Kultuuriministeeriumi vastutusala on väga mitmekesine ja lai – alates spordist, lõimumisest ja kohanemise valdkonnast kuni kunstide ja pärandini välja. Selles mõttes on Kultuuriministeerium väga eriline, et väikse maja kohta on vastutuse määr ebatavaliselt kõrge ja vajadused on kõikjal väga suured.
Alustades sellest, mis peab jätkuma, ei saa mööda vaadata viimaste kuude akuutsest teemast, uuest etendusasutuse seadusest. Pikalt kõne all olnud teatrite rahastamise põhimõtteid tuleb veelgi täpsustada. Aega selleks ei ole ülearu palju ja etendusasutused peavad võimalikult kiiresti saama tagasi kindlustunde tuleviku ees. Aastate jooksul on tehtud põhjalik töö ja kogu protsessi algusesse tagasi pööramine poleks nähtavasti otstarbekas ega vajalik, kuid igal juhul on teatritel tarvis selget perspektiivi, kuhu rahastamine liigub. Kunstilist tegevust planeeritakse teatavasti mitte ainult üheks hooajaks ja muutused ei saa olla äkilist laadi, vaid arvestama muu hulgas võimalikult järjepidevust.
Mõne nädala eest alustas Kultuuriministeeriumis tööd noortekultuuri ja kultuurihariduse ekspert. Selle valdkonna arendamine on seni olnud üsna harali, kuid vaja on selgeid eesmärke ja tegevuskava.
Kultuuri alus on järjepidevus. Kultuurielamusest õigel ajal osasaamine võib ühe lapse või noore edasisi eluvalikuid tugevalt mõjutada. Sellepärast on mul eriliselt hea meel, et eelkäijate-ministrite juhtimisel on kultuuriranitsa toetussüsteem kenasti käima läinud ning asutused on noortele huvipakkuvate programmide väljatöötamisel väga loovad. Uurisin juba parlamendis töötades kultuuriasutustest isiklikult, kuidas kultuuriranitsaga läinud on. Tagasiside on rõõmustav. Luuakse uusi programme, hõlmatakse kõige erinevamate huvidega lapsi ja noori. See väärib siirast tunnustust. Mõistagi on suuremates keskustes ja linnades ligipääs kultuuris pakutavale alati hõlpsam ja valik laiem. Seda enam peame kultuuriranitsa meetmele tähelepanu pöörates pidama silmas kaugemaid hajaasustusega piirkondi.
Nädala eest oli mul võimalus külastada maailma üht olulisemat filmisündmust, Cannes’i festivali. Huvi Eesti filmi vastu on suur ja praegust tugevat tõusufaasi tuleb osata ära kasutada. Lisaks sellele, et film räägib meie enda lugu ja on oluline osa meie kultuurist, toob film Eestile tuntust ning tegijad nopivad prestiižseid auhindu. Filmindus toimib ka majanduse mootorina. Tagasimaksefondi Film Estonia mahtu oleme pidanud korduvalt suurendama. Samal ajal peame hoidma siin mõistlikku tasakaalu, et stsenaristid ja režissöörid oleksid motiveeritud töötama just Eesti filmi heaks, kui kasvõi tootmistaristu valmimine filmitegijate huvi Eesti vastu veelgi suurendab.
Kõige selle taustal on riigi rahakoti seis on praegu tõsine murekoht. Kust tuleb kõigeks raha?
Liikumine eelarvetasakaalu poole ei ole lihtne ülesanne. See tekitab alati emotsioone. Püüdkem siiski olla optimistlikud: ka isiklike püsivate kulutuste ülevaatamisel leiame sageli, et üks või teine väljaminek ei ole enam vältimatult vajalik või on lausa ebamõistlik. Niisugune kriitiline sisevaade annab võimaluse fookust teritada. Sellepärast võtab Kultuuriministeerium iga eelarve ülevaatamist äärmiselt tõsiselt ning kergekäeliselt ei langetata ühtegi otsust.
