Detsembri alguses asus Kultuuriministeeriumis ametisse uus kultuurilise mitmekesisuse asekantsler, Piret Hartman. Ta on varem olnud Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tegevjuht ja fraktsiooni nõunik. Piret on ka Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu liige ning viimati olnud ametis kultuuriminister Indrek Saare nõunikuna muuhulgas ka integratsiooniküsimustes. Piret tutvustab oma nägemusi ja tegevusi uues ametis.
Piret Hartman, peagi saab kuu aega mööda sinu esimest tööpäevast Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantslerina. Kuidas on sisseelamine sujunud?
Sisseelamine on olnud kiire, tihe ja huvitav. Ministeeriumi maja, töökaaslased ja mitmed partnerid on tuttavad juba eelmisest ametist, kuid juurde on tulnud palju uusi teemasid, selgunud mitmeid väljakutseid, mille lahendamisega tuleb kohe pihta hakata. Olen tänulik kõigile, kes on oma avatusega mu sisseelamisele kaasa aidanud.
Millised olid esimesed kohest tegutsemist nõudvad ülesanded ja teemad?
Viimane kiire lihv tuli anda osakonna järgmise aasta tegevuskavale, eelarvele ning 2018. aasta arengukavale. Paralleelselt minu sisseelamisega astus ametisse ka uus valitsus, kes pani kokku nii valitsuse tegevuskava kui ka saja päeva tööplaani. Olulised sisulised punktid koalitsiooni tegevuskavas puudutasid ka kultuurilise mitmekesisuse ja lõimumise valdkonda. Seega pidime koostöös Kultuuriministeeriumi arendusmeeskonna ja ministriga selgitama neis punktides oma soove ja nägemust.
Äsja liitus lõimijate meeskonnaga keelemajade projektijuht, kellega koos oleme püüdnud Narva ja Tallinnasse planeeritavate eesti keele majade kontseptsiooni tulenevalt uue koalitsiooni nägemusest selgust luua. Samuti olen paremini tundma õppinud nii oma meeskonda kui ka koostööpartnereid ning leppinud kokku uue aasta alguses toimuvad ühised arutelud ja tegevused, mis aitaksid omavahelist koostööd veelgi tihendada ning rolle selgitada.
Põlise idavirulasena oled kultuurilise mitmekesisuse ja lõimumisega seotud teemade sees kasvanud. Milliseid viimaste aastate arenguid ja tegevusi pead just kodaniku vaatest ühiskonna sidususe edendamise seisukohalt kõige mõjukamateks?
Pean lugu kõigist neist inimestest, kes seni on sellesse valdkonda panustanud. Palju head on ära tehtud. Hindan Tallinn Music Weeki algatusi. Väga inspireeris sellel aastal Narvas toimunud esimene venekeelne Hackathon, kus just noored paistsid silma oma sooviga kodukohas midagi ära teha. Väga hästi toimivaks pean eesti keele praktiseerimiseks mõeldud keelekohvikute ideed, mis päev-päevalt oma võrgustikku laiendab. Hea meel on, et eetrisse tuli ETV+, kindlasti tuleks selle arendamisega edasi minna.
Mulle isiklikult meeldis väga Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri ühislavastus „Teisest silmapilgust“, mis tabavalt ja ilmekalt võttis kokku integratsiooni väljakutsed ja inimeste kogemused. Sarnased inspireerivad projektid näitavad, et me lõimijad ministeeriumites ei ole üksi, vaid neid aktiviste, kes sellesse valdkonda panustada tahavad, on teisigi ning selle üle on mul väga hea meel. Lõimumisega seotud teemad on täna üleval ka poliitikakoridorides ning mul on tunne, et meil on võimalus ühiselt teha lähiajal valdkonnas suured sammud.
Eesti riigi lõimumispoliitika lähtub Kultuuriministeeriumi arengukavast „Lõimuv Eesti 2020“. Millised on arengukava võtmetähtsusega tegevused ja plaanid järgnevatel aastatel?
Tegevusi, mida tahaksin lähiaastatel lõimumise valdkonnas näha ja ära teha, on palju. Neid tuleb iga päevaga juurdegi. Käsil on keelemajade loomine Tallinnasse ja Narva, koostöös Integratsiooni Sihtasutusega püüame jõuda veelgi laiemate sihtgruppide ja koostööpartneriteni.
Keelemajadega loomisega tahaks anda suure tõuke ka eesti keele õppe pakkumise korrastamisele. Lisaks sellele tuleb panustada ka keskkonda, kus keelt praktiseerida. Koostöös keelekohvikutega on soov teha lõimumisvaldkonna „Teeme ära“ ning kaasata vabatahtlikke lõimumistegevuste juurde.
Tahaks nii meie ministeeriumis kui ka teistes avaliku sektori organisatsioonides, samuti eraettevõtjatele selgitada lõimumise olukorda ning leida ja rakendada ühiseid võimalusi sellesse panustamisel. Püüame nii silmast silma kohtumiste kui ka sihtasutuse konverentside toel pidada enam debatti ka poliitikutega.
2018. aastal tuleb alustada ka uue valdkonna arengukava koostamist. Kuna ühe olulise väljakutse ja murekohana näen eesti inimeste avatust lõimumise ja rändepoliitika vallas, siis on mul tunne, et uus arengukava peab just siin pakkuma rohkem lahendusi. Hirme ja eelarvamusi tuleb leevendada ning leian, et see on ministeeriumide ühine ülesanne.
Soovime rohkem kaasata noori ning panustada tegevustesse, mis neid puudutavad. Plaanime juba uuel aastal koostöös õpilasvahetusprogrammiga VeniVidiVici käivitada pikemaajalise õpilasvahetuse programmi, kui seni oli võimalik. Kindlasti peame koostöös partneritega läbi mõtlema ka uussisserändajate lõimumistegevused.
Kokkuvõtteks, kes vastutab sidusa ühiskonna eest Eestis, selle loomise ja arendamise eest tervikuna?
Meie kõik. Lõimumine on ühiskonnas horisontaalne teema; väärtus, mida me kõik jagades saame tugevdada. Eestis elab paarsada rahvust. Nende tunnustamine on esimene samm. Peame tegema kõik selleks, et siin elavad inimesed saaksid võimaluse ühiskonnaelus osaleda ning kaasa rääkida.
Meie, lõimijate ülesanne on läbi mõelda võimalused ja vahendid, mida inimestel selleks vaja on ning neid toetada. Minu ülesanne koos osakonna ja Integratsiooni Sihtasutusega on olla selle tegevuse mootor ning vajadusel ka häiresignaal, partnerite koostöö koondaja ja utsitaja, teisisõnu, olla lõimumise “koalitsiooni” laiendamise üheks initsiaatoriks.