Kultuuriministeerium ei ole vaatleja ega vahepeatus

20.03.2023 | 18:43

Marek Strandberg on "Postimehes” ilmunud följetonis talle omasel värvikal moel kokku seganud mõttekilde siit ja sealt nurgast, jagades hoope paremale ja vasakule. Tõsi, head lugu ei saa faktidega ära rikkuda! Teen siiski katse ootuses, et kultuurivaldkonna strateegiliste küsimuste arutelu ühiskonnas toimuks eri osapoolte vahel argumenteeritult, avatult ning eriarvamusi ning nägemusi aktsepteerides. Nii nagu vabale ühiskonnale kohane.

Kultuurieelarvest ja trendidest

Kohandades endise kultuuriministri Rein Langi kunagist rahvapärimuseks saanud väljaütlemist tänasesse päeva, saab öelda: „kui kuulen sõna „kultuur“, haarab käsi rahakoti järele“. Muutunud ei ole just palju. Ka praegu räägitakse vähem eesmärkidest, mida soovitakse saavutada. Kõlama jääb lisaraha vajadus ning tihti on argumendiks võrdlus kellegi teisega, olgu selleks teine tegevusvaldkond kultuuriväljalt, näide mõnest teisest riigist, kus kõik on parem kui meil või isegi võrdlus minevikuga. Võrrelda saab ja tuleb, sest nii mõnigi kord loob see asjakohase konteksti. Ainult võrdlusele tuginedes (kujutava kunsti rahastus võrreldes teatritega on väike või sport saab liiga palju raha) jääb arutelu poolikuks. Sama oluline, ja minu arvates olulisemgi, on sõnastada iga valdkonna eesmärgid ning hinnata saavutatavat mõju. Viide põhiseaduse preambulale mõjub kahtlemata jõuliselt, kuid tegelikus kultuuripoliitika rakendamise olukorras aitab see meid vähe, kuna on liiga üldine. Ja alati jääb üles küsimus, kust tuleb selleks raha!

Kultuuriministeeriumi 2023. aasta eelarve on 364 miljonit eurot, mis on märgatavalt rohkem kui näiteks kahel viimasel aastal, kui lisaeelarvetest panustati kriiside ohjeks täiendavaid vahendeid.  Me räägime kümnete miljonite eurode suurusest erinevusest. Sellele vaatamata läheb kultuuri, vaba aja ja religiooni rahastamiseks - statistikas on need valdkonnad koos - rahastamiseks Eesti riigis 2,1% SKP-st. Selle numbriga oleme Euroopa riikide võrdluses esimeste hulgas. See on mõneti loogiline, sest riigi panus väikeses riigis, kelle peamine eesmärk on hoida ja arendada omakeelset kultuuri, jääb alati kõrgeks. Samas etenduse või näituse välja toomise kulud või tipptasemel rahvusvahelise orkestri eelarve on samas suurusjärgus riigipiiride üleselt. Meie tippkirjanike raamatute tiraažid on suurusjärkude võrra väiksemad võrreldes suurte keeleruumidega, sest inimeste hulk, kes on võimelised lugema eestikeelset raamatut, on ligi miljon.

Niisiis, kui riik on kogu aeg kultuuri toetanud ja toetab ka tulevikus, siis miks just viimasel ajal on järjest enam ja tugevamini kuulda  et meie kultuur ei jää püsima ning lisaraha on vaja nüüd ja kohe? Kostab lausa seisukohti, et meie kultuur on hävimas. Mina kultuuri hävitamist ei ole kogenud - kindlasti mitte meie vabas riigis. Küll aga tuleks silmas pidada paari trendi. Esiteks, igal kasvul on piirid ja muutumatule kasvuootusele rajatud majandamismudel ei ole kuigi tõenäoline. Ühiskonna jõukuse kasv viimastel aastakümnetel on viinud meid edasi kõigis valdkondades, ka kultuurisektoris.  Riigi rahastus on absoluutnumbrites kasvanud, kuid veelgi olulisem kasv on näha meie inimeste kultuuritarbimise suurenemises, mis tegijatele väljendub teenitud tulus. Mõnes sektoris lisandub ka väliskülastajate arvu märgatav tõus või rahvusvaheliste turu võimalused. Näiteks kui muuseume külastati 1993. aastal 793 000 korda, siis enne koroonakriisi ulatus see number 3,5 miljonini. Oleks aga naiivne eeldada, et järgnevatel aastatel see number kasvab samas tempos ja jõuaks 2035. aastal kümne  miljonini. Eeldusel, et külastajate arv jääb enam-vähem samaks või suureneb õige pisut, siis kust tulevad tulud selle katteks, kui kulud niikuinii suurenevad?

Niisamuti on kordades kasvanud kultuuriväljal tegutsevate loojate ja institutsioonide ehk kultuuri tegijate arv. Statistikameti andmetel oli 2021. aastal Eestis 83 teatrit, kuid veel kümme aastat varem  oli neid vaid 34. Kõik nad ei saa ega taotlegi riigilt toetust, aga toetuse saajate hulk on sellele vaatamata kasvanud: era- ja kohalike omavalitsuste alluvuses olevatest teatritest saab riigilt 2023. aastal tegevustoetust 19, aasta varem oli selliseid teatrid 14 ja 2021. aastal vaid 9. Lisaks rahastab Kultuuriministeerium riigieelarvest veel sihtasutuse vormis tegutsevaid teatreid, keda on kokku 8 – Draamateater, Ugala või näiteks Rakvere teater, kelle tegevusele esitab riik kui asutaja selged ootused ning peab üleval ka väärikat kinnisvara, kus need asutused tegutsevad.

