Leerikasukatest taldrik-kirjadeni: mis on teoksil digitaalse kultuuripärandi valdkonnas

Kui kultuuriminister 2018. aasta 26. veebruaril „Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023“ tegevuskava kinnitas, ei olnud tegu märgilise sündmusega ainult seetõttu, et valmis pikalt ja hoolega planeeritud esimene kultuuripärandi valdkonna digipöörde teekaart. Tegevuskava pani aluse esmakordsele niivõrd mastaapsele ja tugevale eri haldusalade ja valdkondade mäluasutuste koostööle. Tegevuskava siht oli ambitsioonikas. Riigi hallatavates mäluasutustes on kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandiobjekti, millest 2018. aasta alguses oli digitaalsena kättesaadav vaid kümnendik. 2023. aastaks sooviti digiteerimises jõuda kolmandikuni.

Täna on suur rõõm tõdeda, et tegevuskava ületas seatud eesmärgi. 2023. aasta lõpuks oli digitaalsena kättesaadav 42% meie mäluasutustes olevast kultuuripärandist. Tegevuskava eelarveks kujunes 9,7 miljonit eurot, millest 6,9 miljonit eurot saadi toetusena Euroopa Regionaalarengu Fondist. 

Mida põnevat digiteerituna leiab? 

Kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava valmis Kultuuriministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös. Projekte vedasid eest Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Muinsuskaitseamet, Rahvusarhiiv, Registrite ja Infosüsteemide Keskus, Tartu Ülikool, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kuid kaasatud olid mäluasutused üle kogu Eesti. 

Rahvusarhiiv vedas eest kokku kolme dokumentide digiteerimisprojekti: „Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks (1860-1920)“, “Vaba rahvas vabal maal (1920-1940)” ja “Tartu Ülikooli arhiivi 1918-1944 digiteerimine”. Kokku digiteeriti tegevuskava raames veidi üle 6,6 miljoni lehekülje dokumendipärandit.  

Projekti “Vaba rahvas vabal maal” raames digiteeriti 1939. aastast pärinevaid talundi- ja maalehti. Aastatel 1918–1940 korraldati Eestis neli põllumajandusloendust, mille käigus loendati üles kõik maaüksused valdades ning kõik talundid valdades ja linna halduspiirides. Rahvusarhiivi Tallinna säilitus-ja kasutusosakonna asejuhataja Helina Tennasilm kirjutab Rahvusarhiivi blogis, et  1939. aasta loenduse materjalid on peaaegu täielikult säilinud. Seega on tegemist ühega vähestest terviklikult säilinud loendusandmetest Eesti territooriumil enne II maailmasõda. „Talundilehtede vastu on läbi aegade olnud suur uurijahuvi. Neist leiab huvitavaid andmeid terve talumajapidamise kohta alates talundipidajast või omanikust ja talu suurusest ning lõpetades talus elanud inimeste ja suvetöölistega. Kodu- ja pereloo uurimise kõrval on talundilehest kujunenud ka arvestatav allikas õiguste tõendamisel,“ märgib Tennasilm. Sedalaadi dokumentide puhul on aga digiteerimine lausa eluliselt oluline – olles kirjutatud hariliku pliiatsiga, kustub tekst ajas.  

Eesti Rahva Muuseumi juhtimisel viidi ellu kaks esemete digiteerimisprojekti, mille raames digiteeriti riikliku, rahvusliku ja kultuuriloolise väärtusega ning suure uurijatepoolse kasutatavusega esemeid. Kokku digiteeriti tegevuskava raames ligi 53 000 museaali. 

Muuseum on ise välja toonud hulgaliselt pärandipärle ehk erilisi esemeid muuseumite kogudest, mis tänu digiteerimisprojektidele e-kujul nüüd kättesaadavad on. Näiteks digiteeriti Tallinna Linnamuuseumi kogust taldrik-kiri, mille Artur Valge 1943. aastal tõenäoliselt Patarei vanglast oma õele kirjutas. Kiri on kirjutatud taldrikule, mis seejärel on katki löödud ning kildudena vanglast välja toimetatud. Hiljem kokku kleepides sai kirja lugeda. Saaremaa Muuseumi kogust digiteeriti aga näiteks Muhu Igakülast pärit Riste Abe leerikasukas, mis pärines umbes aastast 1900. 

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust digiteeriti ligi 900 klaasikogusse kuuluvat museaali, nende hulgas mitmed Eino Mäelti teosed. Klaasikunstnik Eino Mäelt (1940–2021) on kujundanud nii tehase Tarbeklaas toodangut kui ka tegelenud unikaalloominguga. Mäelti unikaalloomingut iseloomustavad dekoratiivsed täisklaasist vormid, mida ilmestavad klaasisisesed mullid. Ta oli esimene eesti klaasikunstnik, kes teostas valatud klaasist lailihvis erksavärviliste detailidega geomeetrilisi vorme. 

