Vabakutseliste loovisikute süsteemi uuendamine

Need teemad ei puuduta tegelikult loovisikuid, vaid kõiki ebaregulaarselt või ebapiisavalt tasustatud töötajaid. Lahendused tuleb siin alajaotuses leida küsimustele nagu: 

• Kuidas tagada sotsiaalkaitset ebaregulaarselt hõivatutele? 

• Kuidas pääseks arstile need, kellele probleemiks igakuine maksulävepaku ületamine?  

• Kuidas maandada ebapiisava pensionistaažiga seotud riske?  

• Kas maksusüsteem arvestab täna piisavalt iseendale tööandjate vajadustega?  

• Milline on optimeeritud maksude pikaajaline hind ja kuidas seda vältida?

Ka need teemad puudutavad tegelikult laiemalt kui loovisikute ring. Iseendale tööandjad tegutsevad peamiselt OÜ vormis, kuid võivad oma teenuseid ja oskusi jagada ka väga paljudes muudes lepingu- või tehinguvormides.  

• OÜ “ülalpidamine” võib väikeste sissetulekute korral olla ka väga koormav. 

• Suure koormusega vabakutselisel ei ole aega “personalitööks” iseendaga, ega ka aja mahavõtmiseks, et loominguliselt areneda, akusid laadida.  

• Ettevõtluskonto ei ole täna aktiivsetele loovisikutele mugavaks alternatiiviks.  

• Samuti vajaksid loovisikutest vabakutselised tuge oma oskuste ja teadmiste arendamisel, et paremini kanda tööandja ja -võtja  koondvastutust.

Kes on loovisik LLS kontekstis, kellele peaks riik suunama võimalikud toetatavad meetmed? 

• Täna määrab LLS vabakutselise loovisiku ühelt poolt autori rolli ja teisalt kindla loomealade loetelu kaudu, loomeliitu mitte kuuluvate isikute puhul hinnatakse ka nende loomingulist aktiivsust viimasel kolmel aastal.  

• Küsimus “mis on kunst?” on nurjatu ja ammendavalt sellele vastata on ilmselt võimatu, kuid kokkulepe tuleb leida selle osas, mille alusel ja kelle otsusel võimalikke erandeid, sealhulgas toetusi, peaks tulevikus tagatama.  

• Kas ja kuidas tunda ära kultuuri ilmumine eri loomealadel ja -vormides, keda pidada professionaaliks, kuidas mõõta loovisiku aktiivsust?

Suur osa loovisikute muredest saab alguse tõsiasjast, et kuigi loometööd tehakse, ei ole piisavat tasu selle eest ette nähtud.  

• Kuidas muuta kultuuri rahastamist ja -korraldust selliselt, et kõigi teiste kõrval ka loovisiku töö eest tasu ja maksud makstud saaks?  

• Kuidas murda välja stipendiumide surnud ringist loometöö rahastamisel?  

• Millised on loometöö tasustamise mõistlikud määrad?  

• Kuidas aidata loovisikut tema huvide kaitsel ning kuidas parandada tööandjate teadlikkust? 

Loomeliidud on vabaühendustena eelkõige oma liikmete esindusorganisatsioonid, millel on Eestis pikk väärikas ajalugu, aga valdkonniti ka väga palju erinevaid täiendavaid rolle ja ülesandeid. Loovisikute huvikaitsega suudab ja oskab täna tegeleda vähemus, peamine koormus langeb täna selles osas loometoetuste ja -stipendiumide vahendamisega seotud küsimustele.  

• Kuidas peaks toimima loovisikute huvikaitse ja loomeliitude koostöö riigiga ideaalis?  

• Kuidas ja mille alusel peaks see tegevus olema rahastatud?

Saksamaal on loomevaldkondade professionaalidele tagatud soodustingimustel sotsiaalsed garantiid loovisikute sotsiaalkindlustusfondi (KSK) kaudu. See asutus tegutseb alates 1981. aastast loovisikute sotsiaalkaitse seaduse alusel (KSVG - Künstlersozialversicherungsgesetz). Tegemist on Saksa sotsiaalkindlustuse edulooga, mis pakub oma liikmetele kõrget kaitsetaset ja aitab tagada loomevabadust. KSK peamised ülesanded on olla kontaktpunktiks kõikides kunstnike sotsiaalkindlustusega seotud küsimustes: tegemist on täitesaatva asutusega (ei ole kindlustus- ega rahastamisasutus).

Loovisikutele kehtib prognoositud aastatulu põhjal arvestatud makse alusel kindlustus, mis tagab tervise-, pikaajalise hoolduse ja pensionikindlustuse, aga mitte tööõnnetus- ja töötuskindlustust. Võrreldes teiste FIEdega maksavad kindlustatud loomevaldkonna professionaalid ise vaid poole kogu sotsiaalkindlustusmaksest. Teise poole katab KSK sotsiaalkindlustusskeem. Fondi vahendid kogutakse järgmiselt: 20% tagab valitsus föderaalse toetuse kaudu, 30% loomingu kasutajad (kultuurikorraldajad) sotsiaalkindlustusmaksu kaudu ja 50% kindlustatud loovisikud sotsiaalkindlustusmakse kaudu.

