Sa oled siin

Marju Lauristin: kultuuriajakirjanduse roll on olla ühiskonna- ja kultuurielu diskussiooniplatvorm

30. juuni 2016 - 10:08
Marju Lauristini ettekanne meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ tulemusi tutvustanud seminaril, 6. juunil 2016. Foto: Kultuuriministeerium
Marju Lauristini ettekanne meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ tulemusi tutvustanud seminaril, 6. juunil 2016. Foto: Kultuuriministeerium

Kas praegune Eesti ühiskond, milles on tajutav stagnatsiooni ja suletuse paine, vajab taas kultuuriajakirjandust kui ühiskonna kriitilise vaimsuse areeni? Või on meie poliitiline avalikkus nüüd piisavalt avatud ja demokraatlik ning kultuuriavalikkus samas niivõrd killustunud ja endasse sulgunud, et selleks ei ole võimalust ega vajadustki. Nii küsib Marju  Lauristin, meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ üks autoritest. 


Kultuuriministeeriumi tellimusel 2014. aasta sügisel algatatud ja Tartu Ülikooli teadlaste Peeter Vihalemma, Marju Lauristini ja Ragne Kõutsi juhtimisel läbi viidud kultuuriajakirjanduse uuring püüab oma järeldustes mõtestada kultuuriajakirjanduse praegust seisu ning rolli nii kultuuriväljal kui ka ühiskonnas tervikuna. Marju Lauristini sõnul tuleb uuringu tulemustest varasemalt selgemini esile, et kultuuriajakirjandust nähakse diskussiooniplatvormina, ühiskonna väärtushierarhiate ja sotsiaalsete tähenduste kujunemises osalejana. Lauristin lisas, et kultuuriajakirjandus saab olla ühiskonnas diskussiooniplatvormina edukas, kui tal on võimekus olla dialoogis aktiivse ja mitmekülgse kultuuripublikuga, vaimsete liidritega.

Kui 1970ndate teises pooles alustati Tartu Ülikoolis Sirbi ja Vasara lugejate uurimist, oli Sirbi tiraaž üle 70 000 ja seda luges veerand eestlastest. Lisaks Sirbile ilmus tollal kultuuriväljaannetest Looming, Loomingu Raamatukogu, Kultuur ja Elu. Teater. Muusika. Kino tuli mõni aasta hiljem. Vikerkaar ja Akadeemia sündisid 1980ndate lõpus koos poliitilise tõusulainega. Kultuuriajakirjandus oli nähtav ja suutis tollal asendada ideoloogiliselt valvatud ühiskonnas puuduvat poliitilist avalikkust. Fosforiidisõja sümboliks muutunud Priit Pärna karikatuur Sirbis on selle eredamaks näiteks.

Marju Lauristin, kas praeguses väga kiires ajas ja muutuvas olukorras püsib kultuuriajakirjandus nii nagu ta oli? Ja kui ta sellisena püsib,  mis on sellest lähtuvalt kultuuriajakirjanduse roll?

Selleks et iseloomustada kultuuriajakirjanduse rolle, pöördusime Pierre Bourdieu’ kultuuriväljade kontseptsiooni poole. Kultuurivälja põhidimensioonideks on Bourdieu järgi ühelt poolt orienteerumine kitsale professionaalsele ringkonnale või üldisema ulatusega sotsiaalsele mõjule (loomise horisontaaltelg), teisalt konservatiivsus, akadeemilisus versus radikalism ja uuenduslikkus (vertikaaltelg). Sellest lähtudes analüüsisime Eesti kultuuriväljaannete sisu. Nagu jooniselt näeme, on nende positsioon kultuuriväljal erinev. Sirpi näeme asetsemas lähedal Eesti kultuurivälja keskpunktile, ühendamas radikaalset uuenduslikkust akadeemilisema konservatiivsusega, andmas hääleõigust vanemale ja ka nooremale kultuuripõlvkonnale ning sidumas asjatundjate ja loojate ringi professionaalset süvatunnetust laiema avaliku huviga.  Jälgides Sirpi pärast viimase kahe aasta intensiivset uuenemisprotsessi, võib väita, et Sirp on liikunud kultuurivälja elitaarsemast ja akadeemilisemast nurgast radikaalsemale, uuenduslikumale ja avalikkusele enam avatud positsioonile.

