Sa oled siin

Riigi roll võitluses puhta spordi eest

29. märts 2019 - 13:10
Kelly Sildaru. Foto: SFR Tour Facebook
Kelly Sildaru. Foto: SFR Tour Facebook

Dopinguvastasest võitlusest Eestis ja riigi sammudest puhta spordi eest seismisel kirjutab Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn.

Euroopa autonoomne spordimudel, mida järgivad ka paljud teised maailma riigid, tugineb vabatahtlikkuse alusel moodustunud spordiklubidele ning näeb ette spordiala keskse juhtimise spordialaliitude kaudu. Reeglid, sealhulgas võistlusmäärused kehtestatakse ise ja jälgitakse ise ka nende täitmist (spordikohtunike süsteem jms).

Avalikul sektoril on spordikorralduses kanda oma kindel roll. Tunnistades spordi ja laiemalt kehalise aktiivsuse positiivset mõju ühiskonnale, on riigi ülesanne kujundada spordiklubide ja -organisatsioonide tegevusteks maksimaalselt soodne keskkond. Seda peamiselt rahaliste toetuste ja seadusandluse kaudu. Olgu siinkohal välja toodud, et suurem osa avaliku sektori toetustest kuulub Eestis noortespordile.

Paraku on spordil ka haavatav külg. Leidub neid, kes otsivad spordis edu saavutamiseks keelatud viise, ja ka neid, kes püüavad rikastuda dopingainete vahendamise või tootmisega. Selle kasvava trendi suurimad mõjutajad on olnud külma sõja aegsed riiklikud programmid – eelkõige Nõukogude Liidu ja Ida-Saksamaa ning üldisemalt spordi kommertsialiseerumine ja meditsiini ja tehnoloogia areng.

Kui varasemalt püüdsid rahvusvahelised spordiorganisatsioonid probleemi ohjata reguleerimise ja järelevalve, sealhulgas testimise kaudu, siis pärast üles kerkinud dopinguskandaale ja keelatud ainete tarvitamise negatiivsete järelmõjude aina ulatuslikumat teadvustamist, tõstatus selge vajadus ühtse rahvusvaheliselt siduva õigusruumi järele.

Euroopa Nõukogu antidopingu konventsioon, mis avati allkirjastamiseks 1989. aasta lõpus, oli esimeseks rahvusvaheliseks raamistikuks, mille eesmärk oli harmoniseerida antidopingualased meetmed rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil. Rahvusvahelise Olümpiakomitee eestvedamisel loodi 10 aastat hiljem Maailma Antidopingu Agentuur (WADA), mille nõukogusse kuulub võrdselt liikmeid nii spordiliikumisest kui ka riikide valitsustest. Peagi võeti vastu ka WADA koodeks, mis sätestab rahvusvahelised dopinguvastase võitluse põhimõtted ja reeglid. Kolmas oluline dokument – UNESCO antidopingu konventsioon võeti vastu 2005. aastal. See sätestab riikide kohustuse võidelda dopingu vastu spordis, sealhulgas hõlbustab dopingukontrolli ja toetab riiklikke testimisprogramme.

Seega on riigid rahvusvaheliste konventsioonidega võtnud mitmeid kohustusi, aga nagu näeme, seisab palju tööd alles ees. Hetkel aktuaalse dopinguvastase võitluse kõrval on oluliseks rahvusvaheliseks teemaks tõusnud ka kokkuleppemängude problemaatika, samuti (noor-)sportlaste kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine.

Dopinguvastane võitlus Eestis

Sarnaselt rahvusvahelise praktikaga on toimunud dopinguvastase võitluse arengud ka Eestis. Alates 1997. aastast seisab siinse ausa spordi eest keskne ning sõltumatu organisatsioon, tänase nimega SA Eesti Antidoping (EAD). Riigipoolne rahaline tugi dopinguvastasele võitlusele on pidevalt suurenenud ja 2019. aastast otsustati seda hüppeliselt tõsta. Põhjuseks kokkuleppemängudevastane konventsioon, millega riik võtab endale kohustuse luua riiklik kontaktpunkt, et süsteemselt ning heas rahvusvahelises koostöös võidelda ka selle probleemiga. Taani ja Soome eeskujul leiti, et erinevate pahedega ja üldisemalt spordieetika küsimustega peaks tegelema üks keskne organisatsioon. Seda vaadet jagasid nii EAD, Kultuuriministeerium kui EAD asutaja Eesti Olümpiakomitee (EOK).

