Sa oled siin

Autentsed inimesed ja nende pärand

30. aprill 2020 - 15:00
Siim Raie
Siim Raie

Märtsis valis Riigikantselei tippjuhtide valikukomisjon Muinsuskaitseameti juhiks taas Siim Raie, kes kirjutas selleks puhuks Kultuuriministeeriumi infokirja loo autentsusepüüdlustest muinsuskaitses.

Kas viieaastane mina oli sama autentne, kui on üle neljakümnene? Geenid on samad, aga füüsiliselt on muutus märkimisväärne ja küllap on vahepeal ka mõistust ja kogemusi lisandunud. Liikumine läbi aja on näost igatahes loetav. Siiski, on tegemist sama inimesega. Mina olen ikka ju mina. Sõna autentsus päritoluks peetaksegi kreeka keelset sõna autos – ise, mina ise. Sellest lähtuvad mitmed täna väga populaarsed sõnad nagu auto, autor, autoriteet. Kõik tähistavad kedagi või midagi, kes või mis ise liigub, loob, on. Kõik need sõnad kätkevad endas korraga nii teatud püsivat seisundit, kui ka selle pidevat muutust.

Autentsusel ja arutelul selle üle on keskne koht muinsuskaitses. Ennekõike väljendab see püüdlust elada ja säilitada keskkonda, mis on päris, mis on väärtuslikum, kui kõik tavapärane. Esmakordselt selle valdkonna reguleerimise jooksul on sõna kasutuses ka uues muinsuskaitseseaduses ühena põhimõtetest, mille poole püüeldakse – ainelise pärandi autentsuse säilitamine ja potentsiaalne terviklikkus, kui see on võimalik võltsimiseta. Tõe olemuse, olemasolu ja kriteeriumite üle võib lõputult vaielda, aga nii nagu elus, kehtib ka muinsuskaitses siiski põhimõte, et isegi kui ei tea, mis on tõde, ei ole ilus valetada. Ja nii on meie igapäevatöös palju kasu põhimõttest, et restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus. Kõige tõesem, ja seega ka autentsem, on see seisukord, milles asjad on meieni ajaloost jõudnud. Sealt edasi algavad juba meie valikud. Nende valikute hulgas ei tohiks olla pettust. Vale või teeseldud olek on nii inimeste kui esemete puhul tavaliselt parim lakmus mitte-autentsuse tuvastamiseks. Aga selleks tuleb inimest ja eset enne tundma õppida.

Arvamuste ja eluviiside paljususes veedavad mitmed inimesed aastaid, et ennast leida, päris minani jõuda ja siis on olemas ka budistlikud mungad, kes pühendavad elu minast lahti saamisele, isetule olemisele. Üsna samasugune on lugu ka inimese poolt looduga – on neid, kes kõigest jõust püüavad endast märki avalikku ruumi maha jätta, kuid tulemuseta ja siis on inimesed, kes ei määratlegi ennast millegi autorina, aga loovad palju head. Kultuuripõllul hoiame küllap nende poole, kelle tahe autorina märgatav ja loetav on, aga kes ka iseenda autoriteks on. Päris inimesed, noh.

Nii, nagu tänane mina pole päris see, kes ma sünnijärgselt olin, tuleb esemete ja hoonete autentsust mitte segi ajada algupärasega. Sealt kõik algab, aga veel ei lõppe. Restaureerimise eesmärk ei saa olla algse seisukorra taastamine või algse plaani elluviimine. Nagu inimese puhul on meeldiv, kui tema kogemusepagas temaga kaasas käib, on ka hoonete puhul osa autentsest nende liikumine läbi aja ja selle loetavus. Nii kui varasematel põlvedel on olnud võimalus oma vajadustele ja valikutele teha lisandusi, on see võimalus ka tänastel põlvkondadel. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks olek ei tähenda tegevus- või ehituskeeldu, vaid erilist ettevaatust muutuste planeerimisel, et kõik lisatav väärtustaks olemasolevat ja uued kihistused oleks tajutavad väärtusena ka siis, kui nende autorit meiega enam ei ole. Autentsust ei ole võimalik taastada, küll aga on seda võimalik luua, lisada.

Harjumuspärases säilitamise paradigmas võib kultuuripärandi arendamine kõlada ketserluse või teostamatusena, aga see on toimunud kogu aeg. See on toimunud isegi niisuguse hooga, et tänapäeval on võimalik rääkida ka teeseldud või lavastatud autentsusest, ennekõike massturismi nõudlust teenindava nähtusena. Puhkusel viibija ei anna hinnangut samast seisukohast, kui valdkonnaspetsialist, kuid seni, kuni õpitakse ja kogetakse midagi uut, on ka see lavastus aktsepteeritav, kui seda päris asja pähe ei müüda.

Aga ka ilma külalisteta kaugelt maalt on kultuuri ja kultuuripärandi keskmes mitte asjad ja majad, vaid inimene – sina ja mina ise, meie määratleme tänase pärandi, teeme valikud säilimise ja hävitamise osas, hoolime ja hoolitseme, kui midagi endale omaseks peame, või siis hülgame, kui võõrana tajume. Peaasi, et ei tee seda mõtlematult ja ikka enda käest küsides, mis inimene ma olen, kui ma käitun nii, nagu ma käitun. Milles on minu autorlus ja autentsus?

 

 

Veel uudiseid samal teemal

21.05.2020|Kultuuriministeerium

Valitsus täpsustas eriolukorrajärgseid leevendusi

Valitsus täpsustas neljapäeval, 21. mai 2020 toimunud istungil eriolukorrajärgseid leevendusi. Uued leevendused puudutavad otseselt kultuurivaldkonda – nii kinosid, teatreid, kontsertorganisatsioone kui ka näiteks muuseume.

Tehvandi staadion. Foto: Kultuuriministeerium
18.05.2020|Kultuuriministeerium

Eriolukord on lõppenud, piiranguid leevendatakse samm-sammult

Valitsuse 16. mai otsuse kohaselt lõppes pühapäeva, 17. mai keskööl eriolukord Eestis. Eriolukorra ajal kehtestatud piirangud leevenevad samm-sammult. Kehtima jääb kõige olulisem liikumispiirang ehk 2+2 reegel. Tutvu kitsendustega kultuuri- ja spordivaldkonnas.