Eesti elanike kultuuriteadlikkuse uuringus olid luubi all inimeste osalus päranditegevustes, teabe hankimise viisid ja kultuuripärandi säilimisega tegelevate institutsioonide usaldusväärsus. Uuriti inimeste arusaamu nii ainelisest (esemed ja keskkonnad), vaimsest (näiteks tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused) kui ka digitaalsest kultuuripärandist, dokumendipärandist ning maastikul säilinud pärandkultuuri märkidest. Uuringu tulemused on sisend teadlastele, mäluasutustele ja poliitikakujundajatele. Küsitluse lõpparuande leiab Kultuuriministeeriumi kodulehelt.
Pärandibaromeetri uuring on kultuuripärandi valdkonna katusuuring, mida hakatakse kordama iga viie aasta järel, et näha, kuidas pärandi roll inimeste eludes muutub. Sel korral küsitleti 1002 inimest esinduslikus valimis – erinevatest piirkondadest samas osakaalus naisi ja mehi, mitte-eestlasi ja eestlasi, vanu ja noori. Uuringu metoodika töötasid välja Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Vabaõhumuuseumi ja Tartu Ülikooli esindajad, uuringu teostas Kultuuriministeeriumi tellimusel Ernst & Young Baltic, sotsioloogilise küsitluse Norstat Eesti.
Uuringu keerulisim ülesanne oli vast sõna „kultuuripärand“ defineerimine – erinevad inimesed saavad sellest eri moodi aru. Mõiste ulatus ongi õigupoolest lai, sest kultuuripärand võib olla ka tänapäevane nähtus.
Uuringu esimene osa annab hea ülevaate sellest, kuidas kultuuripärandi mõistet seni teaduskirjanduses kasutatud on. Kuivõrd kultuuripärandi alusdokumendi, Faro konventsiooni järgi defineerivad kogukonnad kultuuripärandi enda jaoks pidevalt ise, ongi uuring sellele lähenemisele üles ehitatud. Sellega tõusevad praeguste ekspertkogukondade – ajaloolaste, mäluasutuste töötajate, pärandkultuuri eest vastutavate institutsioonide – kõrval esile mõnest kindlast teemast või kindla piirkonna pärandist huvitatud kogukonnad. See tähendab, et pärandi märkamisel ja hoidmisel on oma roll kõigil osapooltel, kusjuures mitte-ekspertide roll aina kasvab.
Küsitluse valimisse ei pruukinud selliseid teadlikke pärandihoidjaid ja pärandkogukondade esindajaid väga palju sattuda – viimati jääb mõnele pärandi mõiste isegi kaugeks. Selleks, et saada vastajate spontaanset arusaama, mida nende jaoks sõna „kultuuripärand“ tähistab, paluti vastajail öelda kolm sõna, mis neile seoses kultuuripärandiga seonduvad. Kõige rohkem tunnetavad eestikeelsed vastajad kultuurpärandina keelt, kirjandust, kunsti ja arhitektuuri, aga ka laulupidu, rahvariideid ja muuseume. Venekeelsete vastajate seas tõusis teistest rohkem esile kirjandus, aga olulise kultuuripärandi osana nähti ka ajalugu, arhitektuuri, traditsioone, keelt ja mälestusmärke. See näitab, et vastajatele on kultuuripärandi sõna tuttav.
Mõtlema paneb see, et eestimaalased näevad kultuuripärandina ennekõike kõike vana ja traditsioonilist. Aga, nagu enne juba öeldud, ei pea pärand ainult iidne olema. Eesti elanikke ja kogukondi saab vaimustada ka lähiminevikust ja tänapäevaelust pärandielemente leidma, neid sellisena defineerima ning elus hoidma.
Uuringust valiti välja kaheksa küsimust, millest moodustati ülevaatlik tööriist ehk pärandibaromeeter. Baromeetris on kaks küsimust pärandiga seotud tegevustes osalemise kohta, kolm küsimust pärandisse panustamise kohta ning kaks küsimust, mis uurivad pärandi tähendust ja olulisust inimeste eludes. Tööriista eesmärk on olukorda mõõta, tuua esile kultuuripärandi valdkonna tähtsust ning osutada väljakutsetele. Praegustele tulemustele toetudes võib öelda, et 2023. aasta pärandibaromeetri näit on 60/100: seis on hea, aga arenguruumi siiski on.
Väga kõrgelt hindasid inimesed pärandiga seotud tegevuste mõjul tekkivat head enesetunnet ja tegevuste rolli inimeste kokkutoomisel (82%). 92% vastanutest oli valmis pärandisse rohkem panustama, kaasa arvatud oma maksurahaga. 70% vastanutest oli valmis kultuuripärandiga tutvumise eest maksma. Väga suur osa leidis, et kultuuripärandil on nende peres oluline koht (72%) ja veelgi suurem osa arvas, et kultuuripärand tõstab elupiirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Ühesõnaga, kultuuripärand on eestimaalastele isiklikul tasandil oluline ning tunnetatakse selgelt, et see parandab elukeskkonda ja toob inimesi kokku.
Mis siis baromeetri näitu vähendas? Tulevatel aastatel saame tegeleda peamiselt kahe suure arengupotentsiaaliga teemaga. Ainult 11% vastanutest osaleb kolmes või enamas päranditegevuses ning vaid 25% on valmis kultuuripärandi säilimiseks raha annetama.
Arvestades, et päranditegevuses osalemise alla käivad ka näiteks vanalinnas, muuseumites või raamatukogudes käimised, saame kindlasti motiveerida inimesi rohkem kaasa lööma. Annetamisel võib mängida rolli asjaolu, et elame väga suure inflatsiooni tingimustes, kus paljudel on keeruline toime tulla. Ent pärandivaldkonnaga tegelevad inimesed ei saa ainult paremaid aegu ootama jääda. Peame koos mõtlema, milline väärtuspakkumine võiks panna eestimaalasi erinevatele pärandtegevustele annetama.
Sellised tulemused andis pärandibaromeeter oma esimesel mõõtmisel. Viie aasta pärast jälle! Seni saavad kõik huvilised kasutada andmeid oma (teadus)töös, et leida uusi viise, kuidas eestimaalasi pärandiarmastuseni tuua. Ainult see osa pärandist, mis on elavas kasutuses, peab ajahambale vastu. Mahajäetud pärand on lõpuks lihtsalt mõni kaduv komme või asi, milles pole elavate inimeste armastust. Pärand on tuleviku päralt, selle säilimise eest vastutavad kõik Eesti inimesed.