Sa oled siin

5 küsimust. Triin Ojari: see näitus on lastele ja lapsemeelsetele

31. jaanuar 2020 - 9:45
Triin Ojari. Foto: Liisi Anvelt
Triin Ojari. Foto: Liisi Anvelt

Eesti muuseumimaastiku ihaldatuima auhinna, Suure Muuseumiroti, pälvis sel aastal Eesti arhitektuurimuuseumi näitus "Uuri ruumi". Uurisime muuseumidirektori Triin Ojari käest, mis nende näitusele edu tõi.

Kuskohast tuli näituse „Uuri ruumi!“ idee ja kuidas jõuti teostuseni?

Idee tuli ruumist endast – soolalao ajalooline võlvkelder, mida kasutasime ajutiste näituste saalina – ja sellest, et meie majas tegutseb juba kuuendat aastat MTÜ Ruumihariduse veetav Arhitektuurikool, kes tegeleb lastele ja noortele esimese ruumihariduse andmisega. Viisin need kaks asja kokku, Arhitektuurikooli õpetajate, arhitektide Kadri Klementi, Kaire Nõmme ja Katrin Koovi taktikepi all sündis lastele ja noortele suunatud hariduslik püsinäitus „Uuri ruumi!“, mis seab esikohale võlvkeldri efektse ruumi ja selle avastamise kogemuse abil, oma tajumeeli kasutades. Kipuvad ju meie lõhna- või kompimismeel pidevalt ninapidi ekraanis olles kängu jääma, samuti ei võistle ükski virtuaalne fantaasiamaailm nende kujutluspiltidega, mis lastel peegelpõrandal käies või pehmes keras loodushääli kuulates vaimusilmas tekivad. 

See ei ole eurorahadega tehtud megaprojekt, töö käigus tuli soove ka kärpida ning oleme väga tänulikud, et näituse valmimist toetas kahe aasta jooksul Kultuuriministeerium. Näituse tehnilise teostuse taga on agentuur Motor ja ehitajana Siltau Systems, ainukordse valgusmängu programmeeris Vallo Rähn. Ühe löövi pikkuses jooksev peegelpõrand koos spetsiaalse valgusprogrammiga on eraldiseisev teos „Reflexio“, mille idee sündis autoritel (Grete Veskiväli, Krista Dintere, Rūta Palionytē) juba mitme aasta eest, nii suures mahus on see nüüd teostatud esmakordselt. Soovitan siinkohal ikka ja alati teha koostööd oma eriala professionaalidega, „Uuri ruumi!“ niivõrd hea lõpptulemus sündis tänu ehituskoosolekutel ja detailitäpsuse tagaajamisel karastunud arhitektidele!  

Mis tõi teie arvates teie näitusele edu ja suure Muuseumiroti?

Ausalt öeldes oli see positiivne üllatus, sest esitasime näituse ka haridusprojektide kategoorias ja õppimine läbi kogemuse on selle näituse üks eesmärke. Püsinäitusena on ta kindlasti teistsugune, kui võib-olla ollakse harjunud, kõik eksponaadid on uued ja näituse jaoks spetsiaalselt valminud, midagi rariteetset ja klaasi alla pandut siin ei ole, ka saal ise pole kuigi suur. Samas on muuseumide viimaste aastate areng näidanud, et midagi harjumuspärast ja kindla peale minevat ei tasugi oodata ning et suurus alati ei loe. Näitused kui nähtused on kiires arenemises ja pidevalt tuleb uuesti küsida, mida ja kellele me teeme, keda me näeme oma külastajatena ning milline roll on muuseumil erinevate kogukondade jaoks – targad spetsialistid, innukad asjaarmastajad, keskendumisraskustega koolilapsed, kiirustavad turistid, kultuurihuvidega eakad, õpihimulised võhikud, jne.

Heal näitusel peab oleme palju adressaate, meie otsus oli tulenevalt oma maja ruumijaotusest teha püsinäitus kahele korrusele: I korrusel on viimased kaks aastat olnud muuseumi maketikogule põhinev ja inforikas püsinäitus „Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri“, tänavu märtsis keldrikorrusel avatud „Uuri ruumi!“ jutustab arhitektuurist aga hoopis muu nurga alt, kõnetab teisel viisil teistsugust publikut.

Näitus on pigem mõeldud katsumiseks ja kogemiseks – kasutada saab kõiki meeli, isegi nuusutada! Kas see ongi nüüd uus suund, et inimesed tahavad ise näituses osalised olla, mitte ainult vaadata ja kuidas teie muuseum selle trendiga kaasas hakkab käima?

