Sa oled siin

Kus on, sinna tuleb juurde

30. november 2018 - 9:00
Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre
Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre

Kujutava kunsti valdkonna kavandatud toetuste kogumaht 2019. aasta kultuurieelarves ületab esmakordselt miljoni euro piiri. Millised on hüppe teinud kunstieelarve suurimad kasvukohad, tutvustab Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.

Kujutav kunst ei ole eestlastele mitte kuidagi võõras või arusaamatu. Lisaks raamatutele, mida Eesti kodudes on ju alati palju olnud, on läbi aegade hoitud koduseintel ka kunsti rohkem või vähem tuntud autoritelt. Kunstnike loomingut on alati hinnata osatud.  

Selle taustal on vaat et aastakümneid siiski räägitud kunstivaldkonna alarahastatusest. Tõsiasi on, et Kultuuriministeeriumi eelarves ei ole kunst silma paistnud just kõrge osakaaluga. Põhjusi otsides jõuame iseseisvuse taastamise aega ning toonaste kultuuripoliitiliste valikuteni, kui tee, mida mööda käidi, oligi veel väga kitsas. Nõukogude ajal ei olnud kunst liiduvabariikliku süsteemi osa, tegutseti üleliidulise keskse kunstnike liidu egiidi all pooleldi isemajandava paralleelmaailmana, mis riigikorra murenedes samuti koost lagunes. Et selline sõltuvus oli küll majanduslikult soodne, kuid ideoloogiliselt piirav, ei olnud riigisüsteemi osaks pürgimine – erinevalt vabariiklikult institutsionaliseerunud valdkondadest nagu teater või muusika – kunstiringkondade jaoks ka iseseisvuse taastamise järel eriti ihaldusväärne. Nii puudusid kuni lõppeva aastani Eestis üldse riigi asutatud või täielikult riigi rahastatud kunstiasutused väljaspool muuseumisüsteemi.

Ei saa väita, et institutsionaalne hõredus või kunstiasutuste ja esindusorganite vähene side riigiga valdkonnale otseselt kahju oleks teinud. Sõltumatus on omamoodi väärtus, liiatigi tekkisid kaasaegse kunsti väljale 1990. aastatel ka alternatiivsed rahvusvahelised toetajad. Kunst ei ole mistahes oludes tegemata jäänud – ei jää ka edaspidi – ning truuks on jäänud ka publik, keda kunst on alati kõnetanud.

Riigi vastutus on suurenenud

Aja jooksul on Kultuuriministeeriumi roll kunsti rahastamises ja kunstipoliitikas kaasarääkimises siiski järk-järgult kasvanud. 2019. aasta kultuurieelarves ületab kujutava kunsti valdkonnale kavandatud toetuste kogumaht esmakordselt miljoni euro piiri. 

Kultuuriministeerium on viimastel aastatel võtnud valdkonna rahastamisel suuna senisest süsteemsemale lähenemisele. Nii oleme püüdnud tasakaalustatult toetada valdkonna rahvusvahelistumist, loometööd ja ka kunsti publikuni toomist ehk näitusetegevust.

2019. aasta eelarveprojekti põhjal võib kinnitada, et paari aasta eest rahastamise ümberkorraldamisel antud lubadusi viiakse järjekindlalt ellu. Järgmiseks aastaks kunstivaldkonnale kavandatud toetuste kogusumma on 1,3 miljonit eurot. See moodustab eeldatavasti juba rohkem kui pool Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastaeelarvest. Kultuurkapital jääb küll endiselt suurimaks kunstivaldkonna rahastajaks, kuid näiteks 2015. aastaga võrreldes on Kultuuriministeeriumi panus kunstivaldkonda kasvanud lausa 3,5 korda, ületades rohkem kui kahekordselt ka kriisi- ja kärpe-eelse 2008. aasta eelarve.

Millised on hüppe teinud kunstieelarve suurimad kasvukohad?

Suurim muudatus puudutab Kunstihoonet. Aasta tagasi sai sellest riigi ja Eesti Kunstnike Liidu ühine sihtasutus. Nagu 2016. aastal eesmärgiks võetud, tegutseb Kunstihoone alates järgmisest aastast täielikult ministeeriumi tegevustoetusel. Kultuurkapitalist näituste korraldamisel enam ei sõltuta ning seal on seeläbi üks jõuline konkurent taotlejate seas vähem. Kunstihoone on nüüdsest ka ministeeriumi jaoks suurim kunstivaldkonna toetusesaaja, haarates 615 000 euroga peaaegu poole valdkonna kogusummast.

