Sa oled siin

Kultuuriminister Indrek Saar: suurimaks sammuks pean spordi rahastamise reformi läbiviimist

30. november 2018 - 8:23
Kultuuriminister Indrek Saar
Kultuuriminister Indrek Saar

Neli aastat tagasi võtsid spordikongressi delegaadid Eesti Sport 2030 arengustrateegia vastu. Veebruaris 2015 kiitis Riigikogu spordipoliitika põhialuste dokumendi heaks. Uurisime kultuuriminister Indrek Saarelt, kas riiklik spordielu liigub suunas, kuhu visioonidokument teed näitab.

Kultuuriminister Indrek Saar, Eesti Sport 2030 on visioonidokument 15 aastaks. Ajast, mil Riigikogu strateegia heaks kiitis, saab kohe neli aastat. Mis on teie hinnangul senised suurimad töövõidud?

Suurimaks sammuks pean spordi rahastamise reformi, usun, et tänaseks on kõigile üheselt arusaadav, mille alusel rahastamine toimib. Reeglid on läbi räägitud, fikseeritud ja neist hoitakse ka kinni.

Spordialaliitude toetamise skeem oli läbi arutatud kolm aastat enne seda, kui mina kultuuriministeeriumisse tööle tulin, kuid millegipärast seda ei rakendatud. Alaliidud saavad raha väga konkreetsete kriteeriumide alusel, neil on võimalik ette näha, millal ja miks üks või teine numbririda muutub. Samade kriteeriumide alusel jagame ka aastaid avalikkuse jaoks arusaamatuna tundnud 1,5 miljonit eurot katuseraha ning 350 000 eurot, mida arvestuslikult eraldasime riigi äriühingute toetuse asemele.

Värskelt jõudsime otsuseni kaotada 1. jaanuarist hasartmängumaksunõukogu, mis sageli väga väikeste summadega dubleeris kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi tegevusi. Spordirahvas esitas oma projekti kolme kohta, nüüd piisab ühest taotlusest ja ühest aruandest. Vastutus on suurem ka rahastajal. Väidan, et selle sammuga bürokraatia väheneb ja stabiilsus suureneb. Ja kõigele lisaks tuleb raha juurde, 50 000 eurot aastas, mis varem läks nõukogu teenindamiseks, suunatakse nüüd kokkuleppemängude vastu võitlemiseks. Samuti läheb kindel protsent laekunud hasartmängumaksust puuetega ja erivajadustega inimeste spordi toetuseks.

Strateegiasse on sisse kirjutatud ka laste huvitegevuse toetussüsteem, millega alustasime möödunud sügisel. Sinna suunatud 15 miljonist eurost neljandik läks otse sporti. Osa rahast kindlasti ka kaudselt, sest eks rahvatants ole ka liikumine, kuigi seda rahastatakse kultuuri realt.

Oluline nüanss on võistkonnaalade toetamine. Aastaid olime olukorras, kus tiitlivõistluse finaalturniirile pääsemine oli kui karistus– ükskord tõmmati hasartmängumaksu nõukogu rahast tühjaks, teine kord käidi valitsusest küsimas. Nüüd on rahandusministeerium broneerinud reservi, mida edu korral saab kasutada. Taotleda saab 200 000 eurot.

Sellest aastast kutsusime ellu ka rahvusvaheliste ürituste korraldamise meetme. Oleme suurvõistluste korraldusega maailmas silma jäänud, teeme neid heas mõttes saksa täpsusega ja veelgi rohkem. Varem pidid korraldajad siit ja sealt eurosid kokku ajama, näiteks Rally Estonia tõmbuski vahepeal tagasi, sest riigipoolne tugi polnud piisav. Ometi on suurte võistluste korraldamine riigile au ja kuulsuse kõrval ka  otsene tulu. Rääkima turismist saadavast kaudsest tulust. Suurprojektide raha oli sel aastal kuni 2 miljonit eurot, toetuse said Rally Estonia, triatloni EM, Tallinnas toimunud Ironman ja Curlingu EM. 

Suure sammu oleme astunud spordikohtunike töö tunnustamisel. Igal aastal eraldame 500 000 eurot, mis on eeskätt mõeldud tiitlivõistluste korraldajatele profikohtunike tasude maksmiseks. Teine pool, mis rahalises mahus on suuremgi, on maksuvabastus neile, kes teevad kohtuniku tööd hobikorras. Varem kompenseeriti kulud, samas aruandlus ja maksustamine oli keeruline. Nüüd saab kuni 1040 eurot aastas kulusid hüvitada täiendava maksustamiseta. Süsteem on palju korrektsem. Hindan sellise erisuse saavutamist väga kõrgelt.

