Ülle, Andrus Kivirähki ülipopulaarne näidend „Isamaa pääsukesed“, mida mängis Draamateater, maalis Eestist pildi, kus kogu maapiirkonna kultuurielu püsib üksnes aktiivsete daamide õlul. Nemad on eestvedajad, viimased, kes kustutavad tule. Kui tõepärane on see kujutluspilt, mille Kivirähk lõi?
Nägin seda etendust päris pikka aega tagasi. Esmamulje oli, et kuidagi väga armetuks oli see rahvamaja elu tehtud. Tuletas veidi meelde nõukaaegset olukorda. Rahvamaja areneb tänapäeval koos ühiskonna ja inimestega. Sisu on küll ikka sama.
Kultuurielu aga veavad tõesti enamasti naised, suure südametunnistusega naised. Ja isamaalisus ja eestimeelsus pole kusagile ka tänapäeval rahvamajast kadunud.
Kuidas praegu rahvamajadel läheb? Tundub, et esimene ärevustorm, et järjest pannakse maju kinni, on vaibunud. Või on see vaikus petlik?
Rahvamajadel läheb piirkonniti erinevalt. Kuna Eestis ei ole ühtegi riiklikku rahvamaja, siis see tähendab, et kõik on kohaliku omavalitsuse korraldada ja otsustada. Sõltub otsustajatest, kui oluliseks nad kultuurivaldkonda peavad. Näen kolleegide silmades ärevust ja väsimust.
Õnneks on rahvamajas töötaval inimesel see tore võimalus, et pärast õnnestunud sündmust muutuvad silmad jälle säravaks tagasi. Väsitab pidev võitlus otsustajatega, kas rahvamaja jääb või ei jää. Näeme ju seda, et kui pole rahvamaja, siis kaovad ka seal tegutsevad kollektiivid. Aga mis saab siis tulevikus meie laulu-ja tantsupidudest?
Osa omavalitsusi on ka täpsustanud, et midagi ei plaanita kinni panna, vaid muudetakse üksnes tegevuse vormi. Kas see on teile usutav?
Mul on kurb kuulata uudistest, et siin ja seal pandi rahvamaja või raamatukogu kinni. Mõtlen siis alati, kas pandi kinni või korraldati ümber. Selles on suur vahe.
Kui inimesed on piirkonnast lahkunud ja rahvamajas tegevust ei toimu, siis võiks ju rahvaga koos arutada, kuidas tegevust korraldada nii, et kultuur oleks ikkagi kättesaadav. Aga lihtsalt otsustada kabinetis, et selle või tolle rahvamaja me paneme kinni, ilma kohaliku elanikuga läbi arutamata, see tundub ülbe ja hoolimatu käitumine.
Riik ei saa teha omavalitsusele ettekirjutusi. Ent milline oleks teie mõte või üleskutse riigile?
135 aastat tagasi hakati üles ehitama Eestis rahvamajade võrgustikku selleks, et arendada ja hoida eesti keelt ja kultuuri; et eestlased saaksid haritud rahvaks. Ka tänapäeval toimib elukestev õpe rahvamajas – meil on professionaalsed ringijuhid, korraldatakse teatrietendusi, kontserte, galeriides on professionaalsete kunstnike näitused. Võib-olla linnainimesele tundub see arusaamatu, aga maal elades mõistad selle olulisust.
Soovin, et Riigikogu uuel kultuurikomisjonil oleks asja rahvamajadesse ja mõistmist nende olulisusest. Saan aru, et paljudes väikestes omavalitsustes tõepoolest raha ei jätku, aga kui rahvamaja sulgemine toob kaasa aastas kokkuhoidu 50 000 eurot, siis kas see on ikka väljapääs? Kohalikud omavalitsused vajaksid riigilt otsetoetust kultuurivaldkonnale, et 135 aastat tagasi loodud süsteem ei kaoks. Seda on vaja Eesti riigi säilimiseks, ilma kultuurita oleme eikeegi. Rahvamajades toimuv on tippkultuuri vundament, kui aluspind on nõrk, siis on ka tippudel raske.
Aasta kultuurikorraldaja tiitel anti välja teist korda. Eelmisel aastal oli laureaat Piret Aus. Mida te oma eelkäija Pireti puhul eriliselt imetlete ja hindate?
Piret Aus on äärmiselt tegus ja toimekas inimene. Kui Piret midagi teeb, siis teeb seda suure pühendumisega. Ja see lõputu energia! Ma ei ole näinud väsinud ja tusast Piretit. See, mida Piret teeb puudega inimeste heaks, ja see, mida Piret teeb rahvamuusika arendamiseks, on hindamatu. Piret on nagu päike, kui tema välja ilmub, lööb kõik särama.