Kas ikkagi leida kultuurile uusi tuluallikaid? Kultuuri rahastamine sõltub alati riigieelarve võimalustest. See on raha, mis tuleb meie maksumaksjatelt ja ettevõtjatelt. Me ei saa avalikust rahast planeerida tegevusi grammigi rohkem, kui lubab reaalne maksulaekumine. Kahtlemata tunduvad valitsuse planeeritavad maksumuudatused esialgu karmid, kuna neid tuleb olude sunnil mitmeid ja korraga. Teisalt aitab see kiiremini praegust auku ületada ja mõne aja pärast lähemate aastate perspektiivile ehk juba veidi optimistlikumalt vaadata. Kasvõi alkoholiaktsiisist ja hasartmängumaksust laekuv tulu on tuleva aasta algusest tõusuteel. See lubab mahtu juurde Kultuurkapitalile, mis on Eesti kultuuri viimaste aastakümnete tõeline edulugu. Peame looma võimalusi suuremaks erakapitali kaasamiseks, nii et see oleks panustajale ka majanduslikult huvipakkuv.
Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia direktiiv annab võimalusi voogedastusplatvormide, nagu Netflix, Amazon Prime, Disney+ või Viaplay maksustamiseks. Osa riike seda ka teeb. Analüüsime seda võimalust ja liigume teemaga edasi. Olulist maksutulu ja samaaegselt ka tööd eri sektoritele toovad meie tippfestivalid nagu PÖFF ja Jazzkaar. Üha enam kohtub loomesektor – ja peabki kohtuma – kõigi külgnevate valdkondadega, näiteks turismiga, et sümbioosis saavutada ühiskonnas üha suurem kõlapind. Isegi meie rikkalik kultuuripärand saab luua uut väärtust. Kahtlemata saame arutleda selle üle, kui palju enam peaks riik muinsusväärtusega objektide omanikke toetama, kuid praktika näitab, et pärand säilib ja loob üldist heaolu juurde, kui seda kasutatakse. Loomulikult, riigi toetuseta ei oleks meil märkimisväärset osa kultuurist olemas, kuid kultuuri mõju majandusele ja seeläbi üldise heaolu suurendamisele võiks kindlasti kasvada. Siis ehk jääb ka harvemaks küsimus, miks see kõik nii palju maksab või millega selles sektoris ikkagi tegeletakse.
Eelarveraskustele vaatamata on üht-teist ka sellist, mida enam edasi lükata ei saa. Rahvusringhäälingu telemaja praegused töötingimused on pehmelt öeldes askeetlikud. Hoone energiatõhususest, õigemini selle puudumisest ei maksa rääkidagi. Sellega haakub omakorda rahvusringhäälingu seaduse muutmine, mis peab looma avalik-õiguslikule meediamajale selguse üha lisandunud ülesannete müriaadis, kuid andma kõigile turuosalistele ka südamerahu, et ringhäälingu rahastamine on tõepoolest läbipaistev. Samuti valmistab Kultuuriministeerium koostöös Muinsuskaitseametiga ette pärandihoidlate rajamist. Ka see on ajakriitiline projekt, sest iga hävinud museaaliga kaob Eesti mälust jäädavalt miski, mida me enam kunagi tagasi ei saa.
Tahan kõigele vaatamata lõpetada rõõmsal toonil. Peagi algab suvi. Ees on lugematul hulgal kultuurisündmusi, neist suurim muidugi noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“. See on pidu, mida oleme koroonakriisi tõttu pidanud ootama aasta võrra kauem. Eelkõige on pidanud ootama noored – elagem siis neile südamest kaasa! Ja ärgem unustagem, et jätkub liikumisaasta. Soe suplusvesi, suurepäraselt sisustatud välijõusaalid või põnevad terviserajad ootavad kas iseenda või suurema seltskonnaga mõnes liikumisväljakutses osalema! Nii oleme kõik rõõmsalt janused uute elamuste järele, kui õhtud on taas pimedamad.