Sa oled siin

Sajaga edasi: Eesti kultuur 2019. aastal Moskvas ja Pekingis

29. märts 2019 - 13:07
Teater Vanemuine G. Verdi ooperi „Aida“ produktsioon Shanghai ooperimajas 2017. a.
Teater Vanemuine G. Verdi ooperi „Aida“ produktsioon Shanghai ooperimajas 2017. a.

Jätkame artiklisarja, mis tutvustab lähemalt Eesti kultuurinõunike tegemisi eri riikides. Oma väljakutsetest selleks aastaks räägivad sedapuhku Eesti kultuurinõunik Venemaal Dimitri Mironov ja kultuuriesindaja Hiinas Anete Elken.

Millised on peamised väljakutsed teie töös Eesti kultuuri tutvustamisel?

Dimitri: Kui rääkida Moskvast ja Peterburist, siis siin seisneb meie peamine ülesanne selles, kuidas üritusele piisaval hulgal publikut meelitada. Mõlemas Venemaa pealinnas on kultuurielu üleküllastatud, konkurents on suur ning tuleb teha küllaltki suuri jõupingutusi selleks, et kuulaja-vaataja justnimelt meid valiks. Siinkohal tulevadki mängu reklaam, partnerlussuhted ja isiklikud sidemed. Kui rääkida piirkondadest, siis Venemaa on tohutult suur riik ja olukord on igal pool erinev. Kusagil on raskusi eelarvega ja läbirääkimistel tuleb olla vahemeheks, et leida tingimused, mis sobivad ühe riigi nõudmiste ja teise riigi võimalustega. Teises kohas jällegi on lihtsalt liiga vähe informatsiooni Eesti kaasaegsest kultuurist ja sellisel juhul tuleb teha midagi esitluse-laadset või siis „sissejuhatav loeng“, et aidata korraldajal või festivalil meie kultuurilises mitmekesisuses orienteeruda.

Anete: Hiinas teatakse Eestit veel vähe ja seega enne iga kultuuriprojekti tutvustamist tuleb mul alati teha ka pikem sissejuhatus Eesti ajalukku, kultuuri, mis ja kes seda mõjutanud on ja kuidas me oleme kujunenud just selliseks riigiks, nagu me täna oleme. Vahest tuleb ette ka naljakaid olukordi, kus ma pean kordama mitu korda, kust ma pärit olen. Hiina keeles on Eesti "Ai-sha-ni-ya", aga mõnikord arvavad hiinlased, et hääldasin valesti Austraalia "Ao-da-li-ya" või Tansaania "Tan-za-ni-ya" ja siis läheb aega, et seletada, kus ja mis me oleme.

Kui meid teatakse, siis teatakse, et oleme väikesed. Ühelt poolt on selles oma võlu ja salapära, teisalt on väiksel riigil ka vähem võimalusi. Meil ei ole sihtriigis suurte meeskondadega rahvuslikku kultuuriinstituuti, mis töötaks viis päeva nädalas nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste suurte riikide kultuuriorganisatsioonid, kes korraldavad kultuurikoostööd, keelekursuseid, kultuurifestivale, laatasid jne. Neil on suured meeskonnad. Eestil olen Hiinas mina üksi koos taustajõududega Tallinnas. Samas ei lase ei mina ega teised Eesti diplomaadid end sellest heidutada ja teeme nii palju kui jaksame.

Kuidas sattusite Eesti kultuuri tutvustama just Venemaale ja Hiina?

Dimitri: Mina olen Moskvas ametis juba viiendat aastat, enne seda töötasin küllaltki kaua kõrghariduse valdkonnas. Kultuurinõuniku ametikohale Venemaal kuulutati välja avalik konkurss ning ma otsustasin uuel alal jõudu proovida. Toimus mitu vooru ja lõpuks osutus valituks minu kandidatuur. Tehtud valikut ei ole ma kordagi kahetsenud. Usun siiralt, et teen õiget asja. Ja julgen loota, et teen seda hästi.

