Sa oled siin

Tõnis Lukas: Integratsiooni Sihtasutus on riigikeele õpetamise masinavärgi hästi tööle pannud

31. oktoober 2019 - 10:00
Kultuuriminister Tõnis Lukas
Kultuuriminister Tõnis Lukas

Valitsus otsustas järgmiseks aastaks eraldada kaks lisamiljonit eesti keele õppele, mille abil õpetatakse eesti keele majades riigikeelt 4000 inimesele. Kultuuriminister Tõnis Lukas räägib eesti keele majade tulevikust ning sellest, kuidas välismaal elavaid eestlasi tagasi kodumaale meelitada.

Narvas avati oktoobris eesti keele maja – miks meil seda vaja on?

Eesti keele majad on uus etapp riigikeele õpetamise loos, mis seni on olnud kaunis konarlik. Nüüd püüame metoodiliselt avardada õppijate võimalusi luues lisaks keelekursuste tavavormile kunstliku keelekeskkonna kõiksuguste keelekohvikute ja -klubide, arutlusringide ning kinoõhtute abil. Need annavad võimaluse keelt praktiseerida ja eesti keele maja ongi selline keskkond. See tähendab, et on lootus, et keeleõppijad ei õpi mitte ainult eksamiks vaid omandavad ka püsivad suhtlemisharjumused.

Narvas on kunstlikku keelekeskkonda vaja luua kõige rohkem, sest loomulikku eestikeelset keskkonda on seal vähevõitu.

Millised on edasised plaanid seoses eesti keele majadega?

Tahame jätkata tasuta eesti keele õppe pakkumist soovijatele. Registreeritud soovijaid on rohkem, kui oleks tasuliste kursuste puhul ja me ei suuda praegu kõigile soovijatele õppekohti luua, ka lisanduva kahe miljoniga järgmisel aastal.

Tegelikult peab rahastamist jätkama ja suurendama. Seda võib teha rahuliku südamega. Kui senini oli keeleõppekursuste tulemus tihti kaheldav, siis nüüd on Integratsiooni Sihtasutus (INSA) riigikeele täiskasvanutele õpetamise masinavärgi nii hästi tööle pannud, et ka tulemused tulevad. Usaldus INSA valitud meetodite vastu on nii suur, et võime rahulikult sinna raha juurde taotleda.

Narva Eesti keele maja tugevus tuleneb ka sellest, et sealsamas on Integratsiooni Sihtasutuse peakontor, mis sügisest on ka reaalselt Narvas.

INSA teema on ka globaalne eestlus ja Eesti diasporaa. Mis selles osas plaanis teha on?

Väliseesti kogukondadega tegeleb valitsuse liikmetest kõige aktiivsemalt rahvastikuminister Riina Solman. Aga loomulikult on see kultuuri küsimus, sest me püüame ju mujal elavaid eestlasi integreerida kultuuriliselt ja keeleliselt Eesti ülemaailmsesse kultuurisfääri, millel ei olegi piire. Eriti kuna internet lubab saada informatsiooni ükskõik mis maailma paigast. Tähtsad on muidugi kultuurikollektiivide esinemised ja otsekontaktid, mis hoiavad mujal elavaid eestlasi mõtteliselt Eestis kinni ega lase keelel ja kultuuril ununeda.

Mis tooks kodumaalt lahkunud eestlasi tagasi Eestimaale?

Õppimine ja töötamine panevad inimesi ringi liikuma. Kui jäädakse Eesti kultuurisfääri, siis see ei ole meie jaoks rahvusena traagiline. Rahvas lihtsalt elabki laiemalt mööda maailma laiali. Samas on kriitiline mass kohapealseid elanikke iga riigi elukindlustus – kui meid on liiga vähe, siis me ei saa lihtsalt ühiskonna funktsioonidega hakkama ja ühiskond laguneb. Selles mõttes on eestlaste Eestis hoidmine ja nende tagasituleku soodustamine ühiskonna püsimise võti.

Tagasi toob uhkus oma rahva ja kodukoha üle ning turvalisusetunne. Nii majanduslik turvalisus kui ka sise- ja välisturvalisus. Detaile on siin loomulikult palju, laste õppimisvõimalused ja nii edasi, aga elu ongi detailirohke, kõike ei jõua ära kirjeldada. Kui keskkond on eluks soodne, siis tullakse tagasi.

Miks meil on üldse rahvusriiki vaja?

Rahvusriiki on meil vaja turvalisusetunde hoidmiseks. Turvalisus seisneb inimeste jaoks üldiselt tuntud ja traditsioonilise elukeskkonna säilitamises. See tähendab, et elulaad peab olema mugav ja see on eri kultuurides erinev. Täiesti teise kultuurikeskkonda sattumine ei ole tihti inimese jaoks mugav. Kultuuriliselt on määratletud, kuidas suhtume keskkonda, kuidas tagame siseturvalisuse, kuidas kaitseme riiki välisvaenlase vastu, kuidas korraldame haridust ning mismoodi suhtleme omavahel avalikes kohtades.

Kõige paremini tunnevad end põliselanikud ehk enamus rahvast siis, kui Eesti jääb Eestiks ja ei toimu väga järske kultuurilisi muutusi. See tähendab, et kultuuriline identiteet ja selle hoidmine on inimeste jaoks väga oluline ning seda saab riikliku kokkuleppe alusel ja riigi raamides kõige paremini teha. Sellepärast ongi inimesed oma rahvusi moodustanud ja põhiseadusi vastu võtnud, et see on kõige turvalisem viis hoida ühiskonda kultuuriliste vapustuste eest.

Mille põhine võiks riigitunnetus olla?

Riik on üldse selline moodustis, mida põlvkonniti erinevalt tunnetatakse. Tähtis ei ole riiki kui aparaati suhtumine. Riik on instrument. Tähtis on tunda end ühiskonna osana. Selle põhialus on kultuuriline ühtekuuluvustunne ja identifitseerimine paigaga ehk kodumaaga ning ühtses inforuumis viibimine, mis eeldab keeleoskust. 

Kas eestlaseks on võimalik saada või selleks sünnitakse?

Muidugi on. Ühte rahvusesse kuulumine on tunde küsimus. Kui põhikriteeriumid ühistunde tundmiseks on täidetud ehk inimene tunneb, et see on tema elukeskkond, ta suhtleb siinses keeles, tunnustab kokkulepitud reegleid, isegi kui ta päritolu on miski muu, siis ta võib end rahulikult eestlaseks nimetada.

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Minister Lukas ja suursaadik Kokk. Foto: Kultuuriministeerium
21.11.2019|Kultuuriministeerium

Lukas: kultuuril on kaalukas roll Euroopa Liidu kestlikus arengus

Kultuuriminister Tõnis Lukas osaleb täna, 21. novembril Brüsselis algaval Euroopa Liidu noorte-, kultuuri- ja spordinõukogu istungil. Ministrite arutelu põhiteema on kestlik areng ning kultuuri kaalukas roll selles.

Stipendiaadid 2018 ning Sirje Helme. Foto: Kultuuriministeerium
19.11.2019|Kultuuriministeerium

Wiiralti stipendiumi konkursile esitati 25 taotlust

Eduard Wiiralti nimelisele stipendiumile esitati tänavu 25 taotlust. Stipendiumi makstakse kunstiüliõpilastele Wiiralti loomingu kasutamisest laekunud autoritasudest ning sellega toetatakse nende õppe- ja loometegevust ning enesetäiendamist.