Sa oled siin

Kultuuriminister Indrek Saare kultuuripoliitiline aastakõne Riigikogus 22.02.2017

Lugupeetud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed, kultuurihuvilised

Kultuuripoliitika alusdokument „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ sätestab: kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.

Rõhk sõnadel avatud, mitmekesine ja areng ei ole juhuslik. Ei ole ka juhuslik, et alustan tänast ettekannet samade sõnadega, millega aasta aega tagasi. 

Hirm ja sellest tulenev soov ehitada müüre inimeste ja riikide vahel, lahterdada inimgruppe sobimatuteks pelgalt nende etnilise päritolu, rahvusliku kuulmise ning usuliste eelistuste järgi ei ole kuskile kadunud. Pigem on seda juurde tulnud. Nii laias maailmas kui ka Eestis. Nii väljaütlemistes meedias kui ka inimeste omavahelises igapäevases suhtluses. Võib-olla me ei tunneta seda nii teravalt ja igapäevaselt, sest oleme sellega lihtsalt kohanenud. See ei üllata meid enam ning sellest on saanud uus normaalsus.

Kuidas muidu saaks olla võimalik, et julge, innovaatilise, avatud ja armsa maakonnalinna volikogu otsustab nädal tagasi ootamatult muuta oma enda kultuurikomisjoni otsust ja mitte toetada üht kultuurifestivali pelgalt seetõttu, et see on seotud vähemusega.

Ja kuidas muidu saaks siin saalis viibiv fraktsioon sügiseses pressiteates süüdistada Kultuuriministeeriumit kultuurilise mitmekesisuse osakonna ja seeläbi multikultuurse Eesti loomises.

Esiteks. Eesti on ja on alati olnud multikultuurne ühiskond, siin elab üle 190 rahvuse ja nende rahvusvähemuste väärtustamine on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses.

Teiseks. Kultuurilise mitmekesisuse asekantsler on kultuuriministeeriumis juba 2007 aastast.

Kolmandaks. Lõimumispoliitika juhtimine on üks ministeeriumile seadusega antud ülesannetest ning selle tegevuse põhimõtted on kokku lepitud  arengukavades Kultuur 2020 ja Lõimuv Eesti 2020. 

Kitsarinnalisus ja suletus ning rumalus ja ükskõiksus kujutavad endast ohtu igale kultuurile, aga eluohtlikud on need väikestele kultuuridele. Eesti kultuur on elujõuline ja saab areneda vaid siis, kui kõigil elanikel, hoolimata nende soost, nahavärvist, emakeelest, seksuaalsest sättumusest, usulistest veendumustest ja sotsiaalmajanduslikust olukorrast on võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada ning ühiskonnas toimub kultuuride vahel aktiivne ja avatud dialoog.

Ma mõistan, et selle mõistmine võib olla pingutus, mis nõuab hirmu ületamist, väljatulemist juurdunud mõttemustritest, stereotüüpidest ja rutiinist. Alati ja kõik seda ei suuda või ei taha. Jah, ka neil on õigus oma arvamusele ja arvamuste paljusus on väärtus. Esmaspäeval kirjutas ajakirjanik Rain Kooli nii: „Keegi ei palu teil olla poliitkorrektne, /…/ aga olge lihtsalt korrektsed. Elementaarselt viisakad. Näidake, et teil on kombed.“ Kombed ja tavad - see on ongi kultuur.

Uduketramise ajastul, nn tõejärgses ja alternatiivