Sa oled siin

Tammsaaret ei saa ühe lausega kokku võtta

31. jaanuar 2018 - 7:00
Anton Hansen Tammsaare Foto: arhiiv
Anton Hansen Tammsaare Foto: arhiiv

Vargamäe Indreku sünnipäev on 30. jaanuaril – kui usume, et kirjanik Anton Hansen Tammsaare ennast just Indrekuna nägi. Kindel on aga see, et 2018. aastal tähistame suure kirjaniku, eestlasele hinge andnud Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuidas me seda teeme?

Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino, kuidas me Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistame?

Me tahame suure kirjaniku sünniaastapäeva tähistada mitte ainult 30. jaanuaril aktusega Estonias, vaid terve aasta jooksul. Muidugi on jaanuaris lisaks aktusele palju sündmusi: näitused nii Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis kui ka mujal, näiteks Tammsaare Ärikeskuses ja Mustamäe Keskuses.

Lisaks näitustele ilmus „Tõe ja õiguse“ III osa audioraamat, aprillis aga ilmub uute illustratsioonidega „Tõe ja õiguse“ I osa juubeliväljaanne. Suvel on õpetajatele ees Tammsaare-teemaline lugemislaager, sügisel koostöös ERRiga lugejate lemmiku Tammsaare romaani väljaselgitamine ning aasta on plaanis lõpetada suure rahvusvahelise konverentsiga.

Me teame juba koolist, kus korrutati, et Tammsaare on põhjatu, piiritu. Mis võiks olla praegusel ajal see Tammsaare kvintessents, millele võiksime tähelepanu pöörata?

Tammsaare on ajatu, sest ta kirjeldab inimest. Inimesed on paraku kahtlaselt vähe muutunud aegade jooksul. Ikka armastatakse, unistatakse, kadestatakse, vihatakse, pingutatakse ja kannatatakse. Tammsaare eripära on selles, et teda ei saa ühe lausega kokku võtta. Aga kui, siis võiks pauluslikult öelda, et Tammsaare põhiteemad on usk, lootus, armastus – suurim neist armastus!  

Teisipäeval, 30. jaanuaril toimus Estonias suur aktus. Kui Tammsaarele oleks antud elada 140 aastat – mis on küll ebareaalne, aga siiski oletame –, siis ilmselt võime arvata, et kirjanik ise poleks aktusele kohale tulnud? Kas kirjaniku tagasihoidlikkus ja inimpelgus on legend või siiski tõsiasi?

Ta ei oleks kindlasti ise kohale tulnud. See sai ju selgeks 1928. aastal, mil ta Estoniasse just talle korraldatud aktusele ei ilmunud. Meie väike sisemine nali oligi selles, et korraldasime aktuse, kuhu ta jälle kohale ei tulnud. Kuigi ega me ju seda sada protsenti ei tea, äkki mingi vaim hõljus ruumis ikka. Kirjaniku tagasihoidlikkus oli osalt legend, sest siseringis, oma sõpradega, ei olnud ta sugugi vaikne, vaid pigem nalja- ja vaidlushimuline. Avalikust tähelepanust hoidis ta aga eemale, nii et ka see fakt peab paika. Nagu öeldud – Tammsaaret polegi nii lihtne ühe lausega paika panna (naerab).

Tõepoolest, mis siis ikkagi on Tammsaare loomingust see osa, mis elab ja kõneleb meiega kõige tugevamini tänapäeval, siin ja praegu? Kultuuriminister Indrek Saar kõneles aktusel armastusest.  

„Iga kirjaniku kohta võib küsida, kuidas teda lugeda, mida tema teosed tähendavad, kuidas analüüsida üht või teist karakterit. Ent neile küsimustele peaks minu arvates eelnema veel üks teine küsimus: küsimus, miks meil antud kirjaniku teoseid vaja on. Milleks on meil vaja Tammsaaret? Milleks tema põimlaused, milleks tema romaanide esteetiline ja eetiline plaan, milleks Kõrboja ja milleks Vargamäe.

