Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel esitada teile aruanne kultuuripoliitika põhialuste elluviimisest perioodil 2014–2020.
Eesti kultuuris on olulisel kohal tugevad traditsioonid, mille üle oleme väga uhked. Kultuur on oluline ja sellega kaasnev läheb Eesti inimestele väga korda. Isegi siis, kui me seda igapäevaselt välja ei näita, väljendub armastus kultuuritraditsioonide vastu tugevalt laulu- ja tantsupeol või siis, kui kõne all on sümbolväärtused ja nende hoidmine. Kultuurivaldkond on lai ning läbi põimunud paljudest teistest eluvaldkondadest. Kultuur on justkui jäämägi – tipp võib olla silmaga nähtav ja kogetav, kuid veepiirist alla jääv on märksa laiamõõtmelisem, nähtamatu, meie igaühe isiklik tunnetus. Kultuuril on palju tähendusi ja kihte, mille kandjad me kõik oleme.
Eesti kultuuripoliitikat on suunanud viimasel seitsmel aastal strateegiadokument "Kultuur 2020", mis kinnitati Riigikogus 2014. aastal. Strateegiaga lepiti kokku kultuuripoliitika sihid ja prioriteetsed arengusuunad. Tänane ettekanne võtab kokku üpris pika perioodi ning edasi läheme juba uue strateegilise kokkuleppega, see on kultuurivaldkonna arengukava 2021–2030, mida teile loodetavasti veel enne kevadsessiooni lõppu tutvustan.
Seitse aastat tagasi võtsime kultuuripoliitika eesmärgiks kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks. Seatud eesmärkidest tulenevalt oleme nende aastate jooksul astunud mitmeid olulisi samme Eesti kultuuripoliitika elluviimisel, alustades kultuuritöötajate miinimumpalga järjekindlast tõstmisest, kultuurimälust, luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks. Seatud eesmärkidest tulenevalt oleme nende aastate jooksul astunud mitmeid olulisi samme Eesti kultuuripoliitika edasiviimisel. Need on mõned näited tehtud ja olulistest töövõitudest, millesse oleme panustanud mitte ainult Kultuuriministeeriumi, vaid ka Riigikogu ja tegelikult kogu ühiskond tervikuna.
Kõigepealt aastast 2020, mis pakkus kultuurivaldkonnale rohkelt väljakutseid ning oli kogu perioodist selgesti eristuv. Ülemaailmne pandeemia, mõjutas oluliselt kultuurielus osalemist, kultuuri loomise võimalusi ja kogu Eesti kultuurivaldkonda tervikuna. Kultuuriministeerium on püüdnud selles kriisis hoida töökohti ja struktuure nii palju kui võimalik. Ometi olime sunnitud kultuurielu panema ke ajutiselt täielikule pausile. Möödunud aasta märtsis kehtestatud eriolukord sulges teatrisaalid ning kahtlemata oli etendusasutustele keeruline ka 2020. aasta teine pool. Niisamuti jäi ära enamik suuri festivale ning paljud harrastus- ja kooliteatrite festivalid kolisid kas veebi või jäeti ära. Kujunenud olukorras tuli Kultuuriministeeriumil kiiresti välja töötada abimeetmed kogu sektorile, tagades samas ka nende kiire rakendamise. Riigi möödunud kevadised 25 miljoni ulatuses loodud kriisimeetmed on toetanud kultuurielu jätkusuutlikkust, kuid oluline küsimus on, millise jälje on jätnud kriis loomingule ja loojate motivatsioonile, vaimujõule ning loomise rõõmule. Neid mõjusid hakkame nägema alles järgnevatel aastatel.
