Vastukaja: Kultuuriministeerium ei vaata mööda seadustest

29.12.2020 | 15:51

Liivia Mahlapuu kritiseeris 28.12.2020 ilmunud arvamusloos, et Kultuuriministeeriumile nähtavasti seadused ei kehti. Juttu oli kultuuriväärtuste kaitse ja loodushoiu keerulisest vahekorrast Jägala jõe alamjooksu piirkonnas toimuva näite varal.  
    • Jaga

Liivia Mahlapuu kritiseeris 28.detsembril 2020 ERRi uudisteportaalis ilmunud arvamusloos, et Kultuuriministeeriumile nähtavasti seadused ei kehti. Juttu oli kultuuriväärtuste kaitse ja loodushoiu keerulisest vahekorrast Jägala jõe alamjooksu piirkonnas toimuva näite varal. Siinkohal avaldame ministeeriumi kommentaari ilmunud artiklile.

Kultuuriministeerium kinnitab, et ühe seaduse või direktiivi täitmise eesmärk ei saa olla teise rikkumine. Kultuuriministeeriumi või kultuuriministri hinnata ei ole, kas näiteks Jägala jõel võib vett paisutada ja elektrit toota või mitte. Samuti ei ole Kultuuriministeeriumi pädevuses koostada keskkonnamõjude hindamise aruannet ega väljastada vee erikasutuse keskkonnalube. Kultuuriministeeriumi ülesanne on seista kultuuriväärtuste eest, mis on taastumatu ressurss.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie on ERR kultuuriportaalis 8. oktoobril 2020 ilmunud samateemalises arvamusloos selgitanud, et kui keskkonnakaitses on võimalik turgutada potentsiaalseid liike ja nende elupaiku, taastades soid ja valada betooni, et teha kaladele soodsaid kudemistingimusi, siis kultuuriväärtusi ajalugu võltsimata taasluua pole võimalik.

Kultuuriministeerium on endiselt seisukohal, et Jägala joa alamjooksul paiknevad kaks muistset arheoloogiamälestist on hindamatu väärtusega. Mõlema puhul on tegemist asulakohtade ja põllujäänustega, mis pärinevad väga pikast perioodist, mesoliitikumist viikingiaja lõpuni (6500 eKr – 1050 pKr). Neile kehtestud ühisesse kaitsevööndisse on haaratud ka kolm lähedal asuvat mälestist: Linnamäe hüdroelektrijaama pais, arheoloogiamälestiste asulakoht ja Jägala linnamägi. Jägala asulakohtadelt saadud leiumaterjal on võimaldanud ümber hinnata nii mesoliitiliste asulakohtade paiknemist maastikul kui ka kiviaegsete tööriistade materjalide kasutamist. Samuti on tegemist ühe Põhja-Eesti tähtsama viikingiaja keskusega, millel on väga kõrge teaduslik potentsiaal. Kaitse alla võetud muistised on väga hästi säilinud ajaloolise maastiku osa.

Tõdeme, et loodushoidu ja kultuuriväärtuste säilitamine, tasakaalu leidmine ning valikute tegemine on keeruline. Eesti vooluveekogudel on kokku üle 900 paisu, millest 57 on muinsuskaitse all. Neist omakorda vaid 17 asuvad nn lõhelaste jõelõikudel. Enamikul jõelõikudel on jõutud looduse ja kultuuripärandi küsimusis osas kokkuleppele. 17 paisust on jäänud üles küsimus ainult kolme osas: Linnamäe, Kunda ja Hellenurme. Need kolm paisu on unikaalsed kultuuriväärtused, millele võrreldavaid Eestis teisi ei ole. Hellenurmel asuv rajatis on täiuslikult säilinud sisustusega ja praeguseks ainus töötav vesiveski Eestis. Kunda hüdroelektrijaama pais on juba kaitse all. Ka seal kehtib säilitamiskohustus. Unikaalsed objektid nõuavad standardist erinevat lahendust – ja nii see ka Jägala jõel.

Eesti kui Euroopa Liidu liige peab täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid, need on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas kehtivad kultuuriväärtuste kaitse seadused ja direktiivid. Eesti on ühinenud  ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga, arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga, Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste kokkulepetega, mis reguleerivad kultuuripärandi kaitset. Kõike seda arvesse võttes on Eestil kohustus teha üksikutel juhtudel väga raskeid otsuseid. Teame, et need ei pruugi olla kõigile osapooltele alati sobivad. Kindel on aga see, et olukord, kus kultuuripärand on hävitatud ja ka loodus ei taastu, pole kellegi huvides.