Sa oled siin

Sünnib kümnendivisioon kultuurile

30. aprill 2019 - 11:00
Kultuur 2030 arutelupäev Viljandis
Kultuur 2030 arutelupäev Viljandis

Sel aastal töötatakse välja kultuuripoliitika uued eesmärgid ja visioonid aastani 2030, sest dokumendi "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" ehk Kultuur 2020 tähtpäev saabub peagi. Uue kümnendi visiooni loomine on alanud hoogsalt.

Kultuuripoliitiliste arutelude protsess keskendub seekord pigem horisontaalsetele, kõiki kultuuriinimesi ühendatavatele teemadele, mitte iga üksiku valdkonna eriomastele valikutele. Oluliste teemade seas on näiteks regionaalne kultuurikaart, rahvusvahelised suhted, loovisikute toimetulek, kultuuri ligipääsetavuse küsimused, kultuurilise mitmekesisuse tagamine ning kultuuri ja haridusvaldkonna kokkupuutepunktid

Eesti kultuuri hoidmine ja arendamine on meie kõigi, ühiskonna ühine eesmärk ja riigi põhiseaduslik kohustus. Selleks tuleb tagada kõigile inimestele võimalus kultuuri loomises osaleda ja ka sellest osa saada. Uus alusdokument "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030" ehk Kultuur 2030 loob visiooni ja pika plaani, kuidas järgmisel kümnendil selle eesmärgi poole liigutakse.

Kuna üksnes ametkondlikust kompetentsist jääks kultuuri terviklike arenguvajaduste määramisel väheks, kutsus Kultuuriministeerium kogu kultuurirahvast ennast registreerima nelja teemarühma, mille kaudu eri valdkondade teadmised jõuaksid alusdokumenti. Osalus oli aktiivne – laekus üle 170 ankeedi.

Ugala teatrijuht Kristiina Alliksaar juhtis 15. märtsil Ugalas toimunud arutelu, kus olid peateemadena üleval kättesaadavus, mitmekesisus ja regionaalsus. Kui hoogsaks arutelu kujunes? 

„Vestlus läks käima aktiivselt, inimesed olid väga avatud ja valmis kaasa mõtlema. Samas oli ka tajuda, et igapäevaelu raskused rõhuvad kultuuriinimeste õlgu ikka sedavõrd raskelt, et piirideta unistamine Eesti kultuurivaldkonnast aastal 2030 oli keeruline,“ märkis Alliksaar. „Minu enda jaoks olid olulised eelkõige kaks suunda: kultuuri regionaalne kättesaadavus ja ligipääsetavus neile, kel mõni erivajadus. Esimene on oluline juba riigi julgeoleku seisukohalt, et pealinnast kaugemad nurgad ei muutuks ebaoluliseks ääremaaks. Esmavajaduste kõrval on kultuuril alati väga suur roll elu tasakaalustajana. Teisalt on meil erivajadustega inimesi elanikkonnast ligi kümnendik. Me ei saa lubada, et nemad on igapäevategevustest kõrvale jäetud. Kultuur toob inimesed kodudest välja ja aitab ühiskonda paremini sidustada. Ja veel, väheoluline pole ka kultuuri panus majandusse. Miskipärast oleme harjunud kultuurist mõtlema kui saajast, aga tegelikult on kultuur palju rohkem andja rollis, kuigi seda on keerulisem mõõta. Ühel piiriäärsel festivalil või tervisespordiüritusel võib kogukonnale olla märkimisväärne majanduslik mõju.“

Kristiina Alliksaar töötab ka ise „kohapeal“, Tallinnast vaadates „kaugel“. Ta on teatrijuht ja kultuurikorralduse õppejõud, kes on sündinud-kasvanud Viljandis.

„Üks peamisi probleeme siit nurgast vaadatuna on transpordiküsimus. Me võime küll kuulutada, et Eestis on valdavalt tasuta ühistransport, aga see liigub aegadel, mil inimesed transporti tegelikult ei vaja või ei ole loodud pädevaid ühendusi rongi- ja bussiliikluse vahel. Õhtul Viljandisse teatrisse või kontserdile või, veelgi enam, siit pärast tagasi koju saada, sõltumata sellest, kas elad maakonnas või näiteks Tallinnas, ei ole võimalik. Ugala korraldatud teatrireisid või meie pakutud teenus, kui toome maakonnast või maakonna lähivaldadest inimesi ise teatrisse ja viime pärast bussiga koju, on erakordselt menukad.“

Arutelud jätkusid nädal hiljem Tallinnas. Kirjanike maja musta laega saalis lasti ideedel lennata selle üle, kust tulevad uued piltide, sõnade, kujundite, ruumide ja helide loojad. Päeva hoidis raamides kunstiteadlane ja õppejõud, KUMU Hariduskeskuse juhataja Maarin Ektermann. Tema sõnul igatseb kultuurivaldkond tervikuna suuremat stabiilsust, vähem projektipõhisust, rohkem pikaajalisi eesmärke ja võimalust nende elluviimise nimel rahulikult tööd teha. Ka nimetab Ektermann muuhulgas sotsiaalseid garantiisid – mis on markeeritud ka värskes koalitsioonileppes – ning kultuurivaldkonna kui tööandja prestiiži ja seal töötavate inimeste väärikust.