Jah, see näitus on teadlikult kogemuspõhine, ehkki võib ka istuda ja vaadata videot arhitektuuriga seotud erialadest – ruumi sünnist räägivad muuhulgas ehitaja, sisearhitekt, VR-disainer. Osalusnäitused pole kindlasti uus suund, pigem seotud sellesama imagoloogilise muutusega, kus muuseum hakkab teinekord aina enam sarnanema kultuurikeskusele või kaubamajale, kus eri tooted riiulil reas. Maailma suurtes muuseumides käinutel tuleb see tunne tuttav ette.  Elamus ja osalus on üks võimalus teiste kõrval ning kvaliteetsetet, sisulist tulemust tahtes nõuab see samuti suurt pingutust. Meil, muuseumidel, on tohutult suured kogud ja meeletult palju informatsiooni, küsimus on, kuidas seda valitsevas infokülluses edastada nii, et inimesel tekiks esmane huvi, ta süveneks kasvõi korrakski ja saaks rahuolutunde uuest teadmisest. Muuseumid võiks vastukaaluks ümbritsevale kontrollimatule meediavoole pakkuda kureeritud informatsiooni, me teeme näitusi koostades ja programme kokku pannes inimese eest valikuid ning see on loomulikult suur vastutus.

Näitus on pigem suunatud lastele ja noortele, aga kuidas täiskasvanud selle vastu on võtnud?

Lapsi ja noori ei tasu pidada kuidagi väheväärtuslikumaks rühmaks, kellele piisab nurgas multika näitamisest, vastupidi, lapsed on tihti põhjus, miks kogu perega muuseumisse tullakse ja arhitektuurimuuseumina seisame hea selle eest, et tänased noored oleks tulevikus targad tellijad.

Huumoriga öeldes on see näitus lastele ja lapsemeelsetele ning tänases maailmas polegi neid nii vähe! Kui otsustada Instagrami postituste järgi, siis on ruum pildistamiskohana väga hästi vastu võetud ja kui esmatutvus tehtud, siis läheb sama inimene ehk teistelegi näitustele või ei karda enam seda keerulist sõna „arhitektuur“…

Mida huvitavat toob alanud aasta Eesti Arhitektuurimuuseumile?

Aasta algas suurejoonelise näitusega „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ (kuraator Carl-Dag Lige), mis esmakordselt toob siinse publikuni Eesti-Ameerika inseneri elu ja loomingu, muuhulgas koostöö maailmaarhitektuuri absoluutsesse tippu kuuluva Louis Kahniga, kes saatuse tahtel oli samuti Eestist pärit. Arhitektuurigurmaanidele nautimiseks on näitusel valik Kahni, Moshe Safdie, Oscar Tenreiro jt originaaljooniseid ja makette. Suveks koostan ise koos kunstiteadlase Epp Lankotsiga näitust nõukogudeaegsest suvilakultuurist ja puhkamisega seotud ruumidest nagu puhkekodud või kämpingud. Igal teisel-kolmandal perel oli omal ajal suvila aianduskooperatiivis või mujal ning arhitektuuriajalooliselt on see põnev läbi uurimata teema, oodata on palju nostalgilisi pärleid! Galeriikorrusel on hetkel üleval Le Corbusier ja Alvar Aalto majade võrdlus, nähtuna Soome arhitektuurifotograaf Jari Jetsoneni pilgu läbi, seejärel näitame uusi arhitektuurivõistlusi ning suveks on tulemas arhitektuurikoomiks Belgiast. Uurige ruumi!

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Kultuuriminister Tõnis Lukas
27.03.2020|Kultuuriministeerium

Isolatsiooni valu ja võlu

Vaatamata enneolematutele piirangutele pole kultuurielu lakanud. Kultuuri toetamine on nii riigi, ettevõtete kui ka iga inimese võimuses, kirjutab kultuuriminister Tõnis Lukas.

www.pexels.com
27.03.2020|Kultuuriministeerium

Õiglane maksustamine peab aitama tagada eestikeelse ja -meelse mõtteruumi püsimist

Eestikeelne kirjandus ja ajakirjandus, lugemine üldse on keele ja kultuuri püsimajäämise alustala. E- ja audioväljaannete ning ajakirjanduse käibemaksumäära alandamine seaks väljaanded nii Eesti kui ka laiemalt maailma turul võrdsemasse olukorda.