Fondiga liitumise eelduseks on loovisiku tegevus professionaalse füüsilisest isikust ettevõtjana / vabakutselisena, kellel ei ole rohkem kui üks töötaja. Loovisiku aastasissetulek peab olema vähemalt 3900 eurot. Fond kontrollib, kas erikindlustuse eeldused on täidetud ja määrab kindlustusmakse suuruse loovisikule tema prognoositud aastatulu põhjal. Fond kogub kindlustatud loovisikute osamakseid, kultuurikorraldajate makstavat sotsiaalkindlustusmaksu ja föderaalset toetust ning suunab raha edasi asjaomastele kindlustusandjatele. Fondis oli 2020. aastal kokku üle 190 000 liikme.

Prantsusmaal on loodud eraldi sotsiaalkaitse meede meelelahutussektori (etenduskunstid, film, ringhääling, kontserdikorraldus jms) loovisikutele ja tehnilistele töötajatele, kelle töösuhe on mittealaline ja valdkonna eripärast tingitult ebastabiilne. Erisus loodi juba 1936. aastal filmivaldkonda silmas pidades, alates 1965. aastast on tegemist osaga üldisest töötuskindlustussüsteemist. Meetmele kvalifitseeruvad tähtajaliste lepingutega autorid, esitajad, töötajad ja tehnikud, kes pakuvad sektoris aktiivselt teenuseid ja on parasjagu “kahe lepingu vahel”. Meedet rahastatakse tööandjate töötuskindlustusmaksetest (4,05%) ja sotsiaalmaksust, samuti töötuskindlustuse lisamaksest, mida tasuvad nii töötajad (2,40%) kui ka tööandjad (5%). Sissemaksed koondatakse kõigi loome- ja kutsealade lõikes, olenemata töölepingu tüübist või staatusest.

Soodustingimustel kindlustus tagab keskmise brutopäevaraha 56 eurot (tavaline töötutoetus 38 eurot) ning seda on võimalik saada kuni 12 kuu jooksul. 2020. aasta lõpus said hüvitist 120 000 abivajajat, mis moodustas 4% kõigist töötushüvitise saajatest. Enimlevinud toetuse maksmise valdkondadeks oli film, videoprojektsioon ja -montaaž ning muusika.

Soomes on teenekal kultuuritegelasel võimalik taotleda kunstide edendamiskeskus TAIKE taotlusvooru kaudu pensionilisa. Selle meetmega lahendatakse probleemi, kus stipendiumide toel teoseid loonud ja karjääri teinud kultuuritegelastel ei ole sissetulekute iseloomu tõttu kogunenud piisavat pensionistaaži. Lisapensioni makstakse riigieelarvest kultuuritegelase täiendava pensioni seaduse (194/2016 “Laki ylimääräisistä taiteilijaeläkkeistä”) alusel. Pensioni väljamaksjaks on avaliku sektori pensionifond KEVA.

Pensionilisa suurus on 2022. aastal 1419,41 eurot kuus ja see on maksustatud. Välja jagatakse taotluste alusel 51 täissumma mahus täis- ja osapensione (pool summast). Taotleja peab olema vähemalt 60-aastane või püsivalt töövõimetu Soome resident, kelle püsisissetulekud jäävad alla kindlaks määratud tulupiiri. Täispensionilisa saamiseks ei tohi muud tulud ületada 1419,41 eurot kuus ning neile, kes teenivad kuni 2838,82 eurot, võib määrata osapensioni summas 709,70 kuus. Suurema tulu teenijale kultuuritegelase pensioni määrata ei saa. Taotlejate seast teeb valiku TAIKE komisjon piirkondlike nõukogude osalusel. Hinnanguliselt pälvib pensionilisa iga 9. taotleja ja lisapensioni saajaid on Soomes hetkel tuhatkond.

Austrias alustati riiklikul tasandil loomevaldkonna õiglusprintsiipide (läbipaistvus, võrdsed võimalused, austav koostöö, õiglane tasu ja ausa mängu reeglid) välja töötamisega 2020. aastal, kaasates protsessi nii regioonide esindajaid kui ka loomesektorit. Just regionaalsel tasandil on ette võetud mitmeid algatusi õiglase tasustamise juurutamiseks kultuurikorralduses. Austria palgalõhe uuringu tulemused valmisid 2022. aasta jaanuariks, misjärel kutsuti kokku õiglase tasu fookusgrupid, et koostada vastav riiklik strateegia. Juba protsessi algusfaasis eraldas föderaalvalitsus täiendavaid rahalisi vahendeid loometöö tasustamiseks 2 miljoni euro ulatuses ning täiendavaid stipendiume 1,1 miljoni euro ulatuses noortele loovisikutele karjääri alustamiseks. Järgmiseks plaanitakse ajakohastada tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse tingimusi etenduskunstide valdkonnas. Töötati välja ka valdkondade ülene õiglase kohtlemise koodeks (Fairness Codex) ning tööd alustab kultuurisektori ombudsman.

