Kultuuriministeerium lõpetas igasuguse riikidevahelise kultuurikoostöö agressorriigi Vene Föderatsiooniga vahetult pärast seda, kui algas täiemahuline sõda Ukraina vastu. Samameelsete riikide arusaam, et agressoriga koostööd ei tehta, veelgi enam, ta tuleb isoleerida rahvusvahelise koostöö mistahes vormidest, on olnud üleüldine. See on omakorda piisav moraalne kompass ka laiemale kultuuriavalikkusele oma valikute tegemisel.
Paratamatult inimene harjub peaaegu kõigega, ka sõjaga, kui taparelvad ei paugu vahetult enda akende all. Nii on Kultuuriministeerium viimastel nädalatel saanud mitmeid signaale selle kohta, et Vene Föderatsiooni kultuuritegelased või organisatsioonid planeerivad Eestis esinemisi või piletimüügikeskkonnad pakuvad pääsmeid sündmustele, kus astuvad üles Venemaa artistid. Avalikkuse ees on olnud ka juhtumeid, kus Venemaa rahastatud sündmusel osaleb Eesti kultuuritegelane. Kultuuripublik ja asutused küsivad, kuidas sellesse kõigesse suhtuma peaks ning mida tuleks teha.
Eesti riigi arusaam ei ole muutunud: agressorriigi kollektiividel ei ole kohta meie lavalaudadel. Püüded veeretada arutelu fookus sellele, justkui isiklikud suhted oleks midagi hoopis eraldiseisvat geopoliitikast ning kultuur ja poliitika on eri asjad, on kohatud. Sageli rahastatakse Venemaa kultuuriorganisatsioone tegevust sealsest riigieelarvest. Avalikkuse ette jõudnud info Venemaa kultuuritegelaste ülesastumistest okupeeritud Krimmi territooriumil on samuti piisav alus, et hinnata isikute õigust viibida Eesti Vabariigi territooriumil ning siin töötada. Sarnaselt mõeldes on mitme kultuuriasutuse juhid korraldajale öelnud üles võimaluse oma majas niisuguseid sündmusi korraldada, kui mõnigi detail nendele küsimustele vastates õhku jääb.
Sektoris toimuv on neil aegadel teravdatud tähelepanu all. Oleme seda Kultuuriministeeriumis neil aegadel selgelt tundnud. Kuidas jõuab info olukorrast sektoris meieni?
Riik ei halda kultuuri- või spordisündmuse kalendrit ega hakka seda tegema. Kõigi afiššidega tutvumine oleks ilmvõimatu. Info liikumine võib olla juhuslik ja ebatäielik. Sellepärast on pingelisel ajal tähtis hoida mõistlikku dialoogi. Kultuuriministeerium on tänulik tähelepanekute eest, kui mõne sündmuse puhul on põhjust arvata vastuolu Eesti kursiga toetada Ukrainat sõja võitmisel ja seeläbi rahu tagamisel nii Eestis kui ka Euroopas üldse.
Kultuuriministeerium on lõpetanud või veel tehniliselt lõpetamas kõiki aluseid ametlikuks kultuurikoostööks Venemaaga, puudutagu see muusika, teatri, kultuuripärandi või mistahes valdkonda. Riiklik kultuurikoostöö saab kindlasti taastuda, ent alles siis, kui Ukraina on sõja võitnud ja agressorriik on võtnud sõjakuritegude ja ainelise kahju eest vastutuse. Järelikult saavad läbirääkimised uute alguste üle kultuurikoostöös toimuda juba hoopis teistsuguse Venemaaga, mida me praegu ei näe.