Kultuuriväljaannete hüpoteetiline asend Eesti kultuuriväljal. Joonise idee: Bourdieu "The Field of Cultural Production")

 

Kultuuriajakirjanduse üldisest rollist rääkides – traditsiooniliselt on kultuuriajakirjandust seostatud eeskätt kultuuripubliku maitse ja hinnangute kujundamise, kultuuriloojatele tagasiside andmise ning kultuurielu sündmuste jäädvustamisega. Tänapäeva kommertsialiseerunud, digitaliseerunud ja globaliseerunud meediakeskkonnas on aga kultuuriajakirjanduse roll märkimisväärselt avardunud, temas nähakse alternatiivi pealiskaudsele politiseeritud käsitlustele peavoolumeedias ning selliste vaimsete väärtuste hoidmist nagu süvenevus, eruditsioon, intelligentsus, järjekestvus, eristamisvõime.

Kuidas on mõjutanud kultuuriajakirjandusmaastikku uue põlvkonna lugeja pealekasv ja millised on sellega seonduvad väljakutsed kultuuriajakirjaduse rollile?

Kui me hakkasime seda uuringut tegema, siis oli neid, kes rääkisid, et uus pealetulev põlvkond heidab väljakutse vanale traditsioonilisele kultuuriajakirjandusele ja digimaailmas kasvab peale uus diskussiooniplatvorm – uued inimesed, kes väitlevad Facebookis ja blogides ja varsti pole meil kultuuriajakirjandust vajagi. Aga ei ole nii! Kammisime uuringu käigus hoolega läbi kõik blogid ja sotsiaalmeedia, kus vähegi aetakse kultuurijuttu. Ilmnes, et need on kas samad inimesed, kes traditsioonilises ajakirjanduses kirjutavad, või sporaadilised kirjutajad, või siis suletud sõprade kooslused või professionaalsed ringid, mis siis kohviku asemel kohtuvad sotsiaalmeedias, aga suhtlus ise on n-ö kohvikusuhtlus. Nii et ikkagi sellist uut platvormi  avalikkust mõjutavaks diskussiooniks saab luua paraku ikkagi ainult kultuuriajakirjandus kui professionaalne nähtus. 

Kuidas on kultuuriajakirjandus vahepeal  muutunud?

Ekspertaruteludest ilmnes, et on toimunud väga huvitav nihe. Kui me alustasime kultuuriajakirjanduse uurimisega 1970ndate lõpus, ja veel paar aastakümmet peale selle, peeti enesestmõistetavaks, et arvustus, kriitika on nii-öelda kuningasžanr. Praegu on näha, et kriitika klassikalises mõttes pole enam kultuuriajakirjanduse keskmes. Ekspertintervjuudes oli valdav seisukoht, et tagasisidet autorile ajakirjanduse kaudu ei peeta enam sugugi nii väga oluliseks. Öeldakse, et seda saab professionaalsest suhtlusest ja teistest kanalitest niikuinii. Loomingu tutvustamisel publikule on väga suur roll, aga samas ka pisut negatiivne roll – tutvustama minnakse  publikule, kes pole veel neid teatritükke näinud, raamatuid lugenud, filme vaadanud. Natuke meenutab see astronoomiat, kus kirjeldatakse tähte, mida keegi ihusilmaga näinud pole ja kus luuakse sellest tähest mingi oma kuvand. Suhteliselt tagaplaanil on kultuuriprotsessi jälgimine antud valdkonna arengute võtmes, mis jällegi oli kunagi kultuuriajakirjanduse iseenesestmõistetav missioon. Kriitiku kui professionaali roll on pigem asendunud kriitiku kui teist tööd tegeva külalise rolliga.

Mis siis asemele on tulnud?