Riigipoolsed toetused, mille alusel ja kellele?

Kultuuriloojate arvu kasv on ühelt poolt positiivne tendents kultuurist osasaajate ehk meie ühiskonna jaoks. Ilmselt tajub igaüks, et toimub üha rohkem kontserte, tehakse palju häid filme, sünnib kunsti. Teisalt tähendab võimaluste ja tegijate rohkus konkurentsi tähelepanule ja rahale. Seda enam on õigustatud avalikkuse ootus, et riigi rahastus ja jagatavad toetused oleksid peensusteni hästi läbi mõeldud, põhjendatud ning võimalikult täpselt sihitud sinna, kus turureeglid ei ole ellujäämiseks ja avaliku huvi täitmiseks lihtsalt piisavad. Küsimus on, kuidas oleks kultuuris võimalik tegevusi hinnata ja otsuseid parimal moel põhjendada. Peame tunnustama ja hoidma juba ennast tõestanud tegijaid, kuid andma võimalusi ka uutele tulijatele. Otsustamine ei ole lihtne, sest kultuuri hindamisel kohtuvad numbrid ja ekspertarvamused. On päevselge, et ainult mõõdetavatest arvandmetest ei piisa, nii nagu võib poolikuks jääda ainult sõnaline eksperthinnang. Kummardan sügavalt kõigi ekspertide ees, kes sellist tööd teevad, sest meie väikses ühiskonnas on see keeruline ka emotsionaalselt. Peame usaldama ekspertarvamusi kultuuris samal moel, nagu kaitseväe eksperte meie kaitsevõime arendamisel ja vajaliku relvastuse soetamisel.  Meil on kõigele vaatamata näiteid, kus rahastamisotsuste tegemisel toimub niisugune hindamine juba aastaid. Eesti Filmi Instituudi juures tegutsevad hindamiskomisjonid, kes otsustavad filmide arendamise ja tootmise toetuste üle. Muuseumide püsiekspositsioonide rahastamine käib samuti taotlusvooru kaudu ega sõltu sellest, kes oskab ministeeriumi kabinettides paremini oma ideed tutvustada. Need on mängureeglid,  mis ei taga rahastust, ent neist peetakse valikute tegemisel kinni.

Kultuuriministeeriumi roll

Rõhuasetused ja ootused meie kultuurielule ning rahastamise ulatus tulevad mõistagi poliitiliselt tasandilt. See on küsimus sellest, millist vaimset keskkonda me Eestis näha soovime. Neid keerulisi valikuid tehes ei saa me piirduda vahenditega nagu käärid, joonlaud või samaraskusega kaaluviht. Valikuid tehes peame lähtuma pikaajalistest eesmärkidest ja trendidest, hindama tegevuste mõju, ulatust ja maksumust. Kultuuriministeerium ei saa olla selles protsessis vaatleja või justkui vahepeatus riigieelarve ja toetuse saaja vahel, väljastades küsitud summa raha ja lootes, et küll kultuur korraldab end ise. Ministeeriumi roll on kujundada poliitikat ehk aidata kaasa parimate tingimuste loomisele kultuuri tegemiseks ja sellest osa saamiseks. Ei saa silmist lasta vajadust tugineda asjakohastele andmetele ja analüütikale, sest ainult siis on võimalik hinnata, kas seatud eesmärgid saavutati või on põhjust rääkida kursimuutusest, olgu selleks rahastuse planeerimine või õigusraami loomine ja ajakohastamine. Teekonnal toetuste rakendajast poliitika kujundajaks tuleb ette käänakuid, tõuse ja langusi, kuid see ei tohi varjutada sihti: kultuuripilt on mitmekesine, loojatel on võimalus oma loomingu ehk töö eest saada väärilist tasu, luua tingimusi rahvusvahelisele areenile pääsemiseks ning kultuurist osasaamisel on vähe takistusi, olgu selleks kättesaadavus piirkondlikult või liigkõrge piletihind. 

Ja veel kaks asjaõiendust. Küsimused Tallinn Music Week korraldajale avaliku rahastuse kasutamise osas ei tulnud kuskilt kõrvalt, alt või ülevalt, vaid ikka Kultuuriministeeriumi auditi käigus. See näitab, et meie sisekontrolli süsteem töötab hästi. Seni, kuni kerkinud küsimused pole saanud ammendavaid vastuseid, on välistatud edasised meiepoolsed toetused, samuti oleme teavitanud auditi aruande tulemustest teisi toetuse andjaid.   

Marek Standbergi viide Postimehe vähendatud toetusele venekeelse meedia arendamiseks on lihtsalt mage. Keegi ei võtnud midagi ebaõiglaselt ära, vaid taotlusvooru laekus kaheksa taotlust kogusummas ligi 1,8 miljonit eurot. Komisjon tegi ettepaneku toetada 4 projekti miljoni euro ulatuses ning toetust venekeelse ajakirjandusliku sisu tootmiseks said AS Postimees Grupp, Delfi Meedia AS, AS Äripäev ja OÜ Põhjaranniku Kirjastus. 

 

Hannus Luure

kommunikatsiooni- ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik