Loomemajanduse definitsioon
Sõna “loomemajandus” ja selle sisu on ju veel küllaltki värske ning nagu on selgunud, ka mitmeti mõistetav. Sellest on Eestis kõneletud kõigest viimased mõnikümmend aastat. Alles 2005. aastal toimus esimene loomemajanduse uuring, millega püüti täpsustada selle mõiste definitsiooni ja määratleda valdkonnad, mida see puudutab. Defineerimisel lähtuti peaasjalikult Suurbritannias kasutusel olnud põhimõttest, mille järgi on loomemajandus majandussektor, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel, mis on võimelised looma heaolu ning töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu.
Ka riigi vaatest on loomemajanduse paigutumine teinud läbi huvitavaid muutusi: aastatel 2008– 2013 oli loomemajanduse edendamine Eestis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalas ning alles alates 2014. aastast Kultuuriministeeriumi ülesanne. Samuti on loomemajanduse arengut alates 2009. aastast mitmekülgselt toetatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kaudu. See kõik viitab selgelt, et kultuurielul on majandusega tugevad seosed ning riigi roll selle toetamisel saab kindlasti muutuda veel täpsemaks.
Sisendi andsid sajad inimesed
Loomemajanduse termini kasutamisel on kindlasti nii innukad eestseisjad kui ka kriitikud, kes peavad seda kultuuri kommertsialiseerumise põhjustajaks. Loomemajandust esiplaanile seades võib nende hinnangul kultuuri kvaliteedist tähtsamaks saada majanduslikud käibenumbrid. Samas oli hea tunda, et vaatamata mõningasele skepsisele on üldine valdkondadeülene arusaam praeguseks üsna selge – kultuur on osa majandusest ning selle majanduslik-ühiskondlik mõju on pigem ala- kui ülehinnatud. Seega langes meie ministeeriumipoolne kutse kokku tulla viljakale pinnasele, sest kaasamõtlemine oli täis siirast õhinat ja tõi esile tohutu hulga põnevaid vaatenurki loomemajanduse mõtestamisele. Valdkondlikel koosolekutel käis omi mõtteid ja kogemusi jagamas ligi 400 inimest, keda selle aja ja kaasamõtlemise eest väga tänan. Olgu need valdkonnad ka kohtumiste toimumise järjekorras välja toodud: kunst, kirjandus, audiovisuaal, disain, arhitektuur, etenduskunstid, kultuuripärand, muusika ja mängutööstus.
Kõikide valdkondade esindajatele saatsime aruteluks ette kolm küsimust.
- Kuidas kasvatada valdkonna majanduslikku mõju?
- Kuidas suurendada valdkonna abil Eesti rahvusvahelist nähtavust?
- Kuidas tõsta/uuendada/mitmekesistada valdkonna kaudu Eesti mainet?
Mõtteid kogunes kohtumistelt mitukümmend lehekülge ja nende põhjalikum sünteesimine on veel ees. Kinnitust leidis, et loomemajanduse tähendusväli on endiselt väga lai ning erineb mitte ainult valdkonniti vaid ka iga valdkonna siseselt.
Kultuurivaldkondade majanduslik ja rahvusvaheline potentsiaal
Oli selgelt tajuda, et valdkondade jaoks oli väga kasulik mõtestada oma tegevust mitte ainult kultuurilise väärtuse vaid ka majandusliku mõju perspektiivist. Samuti kostus kõigil kohtumistel, et kultuurivaldkondade majanduslik potentsiaal on tunduvalt suurem kui oleme seni osanud märgata. Kõikide valdkondade puhul oli kindlasti ühendav tõdemus, et „meie potentsiaal on suurem“. Üksmeelselt tajuti, et kultuuril on selge mõju majandusse lisandväärtuse tekitamiseks, rääkimata Eesti tuntuse suurendamisest. Näiteks on kultuurisektor tugev osa elamusmajandusest, mis kasvatab Eesti tuntust ning panustab turismi ja piirkondade konkurentsivõime arengusse festivalide, näituste, kontsertide, muuseumite, filmide, kirjandusteoste, muusika ja mängudega.
Samuti nõustuti üksmeelselt, et loovisikute mõju majandusele on tunduvalt komplekssem kui ainult ettevõtete käibenumbrid. Samas ei ole nende paljude teiste mõjude mõõtmiseks veel häid mõõteriistu, kuigi on tunnetuslikult selge, et ka meie endi lood omavad nii sotsiaalmajanduslikku kui ka isegi julgeolekualast mõju.
Samuti oli selge valdkondadeülene üksmeel välissuhtluse olulisusest. Eesti esindamine rahvusvahelistel festivalidel ja messidel on tähtis kõikidele valdkondadele ja tõstab oskuslikult tegutsedes tuntavalt meie loovisikute võimalusi kõnetada lisaks kodumaisele publikule palju laiemat hulka inimesi.
Kokkuvõttes tundus, et kultuuriloojad ja -korraldajad tajuvad hästi nii oma võimalusi ja arengupotentsiaali kui ka neid kohti, kust king pigistab.
Loomemajanduse ehk kultuurimajanduse potentsiaali on hakatud erinevates valdkondades hindama ja märkama ning olemasolevas tegevuses suuremal määral kasutama. Loomemajandus on liikunud üksikute toetusmeetmete kesksest mõtlemisest juba reaalsetesse strateegiaplaanidesse, mida erinevad asutused, arengukeskused ja valdkonnad enda tegevuste planeerimiseks kirja panevad ning järgivad. See pole enam lihtsalt abstraktne idee või ilusad sõnad paberitel.
Kultuuriministeeriumi ülesanne on nüüd nendelt kohtumiselt kogunenud mõtetest välja sõeluda ühisosa ja koondada need teostatavad põhimõtted, milles Kultuuriministeerium saab senisest paremini kaasa aidata, et kultuuris sündiv oleks lisaks kunstilisele väärtusele ka parimal moel majandusliku mõjuga, ilma et meie loojate loomevabadus kuidagi ohtu satuks. Püüame selgeks saada, kus või milles on täna meie kultuurivaldkondadel kasutamata potentsiaal majandusliku mõju ja Eesti rahvusvahelise nähtavuse suurendamisel ning millised on olemasolevad eeldused ja võimekus kui ka takistused ja väljakutsed selle potentsiaali ärakasutamiseks.
Võib kindel olla, et nende ühiste mõttetihedate tundide jooksul panime idanema mitmeid mõtteid, mida ka valdkondade esindajad saavad omavahel edasi kasvatada. Kõik kohtumised kinnitasid selgelt, et avatud meelega üksteise ärakuulamisel on suur jõud ning tugev kultuur on kahtlemata nii julgeoleku alus ja ühiskonna siduja, kuid tal võib olla lisaks ka suurem roll majanduse ergutajana.
Liitu ajaveebiga
