Laulu- ja tantsupeoliikumise toetamine

Laulu- ja tantsupidu on eestlaste identiteedi väljendus, 150 aasta jooksul kujunenud rituaal. Traditsioon on kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Peoliikumine kaasab kõige suuremal määral vabakonda, eri piirkondi. Registris on üle 70 000 harrastaja ning mõni tuhat juhendajat. See võrgustik loob ühiskonnas sidusust ja koosmeelt. 

Pidude kestmise pant on elujõuline kollektiiv ja motiveeritud haritud juhendaja, kuid juhendajaid ei jätku juba nähtavas tulevikus. Noori kutse ei motiveeri, üle poole juhendajatest hakkavad pensionile suunduma, kollektiivid ei ole jätkusuutlikud.

2019. aasta laulupidu. Foto: Sven Zacek

 

Uuring ja selle põhijäreldused

 

Mõttekoda Praxis koostöös Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse (ELTSA) ning valdkonna katusorganisatsioonide, Eesti Kooriühingu ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga (ERRS) uuris peoliikumises osalevate juhendajate töötingimusi ja sotsiaalset kaitstust. Samuti võeti luubi alla kollektiivide finantsmajanduslik seisund. Tuginedes selgunud olukorrale plaanib Kultuuriministeerium minna 2020. aasta kevadel riigi eelarvestrateegia läbirääkimistele lisataotlusega, mistarvis asutakse välja töötama põhimõtteid, kuidas peoliikumises osalevatele kollektiivijuhtidele kindlustada palgatoetus.

Praegust olukorda iseloomustab kujutlus puust, mille võra on küllalt suur ja raske, aga tüvi – pigem peenike ja habras. Laulu- ja tantsupeo registri kohaselt osaleb liikumises umbes 70 000 harrastajat ja mõni tuhat juhendajat. 

Peoliikumine laiemalt võiks välja näha kui „kolme võrdse jalaga taburet“ – riik, omavalitsused ja harrastajad ise. Praegu on tasakaal puudulik. Avatud diskussioon on hädatarvilik nii omavalitsustega kui ka harrastajate endi seas. Eesmärk on ühine: toestada „tüve“, mis hoiab üleval rikkalikku „võra“ ehk pidu, mis on laulu-, tantsu- ja pillipeo liikumise nähtavaim osa.

Laulu- ja tantsupidude kestmine praegusel kujul ei pruugi olla iseenesestmõistav. Juhendajate põud terendab juba nähtavas tulevikus. 35% juhendajatest on 54-aastased ja vanemad, alla 35-aastaseid on vaid 15%.

Kollektiivide eelarved on pigem tagasihoidlikud, ligi pooltel neist jääb hooaja eelarve 1000 euro juurde. Kulud ületavad sageli tulusid. Üks kollektiivi liige maksab aastas liikmemaksu keskmiselt 25 kuni  30 eurot.

Enamikul juhendajaist, 84%, on kõrgharidus, sealhulgas erialane kõrgharidus 55%. Sellele vaatamata ei ole kollektiivi juhendamine nende põhitöö. Eestis keskmiselt on kõrvaltöö osakaal 6%, selles valdkonnas aga 90%.

Sageli juhendatakse mitut kollektiivi. Kõige suurem osa juhendajatest (36%) saab töötasuna 51 kuni 100 eurot kuus kollektiivi eest. Enamik (77%) juhendajatest tunneb, et nende töökoormus pole saadava tasuga vastavuses. Eesti keskmise palga teenimiseks peaks juhendaja enda kanda võtma keskmiselt 9 laulukoori, mis on mõeldamatu.

Juhendamistöö ei paku piisavat töötus- ja ravikindlustuse kaitset. Ülekaalus on tähtajalised lepingud, mis jätavad juhendajad mitmeks kuuks ilma sotsiaalsest kaitsest. Kohati puuduvad lepingulised suhted üldse.

 

Uuring ja kokkuvõtted

 

 

Aegjoon

2020

Jaanuar kuni märts – jätkuvad kohtumised töörühmaga
Märts – Kultuuriministeerium alustab läbirääkimisi riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel, et kindlustada kollektiivijuhtidele palgatoetus

2019

August kuni september – lähteandmete kogumine, partnerite teavitamine
30. september – uuringu tutvustamine avalikkusele
Oktoober kuni detsember – töötatakse välja ettepanekud olukorra parandamiseks, dokumendi vormistamine
9. detsember – ELTSA eestvedamisel toimub konverents, mis keskendub pidude traditsiooni laiemale mõjule
12. detsember – lõpetatakse pidulikult laulu- ja tantsupeo teema-aasta
 

Pressiteated ja artiklid

 

 
Eino Pedanik
rahvakultuurinõunik
 
Meelis Kompus
kommunikatsiooniosakonna juhataja

 

Viimati uuendatud: 28. oktoober 2019