Sa oled siin

Kultuuriminister Indrek Saare kõne Kultuurisõber 2018 galal

15. jaanuar 2019 - 10:39
Kultuurisõber 2018. Foto: Erlend Štaub
Kultuurisõber 2018. Foto: Erlend Štaub

Kultuuriminister Indrek Saar pöördus Kultuurisõbra galal kultuuri toetavate ettevõtjate poole ning nimetas nende soovi kultuurivaldkonda panustada eksistentsiaalseks. Ministri sõnul ei peaks kultuuri toetamine enam olema eksklusiivne, harukordne, ainulaadne nähtus, vaid pigem igapäevane ja normaalne. Avaldame kõne tervikuna.

Head kohaletulnud

Hiljuti sattusin poolhämaratel asjaoludel üle lugema 1992. aastal toimunud taasiseseisvunud Eesti esimeste parlamendivalimiste programme. Sirvisin huviga kultuurisektsioone, mis olid erakondade lubadustes muidugi tunduvalt õhemad kui leheküljed, mis puudutasid küsimusi KGBle kättemaksmisest, korterisoojast või lubadust maksta osa pensione välja väärtpaberites, rääkimata toonasest hittlubadusest rajada Eestisse kuningriik. Küll aga leidsin ühe anonüümseks jääda sooviva erakonna programmist säärase rea: "Kõrgkultuur peab suutma senisest rohkem leida sponsoreid".

See, head sõbrad, oli 1992. aastal. Kas me oleme 27 aastaga kohale jõudnud? Kas sponsorid on leitud? Kas küsimus on ära langenud? Ei ole. Ei ole, sest ärgem küsigem seda küsimust niipidi. Ärgem küsigem nõnda, nagu me küsisime 27 aastat tagasi: kas kultuur on leidnud juba piisavalt sponsoreid? Aeg on edasi läinud. Me oleme ühiskonnana kasvanud, ja ma ei mõtle siin sugugi mitte ainult ega isegi ennekõike majanduslikke edusamme, vaid ka meie eneseväärikus, mõttemaailm ja komberuum on jõudnud ühele uuele tasandile.

Minu arvates ei pea me enam küsima niipidi: kas sponsorid on kultuuril leitud? Küsigem hoopis teistpidi. Kas sponsoritel on kultuur leitud?

Kui täna kedagi teist siin ei istuks, siis pealtnäha ei juhtuks enam seda, mis võib-olla oleks juhtunud 1992. aastal: eesti kultuur ei kaoks. Riigil on piisavalt musklit, rasva, jõudu − või kuidas tahes te ei taha seda kirjeldada −, et maksta kinni teatrite eelarveid, tasuda mõnekümnele kirjanikule-kunstnikule palka või maksta ERSO liikmete frakipuhastuse. Eesti kultuur pealtnäha ei kaoks ja võiksime siis ju täna siin laiali minna ning öelda, et kõrgkultuur enam sponsoreid ei vaja. See aga oleks vale.

Ma väidan täna siin teie ees seistes, et teie tugi on Eestile − mitte ainult kultuurile, vaid just nimelt Eestile − endiselt eksistentsiaalselt oluline. Ilma teieta Eesti kultuuri ega Eestit ennast ei oleks. Sest nii väikeses ühiskonnas nagu meil, saab ainult rongi juhtida üks inimene. Ja seegi pole päris täpne väide, sest me peame tegutsema ühiselt, partneritena. Muidugi tähendab see ennekõike riigi ja teie partnerlust.

Kui ma mõned päevad tagasi mõtlesin, millisena läheb meie juubeliaasta 2018. aasta minu jaoks ajalukku, siis vastasin iseendale, et ennekõike kehtestus teie ja riigi partnerlus. Olgu selleks mõne sümbolhoone taasavanemine, pillifond või Konrad Mägi sihtasutus, Arvo Pärdi keskuse valmimine või lugematul arvult EV100 üritusi, ettevõtmisi, sündmuseid. Kõik need oleksid olnud olemata või oleksid sootuks teistsugused, kui poleks olnud riigi ja eraisikute või ettevõtete koostööd. Aitäh teile selle eest.

Kuid ma väidan, et see partnerlus peab olema veel ühel tasandil − mitte ainult riigi ja teie, vaid ka teie ja kultuuri vahel. Ja see partnerlus ei tähenda minu jaoks enam ainult finantsilist, vaid põhimõttelist tuge. Eestist ei saanud 1992. aastal kuningriiki. Meil pole aadlikke ega ülikuid, kes dikteeriksid tehtava kultuuri sisu, kuid meil olete teie, kodanikud, keda huvitab kultuur ning kes tahavad toetada selle liigirikkust ja õitsemist.