Eesti Rahvusringhääling ja Rahvusarhiiv vedasid eest nelja filmide digiteerimisprojekti: „Kroonikafilmid 1914-1991“, „Tallinnfilmi digiteerimata filmipärand“, „Eesti Telefilmi kultuuripärandi digiteerimine I ja II“. Kokku digiteeriti tegevuskava raames 695 tundi filmipärandit. 

Filmiarhiivi kogudes leidub 275 tundi kroonikafilme, mis kajastavad siinset elu ja inimesi 20. sajandil ning kuuluvad tänu laiale teemaderingile arhiivi aktiivseimalt kasutatava audiovisuaalse ainese hulka.  

Rahvusarhiivi vabatahtlik Kati Vuks kirjutas Rahvusarhiivi ajaveebis, et digiteerimisel oli fookus Nõukogude Eesti ringvaadetel, mille tootmine algas 1940. aastal ning jõudis haripunkti 1950.–1960. aastatel. Toona jõudis Tallinnfilmi stuudiost kinolinale üle 50 ringvaate aastas. Ta toob välja, et kroonikafilmide teemavalik on väga mitmekülgne, ulatudes erinevatest kultuurisündmustest, spordivõistlustest ja persoonilugudest maaelu, linnakeskkonna ja tööstusmaastiku olustiku dokumenteerimiseni. Samuti leidub sissevaateid ettevõtete tootmistehnoloogiasse ning koolide ja lasteaedade igapäevaellu. Kroonikapalad annavad edasi kohapärimust erinevatest Eesti paikadest, olles väärtuslik allikas asutuste ja kodukoha ajaloo uurimisel, muuseumide ekspositsioonide elavdamisel, kooli õppekavade rikastamisel, aga ka filmi- ja teletööstuses kasutamisel. 

Filmipärandi projektis „Tallinnfilmi digiteerimata filmipärand“ digiteeriti Tallinnfilmi 35 mm mustvalgeid mängu-, dokumentaal- ja kroonikafilme aastatest 1940–1993. Täpsemalt oli projekti valikus ligi 400 filmi, sh 70 tundi dokumentalistikat, 33 tundi mängufilme ja 22 tundi ringvaateid. Mängufilmidest valiti koostöös Eesti Filmi Instituudiga välja seni digiteerimata mängufilme, sh sellistelt režissööridelt nagu Kaljo Kiisk, Veljo Käsper, Jüri Müür, Herbert Rappaport. 

Rahvusarhiivi juhtimisel viidi ellu ka kaks fotopärandi digiteerimisprojekti, mille raames digiteeriti  167 000 klaas- ja filminegatiivi 20. sajandi algusest. Rahvusarhiiv osales fotoprojektides Jaan Rieti klaasnegatiivide koguga, mis on Eesti suurim tänaseni säilinud ühe fotograafi klaasnegatiivide kogu. Filmiarhiivi juhtivspetsialisti Aap Tepperi ja projektijuhi Annika Tootsi sõnul oli kogu puhastamine ja pakendamine aastatepikkune töö, millega tegeles paralleelselt mitu inimest. Kogudest leiab palju põnevat materjali, mis varasemalt pole avalikkuse ette jõudnud. Ühtlasi märgivad nad, et Rieti kogu puhul oli oluliseks tööriistaks ateljee registriraamat, mida peeti hoolikalt selle avamisest saadik – just see aitas paigutada digiteeritud fotod kindlasse ajalisse ja ruumilisse konteksti. 

Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikool vedasid eest kokku kahte trükiste digiteerimisprojekti. Projekti „Eesti keele ja kirjanduse ning omariikluse allikad“ raames digiteeriti Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Rahva Muuseumis säilitatavat rahvustrükise pärandit. Projekti „Eesti teadus- ja õppekirjandus“ raames digiteeriti Tartu Ülikooli raamatukogu, TalTechi raamatukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu ning Eesti Kirjandusmuuseumi teadus- ja õppekirjanduse pärandit 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi I pooleni. Digiteeritud materjalide hulgas on teadus- ja õppekirjandust kõikidest valdkondadest. 

Lisaks pärandi digiteerimisele viidi ellu ka mitu olulist arendusprojekti. 

Alates 2023. aastast on kõigile Eesti elanikele kättesaadav Minu Raamatukogu ehk MIRKO taskuraamatukogu, kust saab igal ajal, igalpool oma nutiseadmes lugeda ja kuulata e-väljaandeid. 

Eesti Rahvusringhääling ja Rahvusarhiiv hankisid tegevuskava raames lindirobotil paikneva arhiivi peegli, mis võimaldab turvaliselt ja pikaajaliselt digiteeritud andmeid teises geograafilises asukohas säilitada. See aitab tagada oluliste pärandiobjektide säilimise - vähendatakse riske juhuks, kui ühes kohas paiknev arhiivikoopia peaks tõsise intsidendi tulemusel hävima. Registrite ja Infosüsteemide Keskus ning Muinsuskaitseamet arendasid tegevuskava raames Muuseumide Infosüsteemi. 