Head Riigikogu liikmed! Kui rääkida kultuuripoliitika viimase kuue aasta arengust, siis alustan kultuuritöötajate töötasust, mis on kogu perioodi vältel olnud kasvutrendis. 2014. aastal võeti eesmärgiks suurendada kultuuritöötajate töötasu ning viia see Eesti keskmise palga tasemele. Toona oli kultuuritöötajate riiklik miinimumtöötasu 732 eurot, keskmine palk aga 1005 eurot. Ehk käärid Eesti keskmise brutopalga ja kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga vahel olid enam kui 30%. 2020. aastal oli Eesti keskmine palk 1448 eurot ning kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu oli 2020. aastal vähemalt 1300 eurot. Ehk tänaseks päevaks oleme mahajäämuse osas jõudnud umbes 10% juurde. Täpsustan siinkohal, et riiklik palgalepe, mis sõlmitakse Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni poolt, puudutab Kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid, kuid kahtlemata on märgiline edasiminek aidanud võrdsustada seisu ka teistes kultuuriasutustes. Ka TALO on teinud üleskutseid, et palgalepe laieneks kõigi kultuuritöötajateni, sõltumata nende tööandjate haldusalluvusest.
Kultuurivaldkonnas on oluline ja laiapõhjaline sihtrühm, kellel ei ole kindlaid tööandjaid ja kelle sissetulekud on ebaregulaarsed. Jutt on vabakutselistest loovisikutest, kelle arv kasvas perioodi jooksul 1100 loovisiku võrra, 4505-lt 5632 liikmeni ehk pea veerandi võrra. Nii olemegi kogu perioodi vältel teinud tööd, et kindlustada vabakutseliste loovisikute sotsiaalsed tagatised, eeskätt ravikindlustus. Hetkel on käimas uuring, mis esmakordselt selgitab välja vabakutseliste loovisikute majandusliku olukorra ja sotsiaalsete tagatistega seotud konkreetsed murekohad. Loovus ja roll ühiskonnas on kasvanud ning muutunud on töötamise tavad ja vormid. Loovisikute ja loomeliitude seaduse kitsaskohti analüüsides saame loodetavasti juba tänavu koostöös loomevaldkondadega kokku leppida uued lahendused ning vormistada need eelnõuks seaduse muutmisel.
Eesti riigi järjepidevuse üheks sambaks on inimeste usk meie kultuuri ja selle järjepidevusse. Meie kultuuri elus püsimine sõltub eeskätt inimestest, kes kultuuri ja pärimust edasi kannavad, andes seda omakorda omakorda edasi järgmisele põlvkonnale. Kultuurimaastikul pakutavatest võimalustest ja mitmekesisusest sõltub, kas anname edasi kultuuri, mida oleme elementidega rikastanud, või kaotab kultuur järeltulevate põlvkondade jaoks oma väärtuse. Riik tegutseb suunal, et toetusprogrammide, kultuuriürituste ja algatuste kaudu oleks inimestel üha suuremad võimalused kultuurielust osasaamiseks.
Alates 2014. aastast on riik Eesti Kultuurkapitali kaudu toetanud Eesti regionaalse kinovõrgu arendamist ning kinodesse digitaalse projektsiooni ja helitehnika soetamist, mille tulemusel on tänapäevane kino vaatamise võimalus kõigis Eesti maakondades. Seeläbi said mitmed väiksemad kohad, näiteks Võru, Tõrva, Kilingi-Nõmme, Kose, Põltsamaa, Mustvee, Rapla, Järva-Jaani ja Vändra, uue projektsioonitehnika, millega paranes oluliselt ka kinokunsti üle-eestiline kättesaadavus.
Samuti on positiivne, et Eestis on palju eriilmelisi muuseume, kokku 227. Eestis ringi sõites võib muuseume leida ka väiksematest küladest ning peaaegu kõikjal on võimalus osa saada atraktiivsetest ja harivatest näitustest. Huvi muuseumide vastu on suur ning muuseumide külastatavus on viimase kümnendi jooksul oluliselt kasvanud. Külastajaid on nii Eestist kui ka väljastpoolt.
Teatrit ja tantsu aitab tõmbekeskustest väljapoole viia toetusprogramm "Teater maal". Näiteks, 2016. aastal sai seeläbi teatrikunstist osa 46 000 inimest üle terve Eesti. On palju positiivset kuid kindlasti peame tegema veel tööd, et kultuurist osasaamise võimalused Eesti linnades ja maapiirkondades ei oleks liialt erinevad. Arenguruumi on, sest näiteks 2019. aastal Eestis toimunud 966 kunstinäitusest koguni 417 ehk peaaegu pooled toimusid Tallinnas. Kindlasti on vaja siin tasakaalu otsida, sest statistika näitab, et kõige enam said aktiivsest kultuurielust osa võtta Tartumaa, Harjumaa ja Tallinna elanikud – 83%. Kõige vähem aga Valgamaa elanikud – 64%. Seega tuleks nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil panustada edaspidi jätkuvalt kultuuri regionaalsesse kättesaadavusse ja tasakaalu otsimisse. Kindlasti aitab sellele kaasa tänase valitsuse koalitsioonileppes kajastuv kultuuriranitsa rahastu loomine, mis suurendab noorte võimalust kultuurist osa saada.
Muljetavaldavaid teatrietendusi või sügavat muljet jätvaid muuseumikülastusi soovivad kogeda aga teisedki ühiskonnaliikmed. Seetõttu pean oluliseks puudutada ligipääsetavuse teemat. Kindlasti on positiivne, et sellele pööratakse aastast aastasse suuremat tähelepanu. Näiteks tellis Kultuuriministeerium 2018. aastal Eesti Rahvusringhäälingult kuue mängufilmi varustamise vaegkuulajatele mõeldud eestikeelse subtiitertõlkega. Etenduskunstide valdkonnas andsidki kirjeldustõlkega etendusi 2018. aasta jooksul nii Endla kui ka Ugala teater. Eesti Pimedate Raamatukogust igal aastal valmistatud ja veebiraamatukogus 960 lugejale kasutatavaks tehtud kokku üle 5155 eesti- või võõrkeelse heli- ning e-raamatu, ajalehe ja ajakirja.
Muuseumide puhul on headeks näideteks Eesti Meremuuseum ja Eesti Kunstimuuseumi haridusprogrammid, kus saavad osaleda liikumis-, nägemis-, kuulmis-, intellekti- ja liitpuudega lapsed, noored ja täiskasvanud. Abiks on olnud ka muuseumiseaduse muudatus, mis võimaldab riigi muuseumidesse tasuta või soodsamat sissepääsu mitmetele haavatavatele ühiskonnagruppidele. Samuti on märgiline Kultuuriministeeriumi eestvedamisel 2019. aastal loodud ligipääsetavuse rakkerühma töö käivitamine, mille poolt on peagi oodata esimesi ettepanekuid, kuidas lähima kümne aasta jooksul kõikidele inimestele ligipääsetavat ühiskonna avalikku ruumi ja teenust suunata. Enam ei räägime me vaid teatri ees olevatest kaldteedest, vaid näeme probleemi oluliselt laiemalt ning on olemas ka tahe neid lahendada.
Head rahvasaadikud! Laulu- ja tantsupeo traditsioon puudutab meid kõiki. See on meie olemise üks loomulik osa, ilma milleta ei oskagi ennast ette kujutada. Rahvusliku identiteedi kandjana on pidude liikumine õigustatult kantud ka UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Perioodil 2014–2020 toimus kaks üldlaulupidu ja tantsupidu ning üks noorte laulu- ja tantsupidu. Viimasel, 2019. aastal toimunud laulu ja tantsupeol "Minu arm" tähistasime juba 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost Tartus.
Kuigi laulu- ja tantsupeo traditsioon tundub olema tugev ja jätkusuutlik, ei saa võtta pidude jätkumist sellisel kujul, nagu me neid praegu tunneme, lõpuni kindlalt ja enesestmõistetavalt. Noorte juhendajate järelkasvu probleeme laulu- ja tantsupeoliikumises on tõdetud juba aastaid. Viimasest, 2019. aastal esitletud uuringust selgus, et noorte laulu- ja tantsupidude juhendamise kutse ei motiveeri, kuna see pole piisavalt tasustatud ega paku piisavat töötus- ja ravikindlustuse kaitset. Üle poole praegustest juhendajatest jäävad peatselt pensionile ning ka kollektiivid ei ole majanduslikult jätkusuutlikud. Laulu- ja tantsupeo traditsiooni meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks ei saa alahinnata, mistõttu käivitus sellest aastast tööjõukulude toetusmeede laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide juhendajatele, mahuga 2,7 miljonit eurot. Loodetavasti motiveerib see nii vanemaid kui ka nooremaid juhendajaid, et UNESCO nimekirja kantud traditsioon jääks püsima.
Rahvakultuuri valdkonna arendustegevuses on prioriteediks hoida ja väärtustada vaimset kultuuripärandit, laulu- ja tantsupeo traditsiooni kestmine ning arengueelduste loomine tegevustoetuste kaudu rahvakultuuri keskseltsidele ja olulistele piirkondlikele organisatsioonidele. Eesti rahvakultuuri tugevus on riiklik pärand ning inimesed, kes väärtustavad ja kannavad paikkondlikke kombeid ja elulaadi ning annavad seda edasi järgmistele põlvkondadele, hoides rahvakultuuri seeläbi elujõulisena. Eesti pärandkultuuri toetamiseks on Kultuuriministeerium välja töötanud seitse kultuuriruumide toetusmeedet: Setomaa, Kihnu, saarte, Peipsiveere, Mulgimaa, Vana Võromaa ja Virumaa programm. Nende programmide eesmärk on hoida eri piirkondade identiteeti, keelelist eripära ja eriilmelist kultuuri.
Rahvakultuur vajab pidevat tähelepanu ning panustamist. 2020. aastal osales alaliselt tegutsevates rahvakultuuri kollektiivides 79 753 harrastajat. See on küll tugev näitaja, kuid muret valmistab langev trend, millele kriis veelgi hoogu on andnud. Probleem on ilmne, kuid loodetavasti aitab Kultuuriministeeriumi eestvedamisel välja töötatud ja 2017. aastal rakendunud noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioon, mille eesmärk on suurendada 7–19-aastaste laste ja noorte osalemist regulaarses huvitegevuses, parandada teenuse kättesaadavust ja kvaliteeti ning tagada mitmekesisem valik kõikides Eesti piirkondades.
Rahvakultuuri 2015. aasta üheks tähtsündmuseks oli Setomaa Obinitsa küla olemine soome-ugri kultuuripealinnaks. Obinitsa sai väikese kogukonnana tublisti hakkama suure ja olulise sündmusega, tõstes oma küla, kogukonna ja seto kultuuri jõuliselt soome-ugri riikide tähelepanu keskmesse. Aastal 2021 kannab soome-ugri kultuuripealinna tiitlit Abja-Paluoja. Kahe nädala pärast oleme Tartus meie kultuuripärandit kandvas Eesti Rahva Muuseumis pidamas järjekordset, kaheksandat soome-ugri rahvaste maailmakongressi, mille eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste kultuuri ja keeli ning edendada soome-ugri rahvaste omavahelist koostööd.
Austatud Riigikogu liikmed! Eraldi soovin rääkida Eestimaa raamatukogude käekäigust. 2018. aastal viidi läbi oluline uuring muuseumide ja raamatukogu külastajate ja mittekülastajate seas. Selgus, et raamatukogudes käis 50% kõigist Eesti inimestest. Raamatukogu ei ole tänapäeval enam ammu lihtsalt raamatute hoidla ja selle tulemuslikkust ei saa mõõta pelgalt laenutuste arvuga. Raamatukogudest on saanud nii teabe-, kultuuri- kui ka suhtluskeskkond, olles kogukonna südameks. Kindlasti on oluline, et üha avarduvad digimaailma võimalused ei vähendaks raamatukogu kui kohtumispaiga võimalusi.