„Meil oli arutelupäeval kolm sisulisemat etappi: valitud arenguvõimaluse seisukorra kirjeldamine aastal 2019, soovitud olukorra kirjeldamine aastal 2030 ning seejärel kirjeldamine, kuidas jõuda punktist A punkti B. Kuna soovitud olukorra kirjeldamise järel üllatasime laudkondi sellega, et nad pidid oma töölõuendid hoopis naabritele tegevuste välja pakkumiseks üle andma, siis tekkisid sealt vast kõige paremad arutelud. Hiljem said laudkonnad vastastikku kommenteerida ja täiendada,“ kirjeldas Ektermann.

Mida siis on vaja, et tuleks uusi säravaid loojaid, vanade tähenduste ahelate jätkajaid ja uute algatajaid?

„Põhiline on oskus õppida, võtta ette mingi teema ning püüda end sellesse sisse lugeda-uurida, isegi kui see on vahepeal tüütu ega anna kohe justkui mitte mingeid käegakatsutavaid-rakendatavaid tulemusi. Siis tuleks võtta ette mingi järgmine teema, kuni koguneb piisav kriitilise teadmise massiiv, mille vahel saab hakata seoseid looma. See teadmistepagasi kogumine ei olegi nii lihtne, sest infot on üha rohkem käeulatuses, kuid see on killustunud. Tuleb olla väga allikakriitiline ning mingigi terviku ehitamisel oleks vaja juurde tuge või mentorlust. Nii uued kui ka juba tunnustatud talendid maadlevad kindlasti põgususe pealetungiga, kuid paraku saab praeguse aja individualistlikus töökultuuris oma tempot reguleerida ikkagi ainult inimene ise,“ mõtiskles Ektermann.

Mõeldes laiemalt, siis kui palju kultuuri üldse juhtida saab? Elava kultuuri olulised tunnused on kõige muu kõrval vabadus, isetekkelisus, heas mõttes isegi kohatine anarhia. Ehk püüame liigseltki suruda raamidesse seda, mis on tegelikult vaba ja juhtimatu – kultuur kui jagatud tähenduste väli?

Maarin Ektermann arvab, et kindlasti oleks ülereguleerimine probleem. „Riigi ja omavalitsuste roll on tagada kultuuri isetekkelisus, avatud ja metsikuks arenguks soodsad tingimused. Kultuuritöötajaid tuleks usaldada isegi siis, kui see, mis esile kerkib, tundub kummaline, provokatiivne või igav. On mõistlik eeldada, et see, kes tahab midagi juhtida või reguleerida, kogub endale kõigepealt võimalikult laiapõhjalise kultuurikogemuse ja mitmekihilise sissevaate.“

Kristiina Alliksaar täiendab: „Tõsi, et ühelt poolt võib kultuuri defineerida kui väärtust, mis jääb alles pärast reeglite kadumist. Aga teisalt võib kultuuri defineerida kui kauneid kunste ja sporti, mis vajavad teatud tingimusi ja tuge, et looja ja publik omavahel kokku saaksid. Või siis need, kellel on soov luua, saaksid ennast treenida, oma annet realiseerida, leiaks selleks sobivad võimalused vaatamata sünnikohale, sotsiaalmajanduslikule olukorrale või muule erivajadusele. Kas pole nii, et ka anarhial on lõpuks oma reeglistik või põhimõtted, mida järgitakse? Mina usun, et iga looja vajab teatud vabaduse saavutamiseks siiski mingit raamistikku, milles ennast turvaliselt ja vabalt tunda. Riigi kultuuripoliitika peaks selles osas üldised suunised pakkuma. Ilma igasuguse läbimõelduseta on keeruline arengut saavutada ja eesmärke täita või maailmas toimuvale reageerida, kui me ei ole harjunud neile teemadele ühiselt mõtlema ja kokkuleppeid tegema.“

 

Võimalus osaleda dokumendi koostamises

Teemarühmad tegid tööd märtsis-aprillis, kuid kõik need huvilised, kes kohtumistele ei mahtunud, saavad horisontaalsete teemade kohta avaldada arvamust kirjalikult Kultuuriministeeriumi kodulehel. Tutvuge kindlasti teemarühmades arutatu kokkuvõtetega

Kuidas edasi?

Nüüd, mil teemarühmade kohtumised on lõppenud, analüüsitakse saadud sisendit ning sügisel on plaanis vahekonverents. Seejärel koostatakse tulevase dokumendi tekst. Valitsus võiks alusdokumendi heaks kiita ja Riigikogule esitada 2020 esimeses pooles. Kümnendivisioon Kultuur 2030 peab rakenduma alates 2021. aastast.

 

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Minister Lukas ja suursaadik Kokk. Foto: Kultuuriministeerium
21.11.2019|Kultuuriministeerium

Lukas: kultuuril on kaalukas roll Euroopa Liidu kestlikus arengus

Kultuuriminister Tõnis Lukas osaleb täna, 21. novembril Brüsselis algaval Euroopa Liidu noorte-, kultuuri- ja spordinõukogu istungil. Ministrite arutelu põhiteema on kestlik areng ning kultuuri kaalukas roll selles.

Stipendiaadid 2018 ning Sirje Helme. Foto: Kultuuriministeerium
19.11.2019|Kultuuriministeerium

Wiiralti stipendiumi konkursile esitati 25 taotlust

Eduard Wiiralti nimelisele stipendiumile esitati tänavu 25 taotlust. Stipendiumi makstakse kunstiüliõpilastele Wiiralti loomingu kasutamisest laekunud autoritasudest ning sellega toetatakse nende õppe- ja loometegevust ning enesetäiendamist.