Anete: Õppisin Eesti Humanitaarinstituudis Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu, kus minu põhisuunaks oli hiina keel. Valisin selle ala, kuna mind huvitas humanitaarvaldkond, aga soovisin omandada ka mõne praktilise oskuse. Pärast õpinguid Eestis oli mu haridustee loomulikuks jätkuks tulla Hiina, et siin oma hiina keele oskust arendada. Esimese aasta õppisin Lõuna-Hiinas Guangxi provintsis, aga pärast seda kolisin juba Pekingisse, et siin elada ja töötada. Töötasin ühes hariduslikke kultuuriprogramme pakkuvas ettevõttes ja see andis mulle vajaliku kogemuse, et 2017. aastal hakata siin tööle eesti kultuuriesindajana. Tegelikult unistasin ma sellest tööst juba Pekingisse kolides, aga sel ajal oli veel kultuuriprojekte Hiina suunal vähe ja polnud vajadust eraldi kultuuriesindaja järele. 2016. aasta lõpuks oli selge, et selline vajadus on tekkinud, ning siis hakkasid toonane Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene ja Eesti suursaadik Hiinas Marten Kokk selle nimel tööle, et leida Hiinasse sobiv kultuuriesindaja.

Millest, kui üldse tunned puudust kodust kaugel?

Dimitri: Moskva on linn, mis sind üleni endasse haarab, mistõttu koduigatsust eriti ei tunne. Ainuke asi, millest paraku puudust tunnen, on meri. Sellest tahaksin küll meelsasti tükikese endaga kaasa võtta.

Anete: Siin olles tunnen puudust Eesti loodusest ja puhtast õhust. Pekingis võib õhukvaliteet vahel päris nukker olla. Tunnen puudust kiirest võimalusest sõita auto või rongiga metsa või mere äärde. Siin on see võimalik, aga vajab rohkem koordineerimist ja aega. Lisaks tunnen puudust oma inimestest, eesti toidust, eriti kohukestest, kodujuustust ja kõigist teistest piimatoodetest ning eestikeelsest teatrist.

Mis pakub seevastu rõõmu ja eredaid hetki?

Dimitri: Kõige suuremaks autasuks iseendale pean neid hetki, kui ma publikuga pärast üritust suhtlen; kui võõrad inimesed tulevad tänama ja lisavad, et nad avastasid enda jaoks Eesti ja Eesti kultuuri hoopis uuest küljest, et nad sooviksid meie maad külastada ja sellega rohkem tutvuda. See räägib sellest, et kultuuridiplomaatia ehitab edukalt sildu inimeste vahelises suhtluses.

Viimase aja projektidest, mis kauaks meelde jäävad, tooksin ma tingimata välja eesti kunsti näituse Riiklikus Tretjakovi galeriis ja Rahvusooper Estonia tõeliselt triumfeerivad külalisetendused Suure Teatri ajaloolisel laval. Mõlemad sündmused olid ajastatud Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale, mõlema ettevalmistamine võttis aega rohkem kui aasta ja mõlemad olid väga edukad. Kui tuhanded vaatajad mitmel õhtul järjest meie artistidele püsti seistes aplodeerivad, sünnivad hinges unustamatud emotsioonid, mis aitavad hiljem edasi liikuda ning uuteks projektideks jõudu ja inspiratsiooni ammutada.

Anete: Hiina on põnev maa ja tänu oma keeleoskusele saan seda ka täiel rinnal kogeda ja tundma õppida. Siin on nii palju erinevaid inimesi ning kuigi paljud ei tea Eestist midagi, siis mõnikord kohtun inimestega, kes teavad Eestist uskumatult palju – nad teavad Tormist ja Pärti, laulupidusid, Tallinna vanalinna, Tartu Ülikooli ja palju muud. Siinne inimeste mitmekesisus tekitab keskkonna, kus kohtuvad ka paljud erinevad kultuurid ja huvid. Siin toimub alati midagi – ma võin ühel nädalal minna vaatama Leedu draamaetendust, Pekingi ooperit, kuulata Chicago Sümfooniaorkestrit ja Kanada post-rocki või vaadata Marina Abramovici näitust või klassikalisi hiina maale. Siin on kõigi jaoks midagi ja siin ei hakka mitte iial igav.

Lisaks olen saanud Hiinas päris palju ringi käia, nii oma varasema tööga seoses kui ka kultuuriesindajana. Kokku olen külastanud 18 Hiina provintsi ja need on kõik omanäolised paigad, kus inimesed ja kultuur on erinevad. Mulle teeb suurt rõõmu võimalus neid paikasid külastada ning sealseid inimesi tundma õppida ning tutvustada neile Eestit ja meie kultuuri.

Mis on 2019. aasta põnevamad projektid ja suuremad sihid?