Viimaks valmisid ka kolm analüüsi, mis käsitlesid pikaajalise säilitamise arhitektuuri, autoriõiguste ja litsentside parimaid praktikaid ning digitaalse kultuuripärandi kättesaadavaks tegemist.  

Kuhu edasi? 

Tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023“ on pärandivaldkonna edulugu. Kultuuripärandi koordineeritud digiteerimine, ühtselt säilitamine ja avalikult kättesaadavaks tegemine vähendab dubleerimist, killustatust ja on ressursisäästlikum. Tänu tegevuskavale avaneb kõigile huvilistele pärandiliikide ülene ülevaade meie pärandist. Ühtlasi õnnestus valdkonda tuua 6,9 miljoni euro suurune Euroopa Regionaalarengu Fondi investeering. 

Tegevuskava loomine aitas riiklikul, aga ka asutuste tasandil mõtestada terviklikult, millises suunas peab kultuuripärandi valdkond üheskoos liikuma. Edu tõi tegevuskava projektide pikk ja põhjalik kavandamine ning eeltöö. Läbi räägiti ja kokkulepped saavutati rohkemate projektide osas kui need, mis tegevuskavasse jõudsid. Muudatuste ilmnedes võimaldas tehtud eeltöö tuua tegevuskavva uusi projekte, mis olid kiiresti valmis tegevusi alustama. 

Ilma mäluasutuste vahelise tiheda koostööta poleks olnud tegevuskava elluviimine võimalik. Eelnevalt digiteerisid mäluasutused oma kogudes olevat pärandit vastavalt võimalustele jooksva tööna või projektipõhiselt. Viimasel juhul konkureeriti tihti rahastusele. Tegevuskava puhul digiteeriti aga ühe projekti raames mitmete asutuste kogudest pärinevat pärandit ning suure hulga objektide korraga digimisega kaasnes ressursi- ja ajasääst. Taas oli võimalik tõdeda, et koos jõutakse kaugemale. 

Väga tänulikud on tegevuskavale olnud just väiksemad mäluasutused üle Eesti. Nad on tõdenud, et ilma tegevuskava projektideta oleks sama hulga pärandi kõrgekvaliteediline digiteerimine olnud võimatu või võtnud kümmekond aastat. Rõõm on näha, et mäluasutuste ja ministeeriumite vaheline koostöö on tugevnenud ning kandunud ka väljapoole tegevuskava. Üha enam korraldatakse ühisüritusi, õpitakse üksteise praktikatest ning tehakse koostööprojekte. 

Oleme veendunud, et asutuste vahelist väga head koostööd tuleb jätkata. Kultuuriministeerium on koostamas uut „Kultuuripärandi digitegevuskava 2024-2029“, mille eesmärgi ja sihid sõnastas Digitaalse Kultuuripärandi Nõukogu ning mille ettevalmistamisse panustasid ka lõppenud tegevuskavas aktiivselt osalenud mäluasutused, Muinsuskaitseamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. 

Uue tegevuskava raames jätkatakse dokumentide, trükiste, esemete, fotode ja filmide kahemõõtmelist digiteerimist. Lisaks alustatakse lähtuvalt Euroopa Komisjoni soovitusest eseme- ja ehituspärandi koordineeritud kolmemõõtmelist digiteerimist. Uus tegevuskava valmib 2024. aasta jooksul. 

Sihiks on jätkuvalt, et Eesti kultuuripärand oleks kõigile huvilistele digitaalsena kättesaadav, mugavalt kasutatav ning turvaliselt säilitatud. Tagame pärandi säilimise tulevastele põlvedele, olenemata kriisidest maailmas.  

Tegevuskava raames digiteeritud kultuuripärand on kättesaadav: 

• Dokumendipärand: Rahvusarhiivi digiteeritud allikate keskkonnas Saaga, Muuseumide Infosüsteemis MuIS, Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasis Kivike, Tartu Ülikooli digitaalarhiivis DSpace ja Tallinna Ülikooli Pedagoogika Arhiivmuuseumi süsteemis. 

• Trükipärand: Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR. 

• Esemepärand: Muuseumide Infosüsteemis MuIS. 

• Filmipärand: Rahvusarhiivi Meediateegis ja Arkaadris ning Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis, kirjeldusandmed Meediateegis ja Eesti Filmi Andmebaasis. 

• Fotopärand: Rahvusarhiivi fotode andmebaasis FOTIS, Muuseumide Infosüsteemis MuIS, Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasis Kivike, Tartu Ülikooli digitaalarhiivis DSpace ja andmeportaalis eElurikkus.