Võib öelda, et nii tänavune kui ka järgnev aasta on raamatukogude rolli ümbermõtestamisel väga olulised. Kultuuriministeeriumis on ettevalmistamisel rahvaraamatukogude seadus ja sellega seonduvate teiste seaduste eelnõu. Viimati tehti seaduses olulised sisulised muudatused 2007. aastal. Kuna infoühiskond on sellest ajast alates kiiresti arenenud, elanike infovajadused ja haldusterritoriaalne jaotus ning korraldus muutunud, ei ole kehtiv seadus enam nii paindlik, et mõista raamatukogu teenuse kvaliteeti, arendada raamatukogude võrku ning pakutavaid teenuseid. Muudatused seaduses aitavad rahvusraamatukogude teenuse ja taristu viia kooskõlla haldusreformi järgse avaliku teenuse nõuetega ning infoühiskonna ja eriti noorte vajadustega. 2022 on raamatukogude teema-aasta. Kindlasti aitab suurem tähelepanu senisest enam tõsta esile raamatukogude olulisust nii regionaalsel tasandil kui ka laiemalt Eesti kultuuri säilitajate ja arendajatena. Aasta sisuline eestvedaja on Eesti Rahvusraamatukogu, kes tutvustab oma plaane juba lähimate kuude jooksul.
Tähelepanu ning hoogu jagus viimasel kuuel aastal ka Eesti filmikunstile ning nende aastate jooksul on maastik märkimisväärselt muutunud. Alates 2014. aastast on riik suurendanud toetust filmitööstusele. Kui 2014. aastal toetasid Kultuuriministeerium Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Instituut tööstust kokku 6,95 miljoni euroga, siis aasta 2019 oli toetus 13,25 miljonit eurot ning 2020. aastal lisandus ka kriisiabi. Valdkonna jaoks oli märgiline 2018. aasta, mil vabariigi 100. aastapäeva puhul viidi ellu edukas filmiprogramm. Riigi lisarahastus võimaldas toota suuremaid filmiprojekte, näiteks "Tõde ja õigus". Kokku jõudis kinolinale tänu Eesti Vabariik 100 programmile viis mängufilmi, üks täispikk animafilm, dokumentaalfilmide kassett ning draamasari.
Alates 2016. aastast rakendatav toetuskava Film Estonia soodustab väliskapitali juurdevoolu Eestisse ning Eesti ja välismaiste filmitootjate koostööd audiovisuaalsete teoste tootmiseks Eestis. Toetuskava rahastab Kultuuriministeerium ja selle maht on kaks miljonit eurot aastas. Eesti ja välismaiste filmitootjate koostöös valmivate audiovisuaalsete teoste Eestis tekkivaid tootmiskulusid toetatakse sõltuvalt audiovisuaalteose liigist ja kulude mahust 20–30% ulatuses. Toetuskava rakendati eelmisel aastal juhtprojektina ja selle tulemusena tõi üks toetuseks antud euro Eestisse tagasi 3,32 eurot, mis kulutati Eestis ja mis tekitab seeläbi Eesti riigile ka täiendavat maksutulu. Eesti Film Estonia toetusprogrammi atraktiivsust, aga samuti tasuvust kinnitas Christopher Nolani suurfilmi "Tenet" osaline filmimine Tallinnas aastal 2019.
Aastatel 2014–2019 kasvas kinokülastuste arv Eestis 2,6 miljonilt 3,69 miljonini.
Märgiliseks kujunes 2016. aasta, kuna erasektori ja riigi koostöös asutati SA Eesti Pillifond, mille põhieesmärk oli tõsta eesti keelpillimängu kultuuri rahvusvahelises konkurentsivõimes ja toetada muusikute karjääri. 2020. aasta lõpuks oli Eesti Pillifondil üheksa hinnalist keelpilli, mille koguväärtus on üle 1,5 miljoni euro.
Muusikasektorile andis samuti tõuke Eesti Vabariik 100 juubeli tähistamine, mis tõi valdkonda omajagu lisarahastust juba 2017. aastal ning kindlustas muusikaorganisatsioone ja loovisikuid ellu viima tavapärasest kunstiliselt ambitsioonikamaid projekte. Möödunud perioodi ülevaates ei saa minna mööda ka 2018. aastal avatud Arvo Pärdi keskusest.
