Sa oled siin

Uurimus: Kas rahvusgruppide segregatsioon mõjutab rahvuslikku kuuluvust?

29. märts 2019 - 13:05
Lasnamäe linnaosa. Foto: Vikipeedia
Lasnamäe linnaosa. Foto: Vikipeedia

Mullu sügisel Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö keskendus eesti- ja venekeelse elanikkonna elukohasegregatsioonile Eestis. Millised on doktoritöö olulisemad tulemused ning kuidas oleks võimalik Eestis kujunenud olukorda muuta?

Kaitstud doktoritöö eesmärk oli selgitada, kuidas ja miks segregatsioonikontekst eesti- ja venekeelse elanikkonna jaoks muutub ning kuidas elamine erinevas keelekeskkonnas võib mõjutada inimeste rahvuslikku kuuluvust. 

Püsiv etniline segregatsioon

Minu doktoritöö tulemustest selgus, et nõukogude perioodist päritud kõrge etniline elukohasegregatsioon Eestis on siiani püsinud ja isegi pisut kasvanud. Nii eesti- kui ka venekeelse elanikkonna rändekäitumine on sellisele trendile kaasa aidanud (joonis 1). Venekeelne elanikkond on viimaste aastakümnete jooksul olnud üsna vähemobiilne ja seepärast on nende elukohamustrid sarnased Nõukogude perioodil väljakujunenud mustritele. See siiski ei tähenda, et venekeelne elanikkond üldse ei rändaks. Kui nad aga elukohta vahetavad, siis liiguvad peamiselt sellistesse naabruskondadesse, kus on juba ees suur omakeelne kogukond. Linnasisese rände puhul on olulisemateks sihtkohtadeks näiteks suuremad paneelelamupiirkonnad (Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe), mis juba nõukogude ajal venekeelse elanikkonna jaoks omaseks elukeskkonnaks said. Täpsem rände lähte- ja sihtkohtade analüüs näitab veel lisaks, et rände kaudu muutub venekeelsete uus elukeskkond enamasti veelgi venekeelsemaks, kui oli seda enne rännet.

Vastupidiselt venekeelsele elanikkonnale muutus eestlaste jaoks elukeskkond lähte- ja sihtkohtade võrdluses enamasti eestikeelsemaks. Ainult väga harva liikusid eestlased venekeelsete naabruskondade suunas. Kuna eestikeelne elanikkond vahetab elukohta sagedamini kui venekeelne, siis panustab selline rändekäitumine segregatsiooni suurenemisse ja võib süvendada juba olemasolevat lõhet rahvusgruppide vahel.

   a) eestlased                                                                                b) venekeelsed

Joonis 1. Tallinna-sisese rände sihtkohad

Segregatsiooni mõju rahvuslikule kuuluvusele

Uue ühiskonnaga samastumist saab pidada üheks ühiskonda integreerumise indikaatoriks. Kuigi venekeelne elanikkond on elanud Eestis väga kaua, on nad siiski tugevalt jäänud vene identiteedi juurde ja vähesed samastavad end Eesti riigiga ning määratlevad end eestlasena. Doktoritöö tulemused näitavad, et enese rahvuslikku määratlemist mõjutab oluliselt vahetu elukeskkond, mis inimesi igapäevaselt ümbritseb. Need vene kogukonna liikmed, kes elasid venekeelses keskkonnas, määratlesid end kõige väiksema tõenäosusega eestlasena. Eestikeelses keskkonnas elanud inimesed aga vahetasid vene identiteedi palju sagedamini eesti identiteedi vastu (muutsid oma rahvust ja emakeelt).

Huvitava tulemusena selgus, et ka eestlased võivad oma rahvuslikku identiteeti muuta. Nende eestlaste hulk ei olnud küll suur, kes oma eesti identiteedi vene vastu vahetasid, kuid ka selle protsessi puhul mängis olulist rolli inimesi ümbritsev vahetu keeleline keskkond: need eestlased ja eestikeelsed, kes elasid venekeelses naabruskonnas ja regioonis ning kes elasid segaleibkonnas, vahetasid palju suurema tõenäosusega oma eesti identiteedi vene vastu.

Need tulemused näitavad, kui oluline on ümbritsev elukohakontekst. Kui inimesed on ümbritsetud teise rahvuse esindajatest, siis võivad nad omaks võtta nende väärtused, vaated ja käitumise ning nagu selgub, võivad muutuda ka tunded oma rahvusliku kuuluvuse osas ning inimesed võivad oma identiteeti muuta.