Hollandi õiglase tasu ja ausa mängu kokkulepped (Fair Practice Code) on valdkonna rohujuuretasandi algatus (eestvedajaks mittetulundusühing Kunsten ‘92), mis pakub võimalusi organisatsioonidele kriitiliseks enesevaatluseks, korraldab koolitusi ja on kättesaadavaks teinud valiku tööriistu loomevaldkonna professionaalidele. Hetkel keskendutakse dialoogi arendamisele sektoris ja poliitikakujundamises kaasa rääkimisele ning valdkonna praktikutele suunatud kampaaniatele. Kokkuleppe rakendamine on loomevaldkondades avaliku rahastuse eelduseks. Kokkuleppega liitunud lubavad läbivalt lähtuda õiglase tasu, õiglaste osakaalude ning õiglase toimeahela põhimõtetest solidaarsuse, läbipaistvuse, jätkusuutlikkuse, mitmekesisuse ja usalduse põhimõtteid järgides.

2022. aasta kevadel alustas Iirimaa eksperimenti, millega COVID-19 pandeemiast taastumise ühe tegevusena määrati avatud taotlusvooru kaudu juhuvalimiga 2000 loovisikule 3 aasta pikkune garanteeritud baassissetulek 325 eurot nädalas (summa lähtub miinimumpalgast).

Tegemist on Iiri valitsuse laiema taastepoliitika ühe meetmega, mitte valdkondliku algatusega, kuid see lähtub kultuurivaldkonna raportist “Life Worth Living” (2020). Pilootprojekti valimis on (taotlejate arvuga proportsionaalselt) 707 kunstnikku, 584 muusikut, 226 etenduskunstide esindajat, 204 filmitegijat, 184 kirjanikku ja 95 teiste alade esindajat. Projekti käivitamiseks eraldati 2022. aasta eelarvest 25 miljonit eurot. Tegemist ei ole universaalse baassissetuleku või kodanikupalgaga, vaid kitsalt kultuuripoliitilise eesmärgiga tegevusega, mis peab aitama toetada loovisikute toimetulekut ning testima poliitikameetme mõju valdkonnas.

Taotlusi said esitada kõigi loomevaldkondade vähemalt 18-aastased professionaalidest autorid ja esitajad, kes suutsid näidata loomingulist aktiivsust oma erialal. Kuna tegemist on ühtlasi uurimusliku projektiga, julgustati taotlema kõiki vabakutselisi loovisikuid. Valimisse mitte sattunutest moodustati kontrollgrupp ning kolme aasta jooksul võrreldakse baassissetuleku saajate ja sellest ilma jäänute toimetulekut ning tehakse eksperimendist järeldused. Arvestades, et grupid on piisavalt suured ja võrreldaval lähtepositsioonil, saab järeldada et kõik märgatavad muutused ja erinevused nende vahel võivad tuleneda poliitikameetme mõjust. Kuna gruppide moodustamisel jälgiti ka mitmekesisuse ja demograafilise proportsionaalsuse printsiipi, saab uurida ka baassissetuleku mõju erinevatele tululõhedele. Iiri maksu- ja sotsiaalabisüsteemid tõlgendavad baassissetulekut tavalise tuluna ning vastavate piirmäärade olemasolul arvestatakse sellega näiteks sotsiaaltoetuste maksmisel.

Kuigi kobarkriiside ja taastepoliitika laines on üle Euroopa viimastel aastatel ette võetud suuremaid ja väiksemaid reforme eriti vabakutseliste loovisikute toimetuleku parandamiseks, siis teema ei ole uus ja riigid on UNESCOs 27.10.1980 vastu võetud soovitusi loovisikute staatuse tagamiseks järginud juba aastakümneid. Ka Eesti on neist põhimõtetest poliitikakujundamises läbivalt lähtunud.

UNESCO loovisikute staatuse soovitus lähtub põhimõttest, et riigid peaksid aitama luua ja säilitada mitte ainult loomevabadust, vaid ka kultuuri loomiseks vajalikke materiaalseid tingimusi, ja et loovisikutel on õigus sotsiaalsele turvalisusele ja sotsiaalkindlustusele, sest nende heaolust sõltub kultuuri elujõud. Dokumendis on toodud ka loovisiku definitsioon kui “isik, kes loob kunstiteoseid või osaleb kunstiliselt nende loomises või taasloomises, kelle jaoks tema looming on elu lahutamatu osa, kes aitab sel moel kaasa kunsti ja kultuuri arengule ning keda tunnustatakse loovisikuna või kes soovib sellist tunnustust, olenemata sellest, kas tal on töösuhe või kas ta kuulub mõnda ühingusse või mitte.”