EAD reform peab kaasa tooma tuntava kvaliteedihüppe eelkõige kahes suunas. Esiteks, ennetustegevuse hüppeline tõhustamine. Seda saab eelkõige saavutada läbi olemasoleva koolitussüsteemi parendamise, mis kaasab eri sihtrühmi, sh õpilased, erinevas vanuses sportlased, treenerid, mänedžerid, spordijuhid jt. Teiseks tuleb tõsta sihtasutuse uurimisvõimekust, mis peab tulevikus aitama läbi viia enam niinimetatud tarka testimist. See tähendab, et juhuvaliku kõrval tehakse palju rohkem teste eelinfo põhjal. Kuna seadused seavad EADle selged piirangud jälitustegevuse läbiviimiseks, siis on kahtlemata selliste arengute saavutamiseks vajalik väga hea koostöö riiklike institutsioonidega nagu Politsei- ja Piirivalveamet, Riigiprokuratuur, Maksu- ja Tolliamet jt. Seefeldi juhtum kinnitas üheselt sellise koostöö, sealhulgas riikidevahelise koostöö, tõhusust ja vajalikkust.

Õigusruumi kujundamine

Seefeldi juhtum tõstis lauale ka Eesti dopinguvastast võitlust reguleeriva õigusruumi kaasajastamise vajaduse. Ühelt poolt on küsimus, mida loetakse dopinguks? Kas ainult ravimid ja keelatud ained või ka keelatud meetodid nagu näiteks veremanipulatsioon jms, nagu seda tõlgendab WADA. Teisalt küsimus, millised rikkumised peaksid karistusseadustiku kohaselt olema Eestis kriminaalkorras karistatavad?

Nende küsimuste arutamiseks kutsuti Kultuuriministeeriumi eestvedamisel 7. märtsil kokku ümarlaud, kus osalesid Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri, EOK, Eesti Suusaliidu ja EAD esindajad. Nimetatud küsimused vajavad veel täiendavaid analüüse, kuid üldiselt leiti, et dopingu definitsioon vajab karistusseadustikus kaasajastamist ning teisalt on vajadus üle vaadata regulatsioon dopingu valmistamise, vahendamise ja selle kasutamisele kallutamise osas. Samuti on oluline jälgida, et regulatsioonid soodustaksid koostööd riigi erinevate institutsioonide, EAD ja spordiorganisatsioonide vahel, eelkõige uurimise ja infovahetuse osas. Lepiti kokku, et Justiitsministeerium viib läbi analüüsi teiste riikide praktikate kohta ning seejärel hinnatakse koostöös Kultuuriministeeriumiga, mis on Eesti õigusruumis kõige parem lahendus.

Ajakirjanduses on olnud mitmeid arvamusi selle kohta, kas dopinguga patustanud sportlane peaks saama kriminaalkaristuse või mitte. Enamjaolt leitakse, et see ei ole täiendava karistusena põhjendatud, ja sarnasele tulemusele jõudis ka Kultuuriministeeriumis kogunenud ümarlaud. Sportlasele määratud võistluskeeld, ühiskondlik avalik hukkamõist ning võimalikud finantsilised sanktsioonid, olgu selleks toetuste tagasimaksmine jms, on piisavalt suur karistus. Küll aga ei tohiks vastutusest pääseda dopingainetega hangeldajad, tootjad, dopingu kasutamisele õhutajad ja teised taolises võrgustikus tegutsevad isikud, kelle huvi on pigem rahaline kasu ja suurem „klientide“ arv. Paralleel narkokaubandusega on asjakohane nii kehtiva karistusseadustiku vaatest, mille kohaselt on vahendamine kriminaalkorras karistatav, kui ka kurjategijate müügivõtete osas – esimene doos tasuta!-pakkumistest oleme kuulnud ka hiljutise dopinguloo käigus.

