Uus muinsuskaitseseadus - parem kui varem

21.12.2018 | 11:21

Uus muinsuskaitseseadus ei paranda kõiki kitsaskohti rahvastiku kahanemisest linnaplaneerimisvigadeni, aga teeb nii mõnegi toimingu lihtsamaks ja suurendab toetusi.
Uus muinsuskaitseseadus ei paranda kõiki kitsaskohti rahvastiku kahanemisest linnaplaneerimisvigadeni, aga teeb nii mõnegi toimingu lihtsamaks ja suurendab toetusi. Neil, kes ameti värskelt maha pannud, on ikka kombeks vilet puhuda ja tuua päevavalgele süsteemi varjukülgi. Muinsuskaitseametist lahkununa on minulgi paljastada üks vähe teada saladus: uus muinsuskaitseseadus toob päriselt kaasa omanikele soodsad muutused. Olles töötanud olemasoleva seaduse alusel ning osalenud ka uue seaduseelnõu väljatöötamisel, üritan selgitada, millised muudatused on plaanis. Artikkel põhineb muinsuskaitseseaduseeelnõul, mille leiab valitsuse eelnõude infosüsteemist.1 Enne kehtestamist võib see muidugi poliitikute käes veel üksjagu muutuda. Loomulikult ei saa siin käsitleda kõiki paragrahve. Seetõttu keskendun teemadele, mille kohta on ajakirjanduses kõlanud kõige teravamat või ebaõiglasemat kriitikat. Kompensatsioon, säilitamiskohustus ja kasutusvõimalused Laialt levinud kriitika, et muinsuskaitse kompensatsioonimeetmed on liiga kesised, vastab igati tõele. Muinsuskaitseameti toetused kõigile mälestise-liikidele on praegu 1,46 miljonit eurot. Eelmise majanduskriisi kärbete eelsele tasemele ei ole toetused tagasi jõudnud, ehitushinnad on aga vahepeal jõudsalt tõusnud. Uue seaduseelnõuga seotud 1,4 miljonit eurot lisaraha võib küll tunduda väikese summana neile, kes on harjunud nägema nt katuseraha suurusjärku, kuid muinsuskaitses tähendab see toetuste suurenemist peaaegu poole võrra. Sellega saab hakata osaliselt kompenseerima uuringutele ja järelevalvele tehtud kulutusi, mida praegu ei saa üldse hüvitada, ning suurendada restaureerimistoetusi. Allar Jõks väidab oma septembrikuises artiklis,2 et uue seadusega riigi kontroll mälestiste kasutamise üle tugevneb: „Kinnismälestise omanikul on põhimõtteliselt igasugune ehitustegevus keelatud, kuni seda ei võimalda loodav kultuuripärandiamet. Lisaks on mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikele või valdajale pandud kohustus mälestist või ehitist hooldada ning vajadusel remontida." Omaniku kohustus mälestis säilitada ja ümberehitamine kooskõlastada on kirjas ka praeguses seaduses ja on olnud kõigis muinsuskaitseseadustes 1925. aastast peale. See ei ole midagi uut ega ebaproportsionaalset. Muinsuskaitse kõige otsesem eesmärk ongi kaitsealuste objektide säilitamine. Ilma säilitamiskohustuseta ning loa korral mälestis omatahtsi ümber ehitada puuduks muinsuskaitsel igasugune mõte.See ei tähenda aga sugugi, et mälestised on sama hästi kui natsionaliseeritud ja nende kasutamine riigi kontrolli all. Kaitsealuse kinnisvara kasutamist ehk seal elamist, selle väljaüürimist, äri-jms tegevust ei reguleeri riik vähimalgi määral, kuigi kohati paistab avalikkus justkui ootavat, et muinsuskaitse peaks vanalinnas keelustama suveniiripoed ja striptiisiklubid, Airbnb või oma maja tühjalt seista laskmise. Muinsuskaitse reguleerib ehitustegevust, mitte kinnisvara kasutamist - selleks on