Järgmisest aastat on meil ka 8 miljonit eurot neljaks aastaks Eesti koondistele. Varem oli nii, et kui noorsportlane Audentese lõpetas, pidi ta piltlikult öeldes kuni olümpiamedali kojutoomiseni ise hakkama saama. Edukad olid need, kes leidsid sponsorid või keda toetasid vanemad. Nüüd saavad noored ja andekad päriselt pühenduda.

Strateegia 2030 üks prioriteete on ujumise algõpetuse reformimine. Mida on selles valdkonnas ellu viidud?
 

Ujumisõpetuse riigipoolne toetus seisis kümme aastat samal tasemel. Kuid lisaks rahale polnud ka piisavat ambitsiooni valdkonda arendada. Oleme koostöös Eesti Ujumisliiduga edasi liikunud ja ka raha hulk on viiekordistunud. Ujumine on eluks vajalik oskus ja seetõttu esitasime valitsusse taotluse koostöös kolme ministeeriumiga – siseministeerium seisab selle eest hea, et uppumissurmade arv väheneks ning riigihalduse ministril on tähtis roll tagada, et koolidel oleks võimekus ujulasse sõita. Lisaks teeme tihedat koostööd haridus-ja teadusministeeriumiga, kes kirjutas tunni õppekavasse. Usun, et ujumisoskus paraneb, sest praegu on vaid neljandik lapsi võimelised tundmatus veekogus hakkama saama.

Riik väärtustab üha rohkem ka treenereid, kelle staatuse teema üle on arutatud paarkümmend aastat. Mis konkreetselt on nende heaks tehtud?
 

Treenerite teema on minu jaoks isiklikult olnud väga oluline. Soovin, et me ühiskonnas aduksime enam, kui oluline on treeneri roll mitte ainult spordi tehnilise õpetajana, vaid ka väärtuskasvatajana. Eeldame, et inimestel, kes meie lastega tegelevad, on pedagoogilised oskused, samas palk on olnud minimaalne, lisaks ei kaasnenud ka sotsiaalseid garantiisid.

Riigipoolne toetusskeem algas 2015, kui treeneri palk oli 582 eurot. Paari aastaga nägime, et kuigi panustasime 13% täiendavaid vahendeid, palk eriti palju ei tõusnud. Korrigeerisime süsteemi, mille tulemusel on 2019. aasta alguseks V-VII kategooria noortetreeneri miinimumpalk 1000 eurot. Meil on 1200 treenerit, kes toetust saavad. Nelja aastaga oleme riigi poolt makstavat summat kahekordistanud 3,5 miljoni pealt 7 miljoni peale.  Kui tahame, et treener inspireerib ja on teejuhiks neile lastele, kes kodus tähelepanu ei saa, peame nende tööd ka rahaliselt väärtustama.

Tänavu astuti veel üks suur samm, nimelt õnnestus lõpuks ära kaotada erisoodustusmaks terviseedenduse kuludelt. Kas te olete saanud ka juba tagasisidet, kui agaralt võimalust kasutatakse?
 

Ka see protsess on olnud pikaajaline, Eiki Nestor koostas sarnase seaduseelnõu aastal 2002, jaanuarist see nüüd tõepoolest kehtib. Andmed saame uue aasta alguses, kuid senine tagasiside on olnud väga positiivne. Tööandja on teadlikum, saades aru, et tervemad ja paremini hakkama saavad töötajad on talle kasulikud. Lisaks, kui inimesed spordivad ja külastavad klubisid, saavad ka korraldajad ja rajatiste omanikud rohkem tulu, et taristusse omakorda enam panustada.

Kui juba taristu peale jutt läks, uurin, missugused on riigi prioriteedid lähiaastatel spordiobjektide ehitamisel? 

Kõige olulisem on Kääriku spordibaasi väljaehitamine, kuhu panustame kolme aasta jooksul 12 miljonit eurot. Kui teemat arutati, esines mõnevõrra skepsist, et kellele seda vaja on. Reaalsuses on nii, et aasta 2020 suveks on üle poole kompleksist broneeritud ja seitsme aasta pärast, 2025 juulikuust samuti kolmandik kinni pandud. Sealsed spordimeditsiini ja sportlase monitoorimise võimalused on muljetavaldavad.

