Intrigeeriv kultuur

18.12.2002 | 00:00

Uudis
    • Jaga

Intrigeeriv kultuur

Seda lugu ajendas mind kirjutama 7. detsembril Eesti Päevalehes ilmunud Jaak Alliku artikkel "Kultuur sõjamooloki ohvriks". Ilmselgelt oli Alliku artikkel inspireeritud lähenevatest valimistest, seega mitte ainult murest kultuuri pärast. Niisiis tahan järgnevalt parandada ka mõned artiklis esinevad pooltõed ja faktivead. Mis puutub kultuuri, siis viiel juhul seitsmest mõtleme ja muretseme me lugupeetud eksministriga samade asjade üle ja seegi kord tuleb nõustuda artikli üldise sõnumiga kultuurivaldkonna ebapiisavast rahastamisest. Täiesti õige on tema väide, et mitme valdkonna - sealhulgas kultuuri, hariduse  ja teaduse rahastamine on viimased neli aastat kannatanud NATO-sse pääsemise tingimuseks oleva Kaitseministeeriumi ennaktempos kasvava eelarve tõttu. Erinevalt Allikust pean ma sellist valikut  ainuvõimalikuks ja õigeks. Suhteliselt lühikese ajaga on saavutatud vajalik 2%-ne tase SKP-st ja erinevalt Ungarist pole meil vaja enam järgnevatel aastatel muretseda kaitsekulutuste võimaliku hüppelise kasvu pärast. Eestlasele omaselt võime nüüd käsi  vastakuti puhtaks lüües öelda – see on nüüd tehtud.

Praegu tuleb hoopis hoolitseda selle eest, et meie järgmiseks, kõige olulisemaks eelistuseks pärast NATO-ga ühinemist ja Euroopa Liiduga liitumist  saavad olema kultuur, haridus ja teadus. Kõigil intellektuaalset kapitali väärtustavatel inimestel tuleks tööd teha selle nimel, et meie riigi järgmiseks visiooniks on omanäoline ja samas Euroopale atraktiivne rahvuskultuur, kõrgtehnoloogial põhinevat ja teadusmahukat tootmist toetav ning kõigis kaasaegsetes suundades esindatud teadustegevus, parimatele rahvusvahelisele nõuetele vastav kõrgharidus ja tööturu nõudmisi ning kõike eelnevat dünaamiliselt arvestav kutsehariduskorraldus. Selline sai visiooni esimene visandlik sõnastus, aga olulisem on kokkulepe järgmise viie aasta strateegilisest eesmärgist. Miks ei võiks sarnaselt meie NATO-ga liitumise strateegiale – suunata kõik vabad vahendid ehk iga-aastased eelarvekasvikud ainult kultuuri, hariduse ja teaduse täiendavaks finantseerimiseks? Kui mitte see, siis milline strateegiline eesmärk võiks paremini tagada meie kultuuri ja rahvuse kestmise, seda ühelt poolt ning samal ajal kiirelt jätkuv  majanduskasv teiselt poolt?

Alliku väitel pole nii viletsat kultuurieelarvet kui 2003. aastal, olnud kogu taasiseseisvusajal. Tegelikult suureneb Kultuuriministeeriumi 2003. aasta eelarve 13,2% . Võrdluseks olgu toodud, et 2002. aasta vastav kasv oli 11,9%, 2001. aastal 2,4% , 2000. aastal 9,2% ja 1999. aastal 8,6%. Põhimõtteliselt tuleks järgmise aasta eelarvele liita ka selle aasta teise lisaeelarvega eraldatud summad, mis Kultuuriministeeriumi real moodustavad tervelt 136,6 miljonit krooni. Juba lisaeelarve tegemisel oli selge, et enamus sellest rahast kasutatakse järgmise aasta jooksul. See annaks 2003. aasta  reaalseks kasvuks tervelt 20%, raamatupidamise reegleid järgides oleks selline lähenemine õigem,  aga isegi 13,2% on ilmselgelt hea tulemus. Kõik see juurdetulev raha läheb kultuuri hüvanguks. See ei tähenda, et enamus sellest kasvikust jaguneb kahe valdkonna – ringhäälingu ja uue Kunstimuuseumi ehituse vahel. Unustagem hetkeks kitsarinnalisus ja tunnistagem, et kultuuri areng ei sõltu ainult palkade kasvust ja tasemest. Ka keskkond, milles kunsti luuakse, esitatakse ja säilitatakse, on erakordselt oluline.