igal omanikul vabad käed, kuni see ei riku mälestist. Loakohustus väheneb Priidu Pärna on kritiseerinud3 100% preisilikku loakohustust, toonud positiivse näitena esile ehitusteatistele ülemineku ning soovitanud ehitusloa ja muinsuskaitseameti loa menetluse ühildada. Eelnõuga piisabki kaitsevööndites kõigil töödel teavitusest ja see on põhimõtteliselt ehitusloa menetlusega ühildatud. Praegune seadus nõuab mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitamiseks igal juhul muinsuskaitseameti luba. Uue seadusega legaliseeritakse üldlevinud praktika, et kaitsevööndi ehitiste siseruumi ümberehitusi võib teha muinsuskaitseametit tülitamata, ehitiste ümberehitamine, uute püstitamine, haljastus- ja kaevetööd nõuavad aga loa asemel teatist. Tegelikult ei pea üldjuhul isegi teatist esitama, sest kui muinsuskaitseamet on kooskõlastanud kohalikule omavalitsusele ehitusloa või -teatise menetluses, loetakse amet teavitatuks. Neid seadusepunkte lugedes võib jääda arusaamatuks, miks on üldse vaja eraldi teavitusmenetlust, kui piisab ameti kooskõlastusest. Konks on selles, et ehitusseadustik ei reguleeri alla 20 m2 pindalaga väikeehitiste püstitamist, mis tähendab, et eraldi teavitamise võimaluseta võiks vanalinnade platsid tippida vabalt täis kioskeid ja terrasse, mõisapargid täita kämpingute ja kuuridega, kirikuaia ette paigaldada burgeriputka jne. Teatis kaitsevööndis ehitamise kohta on eelkõige nendeks juhtudeks, kui tahetakse ehitada midagi, mis on ehitusseadustiku mõistes liiga väike, et paberit määrida, aga võib pärandi keskkonnas olla väga suure mõjuga. Ideaalis võiks muidugi tulevikus ka mälestiste ehitusloa ühildada muinsuskaitseameti loaga. Seda ettepanekut kaaluti mõne aasta eest, kuid mõte jäi teostamata paljude juriidiliste ja tehniliste probleemide tõttu. Mälestiste ja muinsuskaitsealade hoonete puhul ei ole loakohustus praegugi päris 100%: 2011. aastal lisati muinsuskaitseseadusesse remondi mõiste, millega lubatakse teha väiksemaid remonditöid ilma lubade ja kooskõlastamiseta. See hõlmab ainult seniste materjalide kasutamist vanu kihte eemaldamata, aga hoone korrashoiuks üldjuhul rohkem vaja ei olegi. Kui praegu on muinsuskaitsealadel keelatud muinsuskaitseameti loata ehitamine, restaureerimine ja konserveerimine (v.a remont), siis uus seaduseelnõu annab enamiku hoonete sisetöödel täiesti vabad käed. Loakohustus jääb kehtima ainult maailmapärandi objektide, s.t ainsana Tallinna vanalinna hoonete, samuti teistel muinsuskaitsealadel väga väärtuslikuks hinnatud ehitiste puhul. Muinsuskaitsjana on mul olnud selle muudatusega väga raske leppida, sest tegelikult ei tea keegi, millised varjatud väärtused võivad hoone sisemusest välja tulla. Kuidas saab määrata õigesti iga hoone interjööri väärtusklassi, kui inventeerija ei pruugi üldse siseruumidesse pääseda - ja kui pääsebki, võivad väärtused olla peidetud hilisemate kihistuste alla? Ei tahaks olla ametniku nahas, kui too peab tulevikus aru andma, miks tassitakse muinsuskaitsealal prügikonteinerisse barokseid ahjupotte ja maalitud talalaetükke ning „muinsuskaitsjad ainult vaatavad vaikides pealt ja laiutavad käsi". Tuleb siiski tunnistada, et ka praegu on muinsuskaitsealade hoonete