Treenerid kui võtmeisikud

Siinkohal jõuame ka treeneri rollini. Olen nõus Raul Rebasega, kes on väljendanud arvamust, et on äärmiselt ebatõenäoline, eriti nooremate sportlaste puhul, et dopingu kasutamise otsuseni jõutakse iseseisvalt ilma kõrvalseisja abita. Rääkimata spetsiifilistest teadmistest dopingainete kohta ja kuidas ning kellega luua vajalikke kontakte. Kuivõrd treener on sportlase lähim isik spordis, siis nende mõju ausa spordi kujundamisel on väga suur.

Eesti Euroopa Liidu eesistumise fookus spordivaldkonnas oli treeneritel ja nende rollil ühiskonnas. Järelduste dokumendis rõhutati, et lisaks oma põhitegevusele, milleks on spordispetsiifiliste oskuste arendamine, laieneb treenerite roll isiku arengusse nii eeskujuna sportlase arengut mõjutades kui ka väärtuste, sotsiaalsete oskuste ja suhtumiste kujundamisel. Treenerid on tippspordi võtmeisikud, spordieetika kaitsjad ja ühiskonna positiivsete eeskujude kujundajad. Need eeskujud ei piirdu mitte ainult spordiga vaid laienevad ka teistele elualadele. Vaid üksikuid saadab edu tippspordis, kuid spordist saadud kogemused, hoiakud ja väärtused on tihti abiks, et läbi lüüa valitud elukutsel sportlastee lõppedes. Ilmselt seetõttu on treenerite rolli tihti – ja minu arvates õigustatult – võrreldud õpetaja elukutsega. Ja nii nagu me eeldame, et meie järeltulijatele annavad kooliharidust isikud, kes peavad kinni põhiväärtustest, ei saa me lubada, et spordis tegutseksid treenerid, kes soovivad tulemusi vahendeid valimata, eirates ausa mängu põhimõtteid.

Arvestades treenerite rolli ja mõju, on äärmiselt oluline, et nii riik kui spordiorganisatsioonid panustaksid tulevikus veelgi enam treeneri elukutse väärtustamisesse. Kultuuriministeerium on alates 2015. aastast suurendanud 5. ja kõrgema kategooria treenerite töötasu toetust 3,5 miljonilt 7 miljoni euroni. Samas tempos on vajalik jätkata veel mitu aastat, et saavutada algselt püstitatud eesmärk – Eesti keskmise palga tase. See võimaldaks tõsta ka täiskohaga töötavate treenerite arvu, kelle osakaal jääb täna alla veerandi. Kahtlemata on siin oluline roll ka kohalikel omavalitsustel, kes on peamised spordi toetajad kohalikul tasandil.

Viimastel aastatel on treeneri toetuste kõrval leitud võimalusi toetada ka treenerite kutsesüsteemi toimimist ja koolitussüsteemi arendamist. Nende tegevuste jätkamine on kahtlemata vajalik ning ka spordiorganisatsioonidel on siin väga suur osa, et seda oma haldusalas prioriteetseks peetakse.

Tippspordi arendamine

Kultuuriministeeriumi, EOK ja spordialaliitude heas koostöös oleme täna üles ehitamas tippspordi toetussüsteemi „Team Estonia“. On selge, et algatus peab maksimaalselt toetama ausat sporti ning kõik osapooled peavad astuma selleks samme. „Team Estonia“ puhul on üheks peamiseks eesmärgiks, et meie sportlased ja treenerid tunnetaksid, et tingimused ettevalmistuseks, taustajõud ja teised tugisüsteemid on teiste riikide konkurentidega võrdväärsed. Et toetussüsteem oleks abiks  kõigile, kellel on perspektiivi jõuda maailma paremikku.

Et olla rahvusvahelises konkurentsis edukas, on mitmeid olulisi eeltingmusi, kuid üks olulisemaid on meie hoiakud, väärtused ja kultuur. Viis, kuidas me eestlastena oma riiki esindame. Heaks näiteks ja eeskujuks on Island. Nende moto on „Oluline on võita iseloomuvõistlus“. Väikese rahvana nad aktsepteerivad nii areenil kui tribüünil, et nad ei suuda alati (suuremaid) võita, kuid oluline on alati näidata iseloomu ja anda endast kõik – seejuures austades konkurente ja reegleid. Ma usun, et paljud spordisõbrad on seda suhtumist Islandi jalgpalli, korvpalli kui käsipalli juures märganud, sest just nendel aladel on Island viimastel aastatel maailma ja Euroopa paremikku kuulunud. Arvan, et pole juhus, et nad ka treenerite rolli spordis ja ühiskonnas tervikuna väga oluliseks peavad, ja usun, et meil on tark nende eeskuju järgida.