Suur asi on ka SA Eesti terviserajad, maakondlike spordiliitude ning Jõudi eestvedamisel loodavad tervisespordikeskused.  Idee seisneb selles, et igas maakonnas oleks 1-2 keskust, kuhu on võimalik õhtuti või lõunapausi ajal minna  lemmikalaga tegelema, talvel on tagatud suusatamisvõimalus. Paari aasta pärast ei tohiks meil enam olla maakonda, kus ei toodeta kunstlund. Mis omakorda tähendab, et kõik lapsed saavad õppida suusatama. Laiemalt on tervisepordikeskuse  mõte pere kaasa võtta ja lastele eri alasid tutvustada, mitte vaid pulsikellaga ja omaette kilomeetreid püüda.

Tähtis on Rääma sõudebaasi ehitus. Lõpuks saab üks meie traditsiooniline ala treeningbaasi, kus on ka sisebassein, mis aitab talvel vee tunnetust hoida. Järgmisel aastal valmib ka Hiiumaa kaasaegne spordihoone, mida toetame riigi poolt 2,9 miljoni euroga.

Eelnevat kokku võttes on tegelikult esimese nelja aastaga väga palju tehtud või vähemalt start muudatustele antud. Kas strateegiadokumendist lähtuvalt on ka midagi, mis ei ole tööle läinud või kus te näete kitsaskohti?

Eesmärk jõuda 2030. aastaks regulaarsete liikumisharrastajate arvus Põhjamaade tasemele on üsna ambitsioonikas mõte. Jah, taristu on meil paljuski olemas ja järjest paraneb, kuid harjumuste kujundamine algab maast- madalast. Põhjamaades liigub 2/3 inimestest, meil 1/3. Mulle tundub, et eesmärk 15 aastaga regulaarselt liikujate arv kahekordistada, on ambitsioonikas. Samas, trend on tõusev ja see on oluline.

Osapooli, kellest inimeste liikumisharrastus sõltub, on rohkem, kui kultuuriministeerium. Ideaalis võiks olemas olla ka dokument, mis veidi laiemalt olukorda kirjeldab, alates sellest, kuidas linnaruumi kujundada, et liikumine oleks mugavam, kuni selleni, mida saaksid paremini teha teised ministeeriumid. Samas pole meie tööd midagi seganud, oma valdkonna piires anname parima.

Tõepoolest, ministeerium ei tee üksi midagi, ka spordielu korraldamisel. Kuidas te hindate koostööd Eesti olümpiakomiteega, kuidas alaliitudega.

Koostöö on väga hea nii EOK, spordialaliitude, Jõud’i kui ka maakondlike spordiliitudega. Tundub, et ühiskonnas on tekkinud ka tunnetus, missugune meie spordikorralduse mudel on -  minister ja ministeerium korraldavad poliitilised kokkulepped, elluviijad on ikkagi spordiorganisatsioonid ise.

Lõpetuseks, kas teie oma kiire elutempo juures püsite selle 1/3 eestlaste seas, kes regulaarselt liiguvad?

Jah, püüan sellest eesmärgist hammastega kinni hoida. Lisaks sobitan igasse päeva vähemalt pool tundi jalgsi käimist. Tallinna linnas on hea jala liikuda, lisaks saab ministeeriumist Toompeale või Stenbocki minnes natuke ka mäge võtta.

* Intervjuu ilmus 15. novembril EOK ajakirja Liikumine ja Sport erinumbris.

 

 

 

 

Veel uudiseid samal teemal

riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ tulemused
14.12.2018|Kultuuriministeerium

Pühakodade programmist on toetatud kirikuid ligi 13 miljoni euroga

Kultuuriministeeriumis toimus täna, 14. detsembril riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ juhtnõukogu kogunemine, kus võeti kokku lõppeva programmiperioodi tulemused. Programmi viimase viie aasta eelarve oli kokku 3,61 miljonit eurot ja toetust sai 118 pühakoda.

Foto: Eesti Kunstimuuseum
13.12.2018|Kultuuriministeerium

Valitsuse otsus tagab Niguliste jäämise muuseumiks ja kontserdisaaliks

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) loobus Niguliste kiriku hoone ning selle maa tagastamise ja kompenseerimise nõudest. Niguliste jääb seega muuseumiks ja kontserdisaaliks ka tulevikus.