Rahvusvaheline mõõde on tähtis mistahes valdkonnale, kunstimaailmale iseäranis. Ministeeriumi panus kasvatab tuntavalt ka kunsti rahvusvahelistumisega seotud algatusi. Tõusevad SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse tegevustoetus ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni eelarve, esmakordselt toetatakse ministeeriumi eelarvest osaliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse tegevusi. Kunsti rahvusvahelistumiseks panustab Kultuuriministeerium väljaspool selleks mõeldud taotlusvoorude võimalikke jaotusi kokku umbes 300 000 eurot. See on hoog ja tugi, mida üha süsteemsem valdkondlik koostöö välissuundadel õigustatult vajab.

Kolmas kunstieelarve suurem „vaal“ on viimastel aastatel eelarve kasvu vedanud kunstnikupalga meede – ka 2019. aastal toetab ministeerium kokku 11 kunstnikule palga maksmist. Jätkuvad ka Eesti Kunstnike Liidu galeriide ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näitusetegevuse, Narva kunstiresidentuuri lõimumisele ja rahvusvahelistumisele suunatud tegevuste ning Konrad Mägi sihtasutuse kunstiklassika uurimisega seotud algatuste osaline toetamine.

Kasvuruumi jätkub

Summad ja eriti eelarve arengukõverad on suunaga üles, kuid arenguvajadusi jätkub veel mitme eelarvehüppe jagu. Näiteks kunstimuuseumid on kunstipärandi säilitaja ja uurijana väärikas ja oluline osa muuseumivaldkonnast, meie kunstielu kujundavad aga tugevalt seal toimuvad näitused. Ometi on kolm suuremat riigi kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum praeguseni oma põhitegevustes rohkemal või vähemal määral sõltuvad Kultuurkapitalist. Riigi kunstimuuseumide põhitegevuse täielik toetamine Kultuuriministeeriumi eelarvest vabastaks Kultuurkapitalist täiendavalt sadu tuhandeid eurosid. Oleme konstruktiivses dialoogis Kultuurkapitaliga, et küsimus loodetavasti mõne aasta jooksul lahendada.

Mida veel annaks ära teha? Ilmselt ei vaidle keegi vastu ka sellele, et palgalisi loovtöötajaid vääriks vabakutseliste loomingul põhinev kultuurivaldkond oluliselt rohkem.

Kunstimaailm on terviklik ja ületab riikide piire. Ka meie enda avatus ja võimekus võtta vastu mujalt tulijaid on äärmiselt tähtis. Võime mõelda, et tänu Konrad Mägile või Eduard Wiiraltile on Veneetsia või Norra maastikud või Pariisi dekadentlikkus saanud meie kultuuri pärisosaks. Miks ei võiks siis Eestist leitud motiivid sarnaselt kujundada maailma kultuuri? Seega ei saa rahvusvahelistumine kunagi olla ühesuunaline ja ka kunstieelarved võiksid tulevikus võtta arvesse nii Eesti kunstiresidentuuride vajadusi kui siin korraldatavate kunstifestivalide tähtsust Eesti tutvustamisel kunstimaana.

Ka stabiilse ja piisava eelarvetoetusega näituseasutusi vääriks Eesti kahtlemata rohkem kui üht, et nii kohalik kui ka rahvusvaheline kunst oleks kogu aeg võimalikult paljudele Eesti inimestele eri Eesti paigus kättesaadav.

Kunstiväljal toimub igal juhul palju suurepärast, loojad on otsiva meelega, nende ümber on palju toetavaid ja tegusaid inimesi. Võimalusi on, on ka tarkust ja pealehakkamist. Kui meie praegused otsused on edasivaatavad, ei jää Eesti kodud kunstita ka tulevikus.

 

 

 

 

 

 

Veel uudiseid samal teemal

riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ tulemused
14.12.2018|Kultuuriministeerium

Pühakodade programmist on toetatud kirikuid ligi 13 miljoni euroga

Kultuuriministeeriumis toimus täna, 14. detsembril riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ juhtnõukogu kogunemine, kus võeti kokku lõppeva programmiperioodi tulemused. Programmi viimase viie aasta eelarve oli kokku 3,61 miljonit eurot ja toetust sai 118 pühakoda.

Foto: Eesti Kunstimuuseum
13.12.2018|Kultuuriministeerium

Valitsuse otsus tagab Niguliste jäämise muuseumiks ja kontserdisaaliks

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) loobus Niguliste kiriku hoone ning selle maa tagastamise ja kompenseerimise nõudest. Niguliste jääb seega muuseumiks ja kontserdisaaliks ka tulevikus.