimigi ütleb, on tegu kogu maailma jaoks olulise kultuuripärandiga. Sellest hoolimata pole rahvusvahelise koostöö organisatsioon suutnud kaheksa aasta jooksul teha kindlaks, kuidas läheb okupeeritud Krimmis asuval maailmapärandil. Venemaa raporteerib suurtest investeeringutest, mis pigem hirmutab, teades, kuidas Venemaal mälestisi „üles ehitatakse“. Ukrainal puudub juurdepääs Krimmis asuvale antiiksele Hersonesosele ja lisaks veel viiele objektile, mis on nende maailmapärandi ootenimekirjas.
Täna, 8. aprillil tegid 45 samameelse riigi UNESCO esindused ühise avalduse, et kui tänavust komitee istungit ei viida üle neutraalsele pinnale või kui seda juhatab Vene saadik, siis boikoteeritakse üritust. Neutraalne koht oleks näiteks UNESCO peakorter Pariisis. Vabatahtlikke riike, kes oleksid valmis istungi korraldamise nii lühikese etteteatamisega enda peale võtma, ei ole varnast võtta, sest võõrustada tuleb ligi 1000 inimest ja üritus kestab pea kaks nädalat. Variant oleks ka istungi ära jätmine, mida tehti kaks aastat tagasi pandeemia tõttu.
Istungi toimumine Kaasanis oleks UNESCO-le suur mainekahju, lisaks kannataks konventsiooni usaldusväärsus kui juuni lõpus arutletaks Ukraina ja kõigi teiste riikide pärandi üle Venemaal ja Vene UNESCO saadiku taktikepi all. Ometi ei näi Venemaa potentsiaalne võim suunata arutelu ukrainlaste ja teiste pärandi üle kõigile silmakirjalik ega ohtlik. Varem on komitee relvakonfliktist ohustatud objektid pikema jututa ohustatud pärandi nimekirja kandnud. Viimati tehti seda 2013 kui Süüria kõik kuus maailmapärandi paika ühekorraga ohunimekirja kanti. Kuna see lihtsustab rahvusvahelise abi andmist, tuleks Ukraina pärandiga sama teha, kuid selleks peaks Venemaa eelseisval istungil tunnistama, et Ukraina pärand on sõja tõttu ohus.
Arutelu toimumine konfliktiolukorras ja Venemaa juhatusel oleks õnnetu kokkusattumus ka Läti ja Leedu jaoks, kelle kümneid aastaid ette valmistatud maailmapärandi kandidaadid jõuavad komitee ette just sel suvel.
Leedu jaoks on ajastus eriti delikaatne, sest taotletakse Kaunase lisamist maailmapärandi nimekirja ja seda oleks sümboolne teha just tänavu, kui Kaunas on Euroopa kultuuripealinn. Läti taotleb maailmapärandi staatust Kuldiga linnale. Selle mõttega hakati tööle 2001 ja ametliku taotluse esitamiseni jõuti 2021. 20 aastat, tuhandeid lehekülgi teadustööd ja põhjendusi, et tõendada Kuramaa hertsogiriigi keskuse, hansalinna ja imelise puitarhitektuuriga linnakese kuulumist mitte ainult Läänemere regiooni, vaid maailma olulisema pärandi hulka. Loodetavasti ei lenda see pingutus poliitmängude tõttu vastu taevast.
Euroopast on niigi keeruline maailmapärandi „klubisse“ pääseda, sest Euroopa pärand on nimekirjas üle esindatud. Muu maailma jaoks ei ole vahet, kas taotlus tuleb Lätist, kus on seni vaid kaks maailmapärandi paika või Itaaliast, kus neid on 58. Ida-Euroopa pärandipaikadele pjedestaalil koha välja võitlemine võib osutuda isegi keerulisemaks. Näiteks Kaunas sihib maailmapärandi staatust 1920.-1930. aastate moodsa arhitektuuriga ja paigutab end ühte rivvi teiste modernistlike linnadega nagu Tel Aviv, Brno ja Lviv. Kaunase tegevus oma modernistliku pärandi heas mõttes upitamisel on erakordselt sümpaatne. Nende edukas kohaloome põhineb suuresti moodsal arhitektuuril, mis ehitati kahe ilmasõja vahel, kui Kaunas oli ajutiselt Leedu pealinn. Maailmapärandi kontekstis tähendab see Kaunase jaoks aga skisofreenilist olukorda, kus nende veidralt ja võluvalt dekoratiivne funktsionalism on Euroopa jaoks liiga lokaalne nähtus, ülejäänud maailma silmis aga jällegi „liiga Euroopa“. Üheaegselt tuleb tõendada enda pärandi kuulumist Euroopa arhitektuuriajaloo hulka ja võidelda Euroopa-suunalise pahameelega, sest maailmakaardil asutakse kõige tihedamalt täpitatud kohas.
Maailmapärandi konventsioon on tegelikult rohkem populaarne kui edukas. Need ei ole sama asi. Sealjuures on populaarne ennekõike esindusnimekiri, mis on konventsiooni kõige nähtavam osa. Mõistagi on konventsioon aidanud kaasa päranditeadlikkusele, kuid sellega on kaasnenud tohutu surve iga hinna eest nimekirja pääseda. Praeguseks on maailmapärandi nimekirjas juba 1154 kultuuri- ja looduspärandi objekti ja see ei ole jätkusuutlik. Paisuv nimekiri räägib küll järjest mitmekesisemat lugu maailma kultuurist ja loodusest, kuid kontroll nimekirja kantud paikade seisukorra üle väheneb. Konventsiooni algsed eesmärgid nagu pärandihoid ja restaureerimine jäävad järjest rohkem tagaplaanile. Nii libisevadki ülemaailmsete muinsuskaitse põhimõtete vastu eksijad nimekirja sõelast läbi ja pääsevad politiseerunud komitee näpuviibutustest, kui reostavad Baikali järve või kaevandavad Siberi kaitsealustes metsades kulda.