Ma usun, et igaühel on siin oma vastus, järgnev on vaid minu oma. Esmalt olulisim: jah, mulle on Tammsaaret vaja. Ühelt poolt seetõttu, et Tammsaare teosed moodustavad olulise lüli minu kultuurilises DNAs. Võib öelda, et Tammsaaret lugedes lugesin ma ennast ka eestlaseks, või veidi laiemalt öeldes: ma lugesin ennast selle maa inimeseks. Ma lugesin ennast ühe mõttelise traditsiooni osaks ning mis kirjanduse puhul on alati võluv: kuna see traditsioon on fiktsiooni ja reaalsuse piiril, lugesin ma ennast selle piiriala osaks. Ma ei läheks nii kaugele, et öelda, nagu oleksid Indrek ja Andres või Anna ja Villu minu esivanemad, kuigi teiselt poolt võib öelda, et see pole tõest ka väga kaugel.

Teiselt poolt on mul Tammsaaret vaja aga tema tekstides peegelduva inimlikkuse sõnumi pärast. Tammsaare ei ole minu jaoks olnud kunagi vaid maa-, kannatuste- ja vaevadekirjanik, kellena teda vahel koolis esitleti. Ta on minu jaoks ka kirjanik, kes on kirjutanud irratsionaalsest, müstilisest, rõõmsast, õnnelikust. Ent ennekõike on Tammsaare minu jaoks kirjanik, kes on kirjutanud armastuste tähtsusest inimeseks olemise juures. Ma ei mõtle siinkohal mehe ja naise vahelist armastust, vaid midagi, mille võtab kokku surev Mari, kui ta ütleb: "Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist."

Armastus on minu jaoks Tammsaare loomingu üks keskseid sõnumeid. Ja see on minu arvates ühelt poolt üldine ja teiselt poolt väga spetsiifiline armastus. Spetsiifiline, sest see on tammsaarelik armastus. See on armastus läbi püüdluse, armastus tänu ja vaatamata eksimustele, armastus ilma tulemusteta, see on vastamata armastus ja keelatud armastus, armastus armetuses ja armastus lootusetuses. Ennekõike on see aga armastus inimese vastu: kõigest hoolimata, ikka ja jälle. Ja see on minu jaoks põhjus, miks mulle on Tammsaaret vaja: sest tema tekstid kinnitavad ikka ja jälle armastuse vajalikkust, isegi kui nad selle eest hoiatavad nagu näiteks kuulsas Tammsaare lauses "Me ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha".

Mulle tundub, et Tammsaare aegumatus, põhjus, miks me räägime temast täna 2018. aastal, ei ole mitte tema kanoniseeritus, mitte see, et me teame, et Tammsaarest peab rääkima, vaid et me tõepoolest vajame teda − vajame armastuse sõnumi pärast. Vajame sõnumi pärast, et inimest tuleb armastada, inimest peab armastama, isegi siis, kui see armastus on lootusetu, viljatu ja armetu. Kas pole just säärane armastus ka armastus, mis meid on toonud 2018. aastasse? Kui me poleks pealtnäha viljatult ja lootusetult armastanud Eestit, et tähistaks me sel aastal EV100t. Kui me poleks üksteist armastanud, oleksime ammu laiali jooksnud. Kui me ei hoiaks kokku, pihustuksime tuule käes. See, mis meie riiki ja meie inimesi koos hoiab, on armastus. Tammsaarelik armastus. Selle armastuse eest: aitäh!“

Veel uudiseid samal teemal

Auguste Sébastien Bernardel (Père) tšello, valminud 1842. Foto: Eesti Pillifond
16.11.2018|Kultuuriministeerium

Muusikavaldkonna taotlusvoorud avanevad peatselt

Novembri lõpus avanevad muusikavaldkonna taotlusvoorud 2019. aastaks planeeritud tegevuste toetamiseks. Kokku läheb nelja eri vooru peale kokku jaotamisele 1 119 000 eurot. Taotlejatele mõeldud infopäev toimub kolmapäeval, 21. novembril.

Aasta kodanik 2017 Rasmus Rask
13.11.2018|Kultuuriministeerium

Aasta kodaniku aunimetusele esitati 14 kandidaati

Aasta kodaniku aunimetusele laekus tähtajaks, 4. novembriks 14 pakkumist. Kultuuriminister kuulutab aunimetuse laureaadi välja kodanikupäevale pühendatud tunnustusüritusel 28. novembril.