Dimitri: 2019. aastal jätkame meie kultuuri tutvustamist Vene publikule. Veebruaris avati Peterburis Venemaa Rahvusraamatukogus näitus „Venemaa - Eesti. Kultuuriristmikud“, millel on välja pandud meil eesti ja vene keeles välja antud raamatud. Selle projekti realiseerisime me koostöös Eesti Rahvusraamatukogu, Kirjastuste Liidu ja kirjastustega KPD ja Aleksandra. Viimased on sagedased külalised Venemaa raamatumessidel. Ühiste jõupingutustega viime me läbi uute toodete esitlusi, aga ka kohtumisi autorite ja tõlkijatega. Muusikavaldkonnas jätkub Venemaa ja Eesti džässmuusikute koostöö. Juba viies kord toimub rahvusvaheline muusikafestival „Peegel peeglis“, mille keskmes on Eesti muusika. Meie esinejad on ka sagedased külalised Peterburi Jaani kiriku saalis. 2019. aasta on pühendatud Georg Otsa sajanda sünniaastapäeva tähistamisele, keda siiani Venemaal mäletatakse ja armastatakse. Meie filmikunstiga saavad Vene vaatajad tutvuda tänu projektile „Eesti kino päevad“ , mida korraldame juba mitmendat aastat koostöös partneritega erinevatest Venemaa piirkondadest. Sel korral näidatakse eesti filme Hantõ-Mansiiskis, Nižni Novgorodis, Joškar-Olas ja teistes linnades. Teatrikollektiividest ootame me külla Eesti Vene Teatrit ja projektiteatri R.A.A.A.M. etendusi. On meeldiv ära märkida, et Renate Keerdi lavastus RUN pälvis sel aastal „Kuldse Maski“ nominatsiooni. Seda saab näha aprillis Moskvas vahetult enne festivali auhinnatseremooniat. Ja lõpetuseks mainiksin kujutava kunstiga seotud projektidest Jaan Toomiku isikunäitust Moskva kaasaegse kunsti muuseumis. Usun, et tervikuna ei ole selle aasta programm juubeliaasta omast mitte millegi poolest kehvem ja igaüks leiab endale sealt midagi huvitavat. 

Anete: Kui varasemalt on meie silmapaistvamad projektid jäänud suures osas muusika valdkonda, siis praegu püüame leida ka teisi kultuurivaldkondi, kus Hiinaga koostööd teha. See ei tähenda, et muusikat vähemaks jääks, vastupidi – Eesti muusikakollektiivid, paljuski Eesti Kontserdi eestvedamisel – on siin end tõestanud ja meie orkestrid, koorid ja Eesti Kontsert organisatsioonina on siin juba nii mõndagi saavutanud ja nende Hiina projekte tuleb aina juurde. Ka selle aasta teises pooles on Eesti Kontserdil plaanis mitu kontserttuuri, sealhulgas aina tiheneb nende koostöö Shanghai Kunstide Festivaliga.

Näiteks väga põnev uus suund on filmivaldkond. Minu enda siht on tutvustada siinsele publikule Eesti filme, PÖFFi, Film Estonia toetusi ja koostööfilmide võimalusi. Loodame, et varsti võiks sündida ka esimene Hiina-Eesti koostööfilm. Filmitootmine on Hiinas suur ärivaldkond, aga kõige ettevalmistamine ja lubade taotlemine võtab palju aega, seega suuri veksleid esialgu välja käia ei tihka. Saan öelda niipalju, et Hiina filmitegijad on juba Eestis käinud ja nende huvi Eesti ja Eestis filmimise vastu on suur.

Lisaks uurime Eesti Teatriagentuuri ja R.A.A.A.M. teatriga võimalusi tuua Hiinasse ka meie sõnalavastusi ja näitekirjandust. Need projektid jäävad ilmselt juba järgmisesse aastanumbrisse, kuid loodame näha eesti näitekirjandust Hiina lavadel ka hiina keeles.

 

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Kohtumine Treski küünis augustis 2019
09.09.2019|Kultuuriministeerium

Kultuuri- ning lõimumispoliitika uued strateegiadokumendid hakkavad kuju võtma

Kultuuriministeerium jätkab sügiskuudel kultuuri- ja ka lõimumispoliitika strateegia väljatöötamist. Aastani 2030 kehtivate dokumentide seni kogutud sisu üle peetakse paari kuu jooksul arutelusid kõigis maakondades, esimene arutelupäev on juba homme, 10. septembril Pärnus.

Foto: tartu2024.ee
28.08.2019|Riigikantselei

Euroopa kultuuripealinnaks 2024 valiti Tartu

Rahvusvaheline sõltumatu ekspertkomisjon otsustas täna, 28. augustil Tallinnas, et Euroopa 2024. aasta Eestist valitud kultuuripealinnaks saab Tartu. Lisaks Eestile saab kultuuripealinna tiitlit kanda ka üks Austria linn ning üks linn Euroopast, mis ei kuulu Euroopa Liitu.