Kultuuriministeeriumi eelarvet süvitsi tundvad inimesed teavad, et enamuses uue iseseisvusaja eelarvetes on palgatõus saanud alati eelistuse teiste arengute ees. Võib öelda, et näiteks museaalide ostud, raamatulaenutuse summad, muinsuskaitse, investeeringud on toodud palgatõusu ohvriks. Kaks viimast aastat on Kultuuriministeerium julgenud enim tähelepanu osutada kultuuri kinnisvara arendamisele. Aastaid on räägitud oluliste kultuuriasutuste ehitamisest, kuid jutust kaugemale pole jõutud. See on pannud kõik tööd aastateks venima – edasi lükatud otsus on kulukam otsus. Erinevused kultuuriasutuste ja teiste kaasaegsete asutuste sisekujunduse, kasutatavate materjalide ning tule- ja tööohutuse vahel aina süvenevad. Täna võime rõõmustada, sest uue 600 miljonit maksva kunstimuuseumi ehitusega on faktiliselt alustatud, Estonia kapitaalremondi esimeseks etapiks on vahendid planeeritud ja töödega on samuti alustatud ning  Eesti Rahvamuusemi fondidest on üle poole kolitud uutesse hoidlatesse Raadil. See kõik jätkub ka 2003. aastal.

Asjatu on eksministri kartus, et Kultuurkapital ei pruugi käituda hasartmängumaksu ülekandmisel muuseumidele kuuleka rahapumbana ja seetõttu võib ohtu sattuda uue kunstimuuseumi ehitamiseks ja väljamõeldud rahastamisskeem. Kultuurkapitali seaduse viimane muutus lõi  aluse riigile oluliste kultuuriehituste rahastamiseks. Seal on selgelt öeldud, et üheaegselt ei rahastata rohkem kui kaht kultuuriehitust ja rahastatavate objektide loetelu kinnitab Riigikogu. Teatavasti  kehtib siiani 1998. aastal Riigikogu poolt heaks kiidetud loetelu, mis nimetas esimeseks objektiks Muusikaakadeemia uue hoone, teiseks Kunstimuuseumi ning kolmandaks Eesti Rahvamuuseumi. Järgmisi otsuseid on Riigikogul selles küsimuses  põhjust arutada alles kuue - seitsme aasta pärast. Samas pole alust arvata, et Kultuurkapitali osaks jääb ainult raha formaalne ülekandmine. Kultuurivaldkondade esindajatest demokraatlikel alustel moodustatud Kultuurkapitali nõukogu peab muutuma selleks partneriks ja institutsiooniks, kellega arutatakse läbi iga järgmise kultuuriehituse otstarbekus, maht, asukoht, projekt, rahastamisskeem jne. Kehtib vanasõna – kelle leiba sööd, selle pilli järgi tantsid.     

Teatrite rahastamisskeem, mis käivitati juba 1998. aastal, ei ole tõestanud oma formaalsust. Vastupidi, seda skeemi ei ole täiel määral rakendatud vaid seetõttu, et see oleks lõhkunud oluliselt tippkultuurile olulist stabiilsust. Lahtiseletatult oleks külastajatel ehk teatrivaatajate arvu arvestava finantseerimispõhimõtte kiire rakendamine vähendanud järsult Ugala ja Vanemuise riigitoetust ja suurendanud näiteks Rakvere teatrile mineva raha hulka. Ka on täiesti katteta väide, nagu oleks kõneks olev rahastamisskeem sundinud teatreid võidujooksule kunstikaugete eesmärkide nimel. Pigem on ära hoitud teatrikülastajate järsk langus, sundides teatreid pingutama juba kättevõidetud publikunumbrite nimel. Kommertsi suunas tormavad ainult need teatrid, kes ei suuda toota kunstiliselt huvitavat repertuaari.

Olemegi alguse juures tagasi. Pooltõdesid või valesid fakte kasutades saab isegi valge mustaks rääkida. Muidu pole intriigi, eriti kultuurist rääkides.

Margus Allikmaa
kultuuriminister

Kultuuriministeerium

-