Uurisime Eesti Kooriühingu tegevjuhilt Kaie Tannerilt, kuidas koorid on koroonakriisi kestel hakkama saanud ning kuidas muudab koorijuhtide elu ja tööd juhendajatele mõeldud uus palgameede.
Kaie Tanner, kuidas kooriliikumine koroonakriisi keskel üldse toime tuleb? Mis koorikogukonnast vastu kajab?
Kooriliikumine on praegu kahjuks sunnitud pausile jäänud. Paljud koorid tegid siiski proove ja kontserte nii kaua, kui piirangud vähegi võimaldasid, aga oli neidki, kes lõpetasid tegutsemise juba novembris, kui meedias ilmusid esimesed uudised sellest, et koorilaul olla ohtlik. On koore, kes on juba praegu otsustanud, et tegevus peatatakse suveni ning tullakse taas kokku alles sügisel. Mõned koorid jätkasid tööd väiksemas koosseisus, sest osa lauljaid lihtsalt ei julgenud proovidesse tulla. On neidki, kes teevad koorilauluga lõpparve, viidates sellele, et valivad parem mõne ohutuma hobi.
Seega on koorivaldkonnas praegu palju ebakindlust – ka seetõttu, et keegi ju ei tea, kas ja millal üleüldse saab taas laulma ja esinema hakata. Samuti on küsimärgi all paljud suvesse planeeritud suursündmused. Kirikulaulupidu ja mudilaskooride konkurss jäid ära, Tallinna rahvusvaheline koorifestival lükkus sügisesse. See kõik vähendab ka lauljate motivatsiooni. Saaks küll zoomis proove teha, aga mille nimel siis pingutada ja laule õppida, kui pole eriti loota, et neid kusagil lähemal ajal esitada saab. Püüame Kooriühinguga teha kõik, mis praegustes tingimustes võimalik on. Pigem tõstame üritusi edasi, mitte ei jäta ära.
Kui suures ohus võib olla laulupeoliikumise järjepidevus?
Ma kindlasti loodan, et selle järjepidevus ei ole veel otseselt ohus. Meie enam kui 150-aastase ajalooga võrreldes ei ole see praegune kaks rasket aastat ju eriti pikk aeg. Küll aga on näha, et koorilauljate arv on praegu vähenenud, samuti on langenud paljude kooride kunstiline tase ning motivatsioon. Kindlasti avaldab see valdkonnale mõju veel paari aasta vältel, aga loodetavasti mitte kauem.
Mul endal on tunne, nagu oleks koori- ja laulupeoliikumise roll kummaliselt nihestunud. Ühine laulmine on aastakümneid olnud eestlaste jaoks üks enese defineerimise viise, nii koosolemine kui ka iseolemine samaaegselt. Me oleme ehk harjunud sügaval südamepõhjas uskuma laulmise jõudu ja võimet lahendada väga suuri märgilisi küsimusi nagu rahvusliku eneseteadvuse kujunemine, riikliku iseseisvuse saavutamine, ühistunde loomine. Nüüd äkki on seesama ühislaulmine muutunud probleemiks, mitte lahenduseks. See on midagi, mida me praeguses tervislikus olukorras teha ei saa. Mul on sellest tohutult kahju, aga loodan väga, et see muutub.
Meeldivamast ka. Eesti Kooriühing oli üks neist, kes aitas välja tulla ideega, et koorijuhte võiks toetada riikliku palgameetmega. Milline on olnud esimene kogemus ja tagasiside?
Tagasiside on üldiselt olnud väga positiivne. See on valdkonna jaoks oluline rahaline panus, mis on väga paljudele kooridele toeks. Rahvakultuuri Keskus on minu meelest teinud väga suure töö selle heaks, et taotlemine oleks võimalikult lihtne ja arusaadav, seega loodame, et see kõigil soovijatel ka õnnestub.
Kõige olulisem on paradigma muutus – riiklik palgameede annab reaalse toetuse selleks, et teha koorijuhiga tööleping ning maksta talle töö eest väärilist tasu. Ehk siis see annab selgelt märku, et koorijuhi töö on päris amet, mitte dirigendi õhtune hobi või väike lisaots lisaks põhitööle. Loodan väga, et see aitab motiveerida noori asuma seda eriala õppima ning meil on tänu sellele ka 2034. aasta laulupeo eel piisavalt dirigente, kes kõiki laulda soovijaid juhendavad.
Kaks olulist kriteeriumi on palgameetme osas tekitanud reageeringuid – kutsekvalifikatsioon ja tööleping. Miks just need?
Need on jah kaks uuemat nähtust ja seega on nendega seoses kõige rohkem küsimusi. Kutsekvalifikatsioone on küll välja antud juba aastaid, kuid paljud koorijuhid pole hakanud neid seni taotlema, kuna pole olnud vajadust. Praegu tehakse seda aga väga usinalt ning kõik dirigendid saavad hakkama!
Töölepingute osas on samuti küsimusi neil tööandjatel, kes neid varem sõlminud ei ole. Näiteks on Koorijuhtide Liit jaganud näidistöölepingut. Rahvakultuuri Keskus on pannud üles aga meetme seisukohast vajalikud punktid, mida võiks lepingus järgida. Tööinspektsioon riputas oma portaali tooelu.ee üles kollektiivijuhtide palgameetmega seonduva info. Tööõiguse spetsialistid on vastanud kõigile esitatud küsimustele ning need on üles riputatud ka Eesti Rahvakultuuri Keskuse kodulehele korduma kippuvate küsimuste alla.
Me arvestasime sellega, et küsimusi tuleb nagu uute asjade puhul ikka. Aga õnneks on valdkonnas ka suur huvi ja rõõm, et selline toetus nüüdsest olemas on.
Kuidas ikkagi hoida optimismi ja kooskäimise tahet üleval, kui ebakindlus võtab maad?
See ongi raske. Oskan oma kooride näitel öelda, et zoomis proovide tegemine tegelikult töötab. Teeme tööd oma tavalistel prooviaegadel, õpime partiisid, kuulame teiste kooride esitusi. Kui uuesti kokku saame, on noodid selged ning tegeleda tuleb veel vokaali ja häälestusega, aga siiski pole lauljad koorist päris eemale jäänud.
Paraku on aga ka neid, kellele zoom üldse ei sobi, keda hirmutab viirus või kelle jaoks on inimliku kokkupuuteta töö vastuvõetamatu. Sel juhul need inimesed lahkuvadki koorist. Meie ülesanne on pakkuda koorilauljatele nii palju musitseerimisvõimalusi, kui vähegi saab, hoida koore koos, kohtuda siis kui piirangud juba lubavad ning pakkuda Kooriühingu poolt võimalikult palju esinemis- ja osalemisvõimalusi, kui esineda juba lubatakse. Inimestel on vaja teadmist, et koorielu ikkagi jätkub, et plaane tehakse ja lubatud piires tegutsetakse.
Kordan endale üle päeva, et ei saa ju koroona „ära teha“ meie 150-aastasele laulupeotraditsioonile ega umbes 40 000 laulja rõõmsale hingejõule. Ei saa ju!
Aitäh, Kaie Tanner, ja palju jõudu kogu kooriliikumisele!
Märkus: 1. aprillil andis Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus avalikkusele teada, et järgmiseks aastaks planeeritud noorte laulu- ja tantsupidu lükkub aasta võrra edasi. 13. noorte laulu- ja tantsupidu toimub 30. juunist 2. juulini 2023.