interjööride hoidmine peamiselt omaniku teadlikkuse ja tahte küsimus. Muinsuskaitsealade ehitiste osas ei ole Pärna kitsendamishulluse etteheited üldse asjakohased. Uues seaduseelnõus ilmneb nende sisetööde vallas pigem leevendamishullus ning need on jäetud enamasti täiesti reguleerimata. Projektid ja kaitsevööndid Praegune seadus nõuab mälestise ja muinsuskaitseala hoone restaureerimiseks ja konserveerimiseks igal juhul põhiprojekti. Uues seaduseelnõus see enam kohustuslik ei ole, projekti täpsust saab määrata muinsuskaitse eritingimustega. Seega saab teatud juhtudel piirduda eelprojektiga, näiteks nõukogudeaegsete ehitiste puhul. Lisaks on ette nähtud võimalus teha väiksemahulisi konserveerimis- ja restaureerimistöid ilma projektita, tegevuskava alusel.„On inimene - leiame paragrahvi" asemel liigub seadus sinnapoole, et „saab lihtsamini - paragrahv võimaldab". Alati lihtsamalt ei saa, aga vähemalt on senisest palju rohkem lihtsustamise võimalusi. Ametnik, kelle eesmärk on saada võimalikult palju mälestisi paremasse seisukorda, kasutaks neid hea meelega. Allar Jõks avaldab ka muret, et „teoreetiliselt on võimalik muinsuskaitseala kaitsevööndi suurust ja seega ka omandi piirangut venitada lõpmatuseni, st. Tallinna vanalinnast kuni Lasnamäeni, sest kindlasti on linnas võimalik leida mõni punkt, kus kultuuripärandiameti ametniku arvates ei ole vaade mõnele olulisele muinsuskaitselisele vaatepunktile tagatud". Muinsuskaitsealade ja nende kaitsevööndite piirid on määratud valitsuse otsustega, nii et ei ükski ametnik ega isegi mitte muinsuskaitseamet kollektiivselt saa hakata neid omatahtsi muutma. See protsess jääb sama keerukaks - nii keerukaks, et seda pole praeguse haldusmenetluse seaduse kehtivusajal kordagi algatadagi julgetud. Kaitsevöönditega seoses kuuleb tihti ka vastupidist kriitikat, et need ei ole piisavalt suured ja piirid on liiga jäigalt paigas. See sõnastatakse muidugi teisiti: kurdetakse selle üle, et mõne mälestise lähedale on lubatud ehitada midagi liiga suurt ja sobimatut. Margit Mutso kirjutas hiljuti: „Mõnikord ootab aga ühiskond oma muinsuskaitsjatelt oluliselt otsustavamat sekkumist. Näiteks mere ja laulukaare vahelise ala hoonestamisel -tänaseks on see eesti rahva jaoks üks olulisemaid ajaloolisi vaateid rikutud."4 Tuleb nõustuda, et vaade on rikutud, kuid paraku poleks muinsuskaitsjad saanud selles kohas kõrget hoonestust mitte kuidagi keelata, kuna ala on kaitsevööndist väljas. Enamasti on linnades hoone kaitsevööndiks selle krunt ning naaberkrunte puudutavatesse otsustesse muinsuskaitseametit kaasama ei pea. Selliseid joonlauaga tõmmatud piire on tihti kritiseeritud, kuid mõistlikku alternatiivi ei paista. Muinsuskaitse kahanevas ühiskonnas Muinsuskaitse eesmärgid on tihti ristunud ja jäävad ka uue seadusega ristuma teiste seaduste nõuetega. Kompromissi ja erilahenduste otsimine on nii ametnike kui ka arhitektide igapäevane töö ning näiteks kaitsealuste hoonete päästeameti nõuetega kooskõlla viimine on alati õnnestunud. Liiga kitsa trepikoja lammutamise asemel, millega ähvardab Jõks, on palju lihtsamaid lahendusi, nt mõne evakuatsioonipääsu lisamine. Hüdroelektrijaamade ja vesiveskite probleemistik on teravam, kuidvõrdhaarse