Tundub, et meie praeguse kultuuriajakirjanduse põhiroll on professionaalse kunsti, professionaalse kultuuri pidev enesemääratlus, autopoiees. Mitte niivõrd teise kritiseerimine ja tagasiside andmine, vaid eneseotsing ka kollektiivses mõttes ja küllaltki laial kogu maailma skaalal. Teiseks, väga tugevalt on tulnud sisse kultuuripoliitiline dimensioon ehk kultuuriprotsessi institutsionaalne pool. Kultuuriväljaannete lehekülgedel on taas esile kerkinud otsene sotsiaalne ühiskondlik  diskussioon. Vahepeal oli selline aeg, kus kultuur tõmbus väga omaette ja kõik ühiskonda puutuvad asjad käisid läbi poliitika ja üldajakirjanduse. Nüüd me oleme tagasi n-ö vana Sirbi aegades, kus Sirbi lugemist alustati ühiskonnakriitilistest artiklitest, niipalju kui neid sai seal olla. Konkreetse näitena võib nimetada pagulasteemalist Sirbi numbrit (9. oktoober 2015), mis oli väga edukas, tekitas suurt huvi ja vastukaja. Seda võeti väga loomulikult, et kultuuriväljaandes on selline põhiteema. On ka teisi väljaandeid, näiteks Müürileht, mida hinnatakse just seepärast, et sellel on otsene sotsiaalne suunitlus.

Võrreldes vahepealsete aastatega on tõusnud enam esiplaanile ka kunsti looja kui romantiline kuju, tema erandlikkus, reaalmaailmast kaduva lummuse kehastus. Vahepeal oli see pigem sordiini all.

Selgesti ja positiivselt paistab silma, et meie kultuuriajakirjandus, välja arvatud üldleviga kanalid, on säilitanud  oma autonoomse ja tugeva vaimse positsiooni, ehkki mõnigi kord lööb läbi loomemajanduslik vaateviis. See ehk tuleneb asjaolust, et meil pole kultuuri ja kitsamalt võttes kunstilise kultuuri vahekorrad päriselt selgeks vaieldud. Ehk on aeg küps selleks vaidluseks! Oleme kultuurivälja ja loomemajandusvälja ristumiskohas, ja pole päris selge, mida see ühele ja teisele poolele tähendab, eriti pikemas perspektiivis.

Kui aktiivsed kultuuriajakirjanduse lugejad me oleme?

Vaadates, milline on meie tänane kultuuriajakirjanduse lugeja, siis uuringust lähtub,  et meie kultuuri peab üleval oma rahakoti, aja, osalemise  ja tähelepanuga umbes 26% ehk veerand eestlastest. Umbkaudu 160 000 inimest, keda on päris palju. Seda võib nimetada uueks multiaktiivseks kultuuripublikuks. Ta ühendab endas vana ehk otsese  ja vahetu kontaktikeskse ning uue, arvuti ja digimaailmakeskse suhtlusviisi, olles multimediaalne ja multiaktiivne. Ta on uudishimulik ja vajab mitmekesist pilti kõikidest valdkondadest, pidades üleval meie teatrit, kunsti, filmi, laulupidusid – kõike, mida me teeme. Multiaktiivne publik on see tala, millel meie kultuur püsib.

Kui me millegi poolest oleme Euroopa kõige rikkamate hulgas, siis kindlasti on see kultuuritarbimine ja kultuurilised harrastused. Eurobaromeetri andmed kinnitavad, et oma kultuurilembuse poolest oleme koos Põhjamaade ja Hollandiga püsivalt Euroopa esirinnas.

Mis on meie lugeja põhiootus kultuuriajakirjandusele?

Lugeja põhiootus on diskussioon, mitte niipalju tutvustamine. Just kultuuriajakirjandusel nähakse rolli diskussiooniplatvormina, arutelu foorumina. Selle rolli eduka täitmise eeldus on kultuuriajakirjanduse võimekus olla dialoogis aktiivse ja mitmekülgse kultuuripublikuga, kellest suur osa on ka ühiskonnas arvamusliidrid. Just nende kaudu leiavad vaimsed väärtused, kultuuriloomingust kasvanud uudsed ideed ja kultuuriajakirjanduses väljendatud kriitilised seisukohad laiema ühiskondliku kõlapinna. Niiviisi saab mõjutada avalikku arvamust ja poliitika prioriteete.

Viiendik nooremast põlvkonnast kuuluvad multiaktiivsesse  kultuuripublikusse. Meie jaoks on see lootuse sõnum, et huvi ja võimekus ei kao. See on pinnas, mille pealt saame edasi liikuda. Küsimus on vaid selles, kuidas saavutada tugevamat kontakti raamatukeskse traditsioonilise kultuuri ja digikultuuri vahel.