Etnilise ja sotsiaalmajandusliku segregatsiooni kattumine

Üheks kõige enam muret tekitavaks asjaoluks praeguste suundumuste juures on üha kasvav sotsiaalmajandusliku ja etnilise segregatsiooni kattumine. Kui 1990. aastate alguses oli sotsiaalmajanduslik segregatsioon madal, siis aastakümnete jooksul on see olukord muutunud ning linnaruumis on üha selgemalt eristatavad rikkamad ja vaesemad piirkonnad ning viimased on tihti ka need kohad, kus elab suur hulk mitte-eestlasi.

Sageli on just paneelelamupiirkonnad selliste muutuste poolt eriti ohustatud. Paljudes neis piirkondades toimub üha selgem elanikkonna vananemine ning kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega inimesed ning eestlased lahkuvad piirkonnast. Kui varasemalt on paneelelamupiirkonnad olnud need kohad, kus eestlased ja venekeelsed kohtuvad ja suhtlevad, siis nüüd muutuvad piirkonnad üha venekeelsemaks ja võimalus rahvustevaheliseks suhtluseks väheneb. Selliseid suundumusi peaksid üha rohkem teadvustama poliitikud, sest paneelelamupiirkonnad jäävad alatiseks oluliseks osaks eluasemeturust. Kuigi investeeringuid ning pingutusi on tehtud, et paneelelamupiirkondade elukvaliteeti parandada, siis need pingutused ei tundu olevat piisavad selleks, et tasakaalustada käimasolevaid protsesse.

Kuidas olukorda muuta?

Püsiv ja üha suurenev rahvusgruppide eraldatus paneb küsima, kuidas sellist olukorda muuta. Kuidas soodustada eesti- ja venekeelse elanikkonna omavahelisi kontakte, mis võiks eraldumise asemel viia eduka integreerumiseni ning ka sarnaste elukohavalikuteni? Avalikkuses on viimasel ajal palju arutletud selle üle, et keele alusel eristatud koolisüsteem on üheks peamiseks põhjuseks, miks meil on siiani suur lõhe rahvusgruppide vahel ja integratsioon on olnud aeglane. Kui eestlased ja venekeelne elanikkond käiksid ühes koolis, siis oleks neil üksteisega rohkem suhtlust, vene emakeelega inimestel oleks palju lihtsam õppida eesti keelt ning see aitaks kindlasti kaasa ka vastastikusele mõistmisele ja sallivusele. See kõik aitaks venekeelsel elanikkonnal palju kergemini integreeruda Eesti ühiskonda. 2017. aasta integratsioonimonitooringu kohaselt on nii eestlased kui ka venekeelne elanikkond valmis suuremateks muutusteks koolisüsteemis.

Lisaks suurtele otsustele võivad olulistele muutustele kaasa aidata erinevad väiksemad lõimumisalased tegevused ja meetmed, nagu õpilasvahetused, rahvastemajad, kultuuri- ja spordisündmused. Hea meel on näha, et selles osas teeb Kultuuriministeerium üha tihedamat koostööd kohalike omavalitsustega ning koos töötatakse välja teenuseid ja tegevusi, mis võiksid lõimumisele kohalike omavalitsuste tasandil kaasa aidata. Suured muutused saavad tihti alguse väikestest asjadest ning on tore näha, et seda üha enam teadvustatakse. Rahvusgruppide püsiv eraldatus ja sellega seonduvad probleemid on avalikkuses viimasel ajal palju tähelepanu saanud, ehk võiks olla ka see üheks ajendiks, miks võiks edaspidi erinevate lõimumisalaste küsimuste ja tegevustega veelgi aktiivsemalt tegeleda nii riigi kui ka kohaliku omavalituse tasandil.

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Piret Hartman. Foto: Anna Markova
07.09.2019|Kultuuriministeerium

Kultuuriministeeriumi asekantsler: Ida-Virumaa uus täht võib olla Kohtla-Järve

Kohtla Järvele kogunes kaheks päevaks, 5. ja 6. septembriks sadakond riigiametnikku, kohalikku haridus- ja kultuurielu ning ettevõtlus- ja sotsiaalvaldkonna edendajat, et otsida üheskoos ideid linna arendamiseks. Foorumile andis tõuke tõsiasi, et tööstuslinnana kasvanud Kohtla-Järve rahvaarv kahaneb, elukeskkond ei ole piisavalt atraktiivne ning traditsiooniline tööandja ehk põlevkivitööstus on muutumises.

Foto: Kohtla-Järve kultuurikeskus. Kultuurimälestiste riiklik register
04.09.2019|Kultuuriministeerium

Kohtla-Järve foorum aitab linnal leida uusi arenguteid

Kultuuriministeeriumi eestvedamisel algab homme, 5. septembril kahepäevane Kohtla-Järve foorum, mis on jätk 2018. aasta Ida-Virumaa ametnike välitöödele. Sadakond osalejat kogunevad Kohtla-Järve kultuurikeskusse, et arutleda, milline tõuge võiks olla vajalik linna arengule.