Bermuda kolmnurga asemel on tegu hoopis teistsuguse jõudude vahekorraga, kus keskkonnaamet on ühel ning vanade vesiehitiste kasutamisest huvitatud omanikud koos neid toetava muinsuskaitseametiga teisel pool. Eriseaduse täpsustamine ei ole teravas vastuolus huvide lepitamisel lahendust toonud. Leevenduste ja erandite tegemise võimalus lisati veeseadusesse,5 kuid paraku ongi see jäänud vaid teoreetiliseks võimaluseks. Tasakaalustajaks riigi huvide vahel saab olla vaid kõiki eriseadusi võrdsena käsitlev institutsioon, mitte ühe eriseaduse rakendusasutus. Seda funktsiooni võiks täita ammu oodatud riiklik ruumiloome üksus.6 Jiri Tintera on aastaid rääkinud, et muinsuskaitsesüsteem (samuti ehitusseadustik, arhitekti kutsestandard jm ehitamist keeruliseks tegevad riiklikud regulatsioonid) ei sobi kahanevate asulate olukorraga, kus kinnisvara hind on olematu ja arendussurve puudub.7 Selles, et muinsuskaitsel pole adekvaatseid meetmeid kahaneva tühjeneva keskkonna tarbeks, on tal igati õigus. Seejuures ei saa kinnisvara odavuse ja vähese arendushuvi põhjus olla muinsuskaitse, sest miks on sel juhul ruutmeetri hind Valgast veel kolm korda odavam Mõisakülas - ja kuidas saab kinnisvara olla kõige kallim Tallinna vanalinnas.8 Kinnisvara hinnastatistika põhjal võiks naljaga pooleks järeldada, et mida kauem on linnas ehituspärandit kaitstud, seda kõrgem on hind - on ju Tallinn kõige esimene muinsuskaitseala ja Valga kõige hilisem. „Arengutõrkega alad vajavad tegelikele oludele kohandatud kaitsesüsteemi, mis hindab muinsuskaitsealal iga ehitise väärtust eraldi ja juhtumi-põhiselt, arvestades ka hoonete mõju ümbruskonnale ning selle arengupotentsiaalile. Ajalooliste ja arhitektuursete väärtuste kõrval tuleb hinnata, kas hoone on kasutusel või milline on tõenäosus hoone kasutusele võtmiseks selle eluea jooksul. Viimast mõjutab suuresti hoone tehniline seisukord ja omandistaatus," soovitab Tintera. Teoorias kõlab see hästi, aga on ilmselt teostamatu: kui lubada maha lammutada majad, mille tehniline seisukord on kehv, omandi staatus probleemne ja/või hoone on kasutuseta, siis mitu maja jääks Valga kesklinnas alles? Vist kolm? Seaduse tasandil ei saagi kahaneva rahvastikuga pooltühjade väikelinnade probleemistikku lahendada, kui just sunnismaisust tagasi ei too. Muinsuskaitseseadusega saab teha vaid arengut soosivaid muudatusi muinsuskaitse valdkonnas: vähendada bürokraatiat, rohkem nõustada, hüvitada ja toetada. Uus muinsuskaitseseadus ei lahenda kõiki probleeme muinsuskaitses ega paranda kindlasti kõiki kitsaskohti Eestis rahvastiku kahanemisest linnaplaneerimisvigadeni, aga omanike jaoks teeb see mitmed toimingud praegusest lihtsamaks ning suurendab märkimisväärselt hüvitisi. Muidugi on isegi poole võrra suuremad toetused endiselt mitme suurusjärgu võrra vajadusest väiksemad: kogu aastase eelarve abil saaks päriselt korda heal juhul vaid ühe suurema mälestise. Kui peaks juhtuma ime ja lõpetataks poliitiline katuseraha jagamine,9 siis oleks riiklikult kaitstud kirikute, mõisate, tuletornide, tuulikute ja rehielamute katused küll üks igati ilus ja õige koht, kuhu see suunata. Artikkel on ilmunud 21.12.2018 kultuurilehes Sirp 

 

Seotud viited