Kultuuri ei saa teha ilma hooneteta ning perioodil 2014–2020 viidi ellu mitmeid olulisi projekte. Suurima tähelepanu pälvis kindlasti 2016. aastal avatud Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Tartu Raadil. Lisaks on toetatud jooksvalt väiksemaid investeeringuid ja remondivahenditega kultuuriobjekti Eesti eri paigus. Kindlasti pean väga oluliseks, et suurte investeeringute puhul võetakse arvesse regionaalset aspekti ning tehtud otsused toetaks nii kultuurilist ligipääsu kui ka tasakaalukat arengut.
2016. aastal seadis valitsus eesmärgiks luua Narva ja Tallinnasse eesti keele majad. Tänaseks pakuvad keelemajad keeleõppeks ja lõimumiseks kompleksset teenust, korraldavad ja koordineerivad eesti keele õpet, toetavad ja arendavad eesti keele omandamist ja keelekasutuseks praktilisi võimalusi. Inimeste huvi on suur ning 2020. aastal laienesid tasuta õppimise võimalused seniselt 2500-lt õppekohalt 5500-ni. Hiljuti avaldatud lõimumismonitooring kinnitab, et eesti keele oskus on kasvanud ja eesti keelt peetakse oluliseks.
Viimase kuue aasta sisse jääb ka muinsuskaitsealase tegevuse ümberkujundamine ja uue muinsuskaitseseaduse ja Muinsuskaitseameti rolli muutmine. Teiseks oluliseks sammuks muinsuskaitsevaldkonnas on kultuuripärandi digitaliseerimine. Kultuuriministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös valmis 2018. aastal kultuuripärandi digitaliseerimise programm. Tegevuskava eesmärk on teha 2023. aastaks digitaalselt kättesaadavaks kolmandik Eesti mäluasutustes talletavast kultuuripärandist ning uuendada mäluasutuste infohoidmise taristut. 2021. aastal arutatakse järgmise kultuuripärandi digitaliseerimise ja kättesaadavaks tegemise tegevuskava ettevalmistamist.
Oluline on rääkida ka koostöös erasektoriga, sest kultuur on kallis ning riigieelarve võimalused alati vajadustest väiksemad. Kultuuriministeerium tänab eraisikuid ja organisatsioone, kes on kultuurile aastate jooksul olnud toeks rahaliselt või ka tegudega. Aastatel 2014–2020 jagati välja ühtekokku 209 tunnustust, kelle seas on korduvalt esitatud kandidaate. Eriti teeb rõõmu just see, et paljud koostöösuhted on pikaajalised ning kultuuri edendamist nähakse üha enam riigi ja erasektori ühise ülesande ja eesmärgina. Kriis tõi sellise lähenemise vajalikkuse erasektorile esile ning suurim tunnustus kuulubki kõigile neile, kes vaatamata ebakindlale ajale on jäänud oma partnerite kõrvale.
Kokkuvõtteks. Aastad 2014–2020 on Eesti kultuurile ja riigile tervikuna olnud soodsad. Teile tutvustatud uued algatused lubavad loota, et kultuur enam üksnes ei vaja ressursse, vaid suudab olla ka ise lisandväärtuse looja ja majanduse oluline käivitaja. Eesti kultuur on elujõuline, meil on nii kultuurist osasaajaid kui ka kultuuriloojaid kõikjal Eestis, kõigis vanusegruppides ja kõigis valdkondades. Meil on kultuurivaldkonna ees väljakutseid, kuid ühise töö ja pühendumisega tuleme nendega toime. Me peame aina enam teadvustama, et ajal, mil meie riik tähistab iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva, ongi kultuur meie kõigi vastutus ning meie riigina olemise põhjus ja mõte, meie kõigi ühine töö ja hool. Tänan kuulamast!