Kuidas mõõta, kui niimoodi saab väljendada, kultuuriväljaannete efektiivsust? Milliseid soovitusi ja ettepanekuid saab teha uuringu tulemuste põhjal?

Kultuuriväljaannete efektiivsust ei näita levinumbrid, tiraaž. Kunagi pole näidanud, seda enam tänapäeval. Mõjukust näitab see, kuivõrd luuakse diskursuseid, arusaamasid, mis sellesama heas mõttes eliitlugeja, vaimse liidri abil levivad ühiskonda ja teistesse valdkondadesse. Kui kultuuriajakirjandust ei ole, siis pole seda kohta, kus vaimne diskussioon üldse saab sündida, kus need diskursused saaksid kujuneda ja levida. See on nagu vereloome. Kui see on takistatud, siis on olukord  ühiskonnas sootuks teine,  rääkimata kultuurist. Digitaalne väljakutse on sisuliselt väljakutse sõnakultuurile, lugemisele kui selline. See tähendab eelkõige väljakutset haridusministeeriumile, aga ka kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi koostööle, mis peaks olema palju efektiivsem. Meie nägemuses peaks siiski just riik tegelema kultuuriportaalide arendamisega.  Laias mõttes kultuuri turundamine hariduslikus võtmes vajab  täiendavaid vahendeid. See on Eesti kultuuri tuleviku jaoks elutähtis. Kindlasti oleks vaja kõikide kultuuriväljaannete  koostööd  rahvusringhäälingu võimalusi kasutades. Kõikides kultuurisaadetes  peaks regulaarselt  tutvustama kultuuriväljaandeid.

Loomulikult on väga oluline roll raamatukogudel. Antud kontekstis on määravad kaks professiooni: õpetajad ja raamatukogutöötajad. See, mis on toimunud meie õpetajaga, on tegelikult oht meie rahvuskultuuri püsimisele. Meie alamakstud stressis õpetaja peab riigi ja kultuuriasutuste abiga saama rohkem aega ja toitu hingele. Meil on vaja uut ja kaasaegsetele ülesannetele vastavat haridusstrateegiat.

Professionaalsel kultuuriajakirjandusel võiks olla teistsugune digiplatvorm kui sihtasutusel. See on väga terav probleem, milleni me peame kindlasti oma aruteludes jõudma. Riigi toel tuleks välja arendada üks korralik kultuuriajakirjanduse digiplatvorm, mis oleks tõepoolest noortele atraktiivne, avatud, kus oleks diskussiooni ka nende asjade üle, mis võib-olla ei huvitagi alati neid, kes eeskätt paberväljaandeid loevad.

 

6. juunil 2016 Eesti Arhitektuurikeskuses toimunud meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ tulemusi tutvustanud seminar on järelvaadatav Postimehe veebiülekannete lehel SIIT.

Uuringu järelduste ja tulemustega on võimalik tutvuda  SIIN.

Veel uudiseid samal teemal

Kertu Saks
18.09.2019|Kultuuriministeerium

Kertu Saks: pädevad sõltumatud eksperdid mõjutavad vahetult meie kultuuris toimuvat

Eesti Kultuurkapital ehk Kulka ootab 18. septembrist kuni 14. oktoobrini taas ettepanekuid selle kohta, kes võiksid kuuluda sihtkapitalide komisjonidesse. Kulka juhataja Kertu Saks kinnitab kõigi valdkondade esindajatele, et huvide konflikti suudetakse kindlasti vältida ning kandidaatide esitamine on väga vajalik.

Kohtumine Treski küünis augustis 2019
09.09.2019|Kultuuriministeerium

Kultuuri- ning lõimumispoliitika uued strateegiadokumendid hakkavad kuju võtma

Kultuuriministeerium jätkab sügiskuudel kultuuri- ja ka lõimumispoliitika strateegia väljatöötamist. Aastani 2030 kehtivate dokumentide seni kogutud sisu üle peetakse paari kuu jooksul arutelusid kõigis maakondades, esimene arutelupäev on juba homme, 10. septembril Pärnus.