Just nimelt seetõttu nimetan ma teie tuge Eesti kultuuri jaoks eksistentsiaalseks. Ilma teieta ei jääks ERSO liikme frakk pesemata, Eesti kultuuri metsas seisaksid suured puutüved endiselt paigal, kuid nähtamatuks kahaneks kogu alusmets, kõik need lugematud niidistikud ja võrsed, väänkasvud ja uued juured; kõik see, mis loob Eesti kultuuri mitmekesisuse ning järelkasvu, oleks olemata. Ilma teieta ja ainult riigi toel püsiv Eesti kultuur oleks justkui endiselt olemas, mets seisaks endiselt, kuid see kõik oleks vaid näiline ilma tulevikuta võsa. Peagi seisaksime keset kõrbe, laiutaksime käsi ning ütleksime taas selle 1992. aasta küsimuse: kus sponsorid on?

Ent ma pöörduksin tagasi vajaduse juurde see küsimus teisipidi keerata. Küsigem hoopis niipidi: kas meil on Eestis piisavalt säärast kultuuri, mida te tahaksite toetada? Kas meie kultuuris on piisavalt tahet, kirge ja ideid, mis ärataksid teie tähelepanu? Ärgem mõelge enam niipidi, et meie kultuur on juba valmis, juba küps, ja teil, head kohaletulnud, lasub vaikimisi pandud kohustus toetada seda kultuuri igal juhul, mitte midagi vastu saamata.

Head toetajad, sponsorid ja metseenid, tahtke midagi vastu. Tahtke julgelt! Ja muidugi mitte konkreetseid kujundeid või kindla sisuga romaane, sest meil tõepoolest ei ole kuningriiki, aga oodake ja tahtke, et Eesti kultuur oleks tehtud samamoodi nagu olete teie teinud oma tööd kire, pühendumise ja otsimisega, julgedes ka riskida ja eksida. Partnerlus kultuuri ja toetaja vahel ei tähenda ainult seda, et toetaja „köhigu pappi“ − ei, see ei ole partnerlus. Partnerlus on see, kui teil, head sõbrad, on privileeg vaadata ringi ühiskonnas ja leida sealt niivõrd huvitavaid kultuurinähtuseid, et te otsustate neid toetada.

Me ei ole enam aastas 1992, kus iga orkester, kunstnik või lavastaja pidi otsima tikutulega sponsorit. Me oleme aastas 2019. Eesti saab kohe 101-aastaseks. Ma loodan, et me oleme jõudnud ühiskonnaga punkti, kus üha enam ettevõtteid ja eraisikuid mõtleks ise ilma ühiskondliku kohustuse või ootuseta, mis on see, mis mind tänases Eesti kultuuris vaimustab? Mis mulle meeldib? Kas ma saan midagi nende heaks teha? Kultuuri toetamine ei peaks ju enam olema eksklusiivne, harukordne, ainulaadne, vaid pigem igapäevane ja isegi normaalne.

Miks oleme me siis täna selles toas koos? Miks tahab riik teile aitäh öelda? Aga just nimelt sel põhjusel, et tänu teile oleme me ühiskonnana jälle natuke kasvanud. Tänu teile on meie ühiskonnas taas rohkem levinud arusaam kultuuri toetamise normaalsusest. Tänu teile mõistab Eesti üha enam, et Eesti võrdub mitte tema graafikud, vaid tema kultuur. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et riigi esindajana ei täna ma siin teid mitte ainult üksikute kultuurinähtuste toetamise eest, mida ilma teieta poleks toimunud, vaid selle eest, et te olete teinud üht riiki siin maailmas paremaks. Me ei ole kuningriik.

Aga täna siin teie ees seistes tunnen ma, et meie kultuuril on tänu teile läinud kuninglikult. Aitäh!

Veel uudiseid samal teemal

Foto: europa.rs
23.08.2019|Kultuuriministeerium

Eestist valitav Euroopa kultuuripealinn 2024 selgub 28. augustil

Kolmapäeval, 28. augustil selgub Eestist valitav Euroopa 2024. aasta kultuuripealinn. Omavahel on lõppvoorus jäänud konkureerima Tartu ja Narva. Tänavu on Euroopa kultuuripealinnad Itaalias asuv Matera ning Bulgaaria linn Plovdiv.

Foto: ERR telemaja, Kadarik Tüür Arhitektid OÜ „Roheline lina”
15.08.2019|Kultuuriministeerium

Valitsus rahastab nii rahvusringhäälingu kui ka rahvusraamatukogu ehitust

Valitsuskabinet leppis täna, 15. augustil kokku kinnisvarainvesteeringud lähiaastateks. Algab Eesti Rahvusringhäälingu uue telekompleksi ehitus ning Eesti Rahvusraamatukogu kauaoodatud renoveerimistööd.