Eesti kultuuriesindaja New Yorgis – Jaanika Peerna

19.12.2017 | 10:21

Novembri alguses alustas Eesti kultuuriesindajana New Yorgis tööd Jaanika Peerna. Peerna on omandanud hariduse kunstivaldkonnas ning alates 1998. aastast tegutsenud kunstnikuna ja selle kõrvalt töötanud muuseumi haridustöötaja, koolitaja ja kuraatorina. Alates 1998. aastast on ta elanud ja töötanud peamiselt New Yorgis. Kultuuriesindaja osakoormusega ametikoha kõrval jätkab Peerna kunstniku ning vabakutselise muuseumi haridustöötajana Dia Art Foundationi muuseumis New Yorgis.

Novembri alguses alustas Eesti kultuuriesindajana New Yorgis tööd Jaanika Peerna. Peerna on omandanud hariduse kunstivaldkonnas ning alates 1998. aastast tegutsenud kunstnikuna ja selle kõrvalt töötanud muuseumi haridustöötaja, koolitaja ja kuraatorina. Alates 1998. aastast on ta elanud ja töötanud peamiselt New Yorgis. Kultuuriesindaja osakoormusega ametikoha kõrval jätkab Peerna kunstniku ning vabakutselise muuseumi haridustöötajana Dia Art Foundationi muuseumis New Yorgis.

Kuidas on möödunud esimene poolteist kuud Eesti kultuuriesindaja rollis? Millised on olnud sinu esimesed muljed?

Alustasin uues ametis 6. novembril. Samal päeval saabus New Yorki visiidile kultuuriminister Indrek Saar, kes külastas nüüdiskunsti tippfestivali Performa 17, mille põhiprogrammi fookusriik oli esmakordselt Eesti. See visiit ja festival olidki minu tegevuse keskmes. Külastasin mitmeid performance´eid, koos ministri ja delegatsiooniga tallasime New Yorgi kultuurimaastikku ning selle kõrvalt sai tehtud teavitustööd Eesti kunstnike tutvustamiseks. Ühtlasi tegelesin mitmete tehniliste nüanssidega nagu Windowsi operatsioonisüsteemi kasutamaõppimine, uue mailikonto üleseadmine ning New Yorgi Eesti konsulaadi kohvimasina käitamine. (naerab) Ja muidugi tuli sõnadesse ja numbritesse kirja panna ka 2018. aasta New Yorgi ja USA kultuuriplaan. 

Millised suuremad ettevõtmised uuel aastal ees ootavad – nähtavasti on keskmes ka EV 100 tähistamine USAs?

Sünnipäevapidu tuleb vägev ja hõlmab eestlaste koori Esto-Atlantise kontserti Lincoln Centeris, Eesti kultuuripäevi kui ka sünnipäevagalat.  Lisaks toimuvad mitmete eesti filmide linastused nii New Yorgi kui ka Los Angelese filmifestivalidel ning Eesti muusikute etteastumised. Ja veel mitmeid sündmusi, mis on planeerimise algusjärgus.

Kultuuriesindaja osakoormusega ametikoha kõrval jätkad sa ka kunstniku ning vabakutselise muuseumi haridustöötajana Dia Art Foundationi muuseumis. Kuidas on õnnestunud seni su töö- ja ajajaotus ning oma tegevusalade sidumine?

Eks need tegevused tule omavahel kõlama panna. Olen kunstnikuna tegutsenud peaaegu 20 aastat, kogu New Yorgis elatud aja. 15 aastat olen paralleelselt läbi viinud haridusprojekte. Kogu selle aja olen aidanud ka eesti kultuuril siin suures linnas kõlapinda leida oma põlve otsas kokku pandud kuraatoriprojektidega. Nüüd on see kultuurikorraldaja tegevus lihtsalt teisel tasemel, palju enamate partnerite, kolleegide, konkreetsemate töötundide ja Mid-Towni kontorivaatega. Ja loodetavasti ka pisut nähtavamate tulemustega.

Kuidas su teekond sind New Yorki viis? Kui tihti sa kodumaale külla jõuad?

Üheksakümnendatel Tallinnas elades tegelesin tihedalt kunsti õpetamisega nii tollases Laste Kunstikoolis Kevade tänaval kui ka Sorose Fondi Visuaalse Mõtlemise Strateegiate projektis. Lisaks olin õpetaja ja hiljem veel juhataja Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstimajas. Samuti andsin eratunde. Selle kõige kõrvalt ei jäänud aga enam aega oma loominguga tegeleda ja ühte kuud vaikust otsides sattusin stipendiumi otsa, mis võimaldas mulle 5-kuulise residentuuri praeguses Aalto Ülikoolis Helsingis. Seal kohtusin ka oma praeguse abikaasaga, kes juhtus olema  newyorklane ning suutis mind veenda endaga üle Atlandi ookeani kolima. Suved aga olen enamasti ikka kõik Eestis veetnud.

Kui selleks kiire eluviisiga New Yorgis üldse aega jääb, siis millega sa vabal ajal tegeled, milliste huvide ja hobide jaoks sa veel püüad aega leida?

Eks see elu põhiliselt kultuuri ümber kõik keerleb. Ka vaba aja mõiste on suhteliselt teoreetiline minu elus. Siiski aga hommikune jooksutiir Hudsoni jõe kallastel on küll midagi sellist, mida tihti vahele ei taha jätta.

Aneth Kilumets

kommunikatsiooni peaspetsialist