Tanel Veeremaa: muuseum on edukas, kui inimeste vahel toimib sünergia

28.12.2018 | 11:19

Alates jaanuari algusest asub Eesti Vabaõhumuuseumit juhtima Tanel Veeremaa. Usutlesime, millised on vastse muuseumijuhi väljakutsed ja esmased ülesanded uues ametis.

Alates jaanuari algusest asub Eesti Vabaõhumuuseumit juhtima Tanel Veeremaa. Usutlesime, millised on vastse muuseumijuhi väljakutsed ja esmased ülesanded uues ametis.

Alates jaanuari algusest istud kahel toolil korraga ehk juhid kahte muuseumit – nii Eesti Vabaõhumuuseumit kui Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumit, mille juhtimist Sa jätkad, kuni toimub selle liitmine Ajaloomuusemiga. Millised eeliseid on liitmisel, mis muutub sellest muuseumikülastajale paremaks?

Alates 2019. aasta jaanuarist on tõesti nii, et alustan tööd Eesti Vabaõhumuuseumis, aga jään ka väikese koormusega lõpetama Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi riigiasutusena, et anda materjalid üle uuele, Eesti Ajaloomuuseumiga koos loodavale sihtasutusele. 

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Eesti Ajaloomuuseumi ühinemine peaks toimuma veebruaris. Töö ühise arengukava koostamiseks käib ja uue asutuse struktuur on ka läbi mõeldud. Eks uus süsteem võtab harjumiseks ja sissetöötamiseks aega, aga kokkuvõttes võiks see tekitada uut sünergiat, mis muudab nii külastajate kui ka uurijate kokkupuuteid muuseumiga ainult paremaks.

Millised on väljakutsed ja prioriteetsed arengusuunad vabaõhumuuseumi arendamisel? Viitad oma ERRile antud intervjuus, et kogude säilitamine, hoidlate ebarahuldav olukord on praegu murekohaks.  

Kui alustasin tööd Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, siis oli ka siin probleeme hoiutingimustega. Tänaseks on olukord tunduvalt paranenud. Eks Eesti Vabaõhumuuseumis peab samuti üle vaatama, mis on kõige kriitilisem ning tuleb leida lahendus, mis tagaks kogude hea säilimise ühishoidla valmimiseni.

Pärast ühishoidla valmimist algab Eesti muuseumides jällegi üks uus ja huvitav etapp, sest ühishoidla peaks tooma kaasa teistsuguse lähenemise sellele, kuidas muuseumid on oma kogusid seni igapäevaselt hallanud. Plaanide järgi saavad Kanuti töötajatest siis ühishoidla töötajad ja vabaõhumuuseumis toob see kaasa struktuurilisi ümberkorraldusi.

Milline on vabaõhumuuseum Sinu visiooni kohaselt aastal 2025?

Merike Lang on vabaõhumuuseumi rohkem kui kahekümne aasta jooksul väga palju arendanud. Tegemist on juba hetkel ühe edukama muuseumiga Eestis. Kindlasti on aastal 2025 muuseum organisatsioon, mille põhitegevused on samad – kogumine, säilitamine, uurimine ja vahendamine. Kuid ideaalis tahaksin loota, et aastal 2025 on Eesti Vabaõhumuuseum tuntud kui väga atraktiivne tööandja ning kvaliteetse teeninduse kaudu kvaliteetset teenust pakkuv asutus. Praeguste edukate tegevustega läheme kindlasti edasi, unustamata pidevat arendustegevust.    

Mida pead täpsemalt silmas meeskonnapõhise organisatsioonikultuuri all, mille arendamise olulisust oled juba maininud?

Ühe asutuse põhiväärtus on tema inimesed. Töötajad on need, kes annavad asutusele näo. Ükski juht ei saa hakkama ilma meeskonnata. Kui iga töötaja tunneb, et ta on osa suuremast süsteemist ja mõistab, et tema töö mõjutab kolleegide tööd, ning kui see talle ka korda läheb, siis on alus hea meeskonna loomiseks olemas. Kui inimeste vahel toimib sünergia, siis on ka muuseum edukas.

Oled töötanud mitmes väga eripalgelises muuseumis. Kui oluliseks Sa pead, et muuseumi juht oleks oma muuseumi sisuvaldkonnaga tuttav ja milline on sinu isiklik suhe Eesti Vabaõhumuuseumi temaatikaga? Kas oled kiviaeda ehitanud või maamaja renoveerinud? Millal viimati kasvõi marti jooksid?

Kindlasti tuleb teatud hetkedel kasuks, kui juht on teemavaldkonnaga tuttav, aga asutuse juhtimise seisukohast ei ole see kõige olulisem. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis töötades olen pidanud ennast eelkõige muuseumiinimeseks, mul ei ole süvendatult muusika- või teatriharidust. Samas on süvateadmistega inimesed meil muuseumis olemas. Nemad on sisutegevuste alal spetsialistid. Sama olukord on ka vabaõhumuuseumis – inimesed, kes sisu süvitsi tunnevad, on olemas ja nemad on ühe muuseumi jaoks hindamatu vara.

Kui nüüd konkreetselt minu seostest vabaõhumuuseumi temaatikaga rääkida, siis alustades ülikooli ajal vabaõhumuuseumis tööd vabatahtlikuna, olid väga paljud asjad minu jaoks iseenesestmõistetavad, kuna suure osa oma lapsepõlve suvedest olen veetnud maal rehemajas. Minu jaoks oli täiesti arusaadav ja tavaline, kui vanaisa saatis meid rihalse kartsast tooma. Eks kaks aastat vabatahtlikuna ja üheksa aastat koosseisulisena töötamist Eesti Vabaõhumuuseumis on minu pilti sellest teemavaldkonnast ka laiendanud. Äraoldud kümne aasta jooksul olen ikka ja jälle vabaõhumuuseumisse sattunud, kas lihtsalt külastajana või mõnel üritusel osalejana.  

 

 

Kai-Ines Nelson

kommunikatsiooniosakonna nõunik