Tähtis lüli tippsportlaste arendamisel ja otsene seos ka „Team Estonia“ projektiga on Audentese Spordigümnaasiumil. Eeldame, et valdav osa tulevastest tippudest saavad gümnaasiumihariduse just seal, kus hariduse omandamise kõrval on loodud parimad tingimused sportlikuks arenguks. Kooli kiituseks tuleb öelda, et juba mitu aastat on sportlaste õppeprogrammis arendatud ka vaimse treeningu kursust. Vaimse treeningu osa on kõige mõjusamaks pidanud ka eraalgatuslikult noorte tippsportlaste toetuseks loodud MTÜ Noored Olümpiale. Erinevate pingete ja ühiskondliku survega toimetulek on nii nooremate kui vanemate sportlaste puhul kahtlemata väga oluline ja neid on põhjusena nimetanud ka dopinguskandaali sattunud sportlased. Aastal 2020 käivitub Audentese Spordigümnaasiumi uus 15-aastane hankelepingu periood ja selleks on ette nähtud ka märkimisväärsed lisavahendid Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt.

Hariduse küsimus kujuneb tippspordi arendamisel eeldatavasti väga oluliseks. Suurbritannia, Taani, Rootsi ja teiste riikide näitel loobuvad paljud andekad noorsportlased tippspordist tuues põhjuseks hariduse jätkamise. Kui süsteemne toetusmehhanism („Team Estonia“) aitab motiveerida noorsportlast lühemas perspektiivis, et tema sportlikuks arenguks vajalik on tagatud, siis pikemas perspektiivis jääb siiski õhku küsimärk, millega tuuakse leib lauale tulevikus, kui spordiga ei õnnestu oma tulevikku piisavalt kindlustada. Kõik eelnimetatud riigid on oluliselt panustanud, et luua tänapäevane paindlik topeltkarjääri süsteem, mis hõlmab endas karjäärinõustamist, paindlikku õppeprogrammi vastavalt kas kutse- või kõrghariduse omandamisel jms. On ilmne, et taoline struktuur maandab oluliselt ka riski, et sportlastel tekib kiusatus saavutada sportlikku edu keelatud võtetega.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et riigi roll ausa spordikeskkonna kujundamisel on järjest suurem. Ka spordivaldkond ise kasvab ja areneb, olles ühtlasi ka väga suur majandusharu. Nii nagu igas teises valdkonnas, leidub paraku ka spordis neid, kes on edu saavutamiseks valmis petma. Julgen arvata, et spordis ei ole see osakaal suurem kui ühiskonnas tervikuna. Paraku on aga rahvuskangelase staatusesse tõusnud sportlase juhtum väga suure ühiskondliku mõjuga, heites varju ka neile, kes on tulemused saavutanud ausalt. Rahval on aga kangelasi ja edulugusid väga vaja ja tuleb teha kõik selleks, et valemängurid ei saaks võimalust. Meie kohustus on lahvatanud kriisist üheskoos tugevamatena väljuda.

 

 

 

Veel uudiseid samal teemal

02.09.2019|Kultuuriministeerium

Kultuuriministeerium ootab taas ettepanekuid riigi spordistipendiumide määramiseks

Kultuuriministeerium ootab spordialaliitudelt ja maakondade spordiliitudelt ettepanekuid spordistipendiumite määramiseks. Ettepanekute esitamise tähtaeg on 15. september 2019.

Foto: Kultuuriministeerium
11.07.2019|Kultuuriministeerium

Valitsus on valmis eraldama korvpalli ja võrkpalli EM-i korraldamiseks Tallinnas 5 miljonit eurot

Valitsus otsustas kabinetinõupidamisel toetada Tallinnas 2021. aastal Euroopa võrk- ja korvpalli meistrivõistluste meeste finaalturniiri ühe alagrupiturniiri korraldamist. Kui võistluste korraldusõigused saadakse, siis eraldatakse selleks riigieelarvest kahe aasta jooksul 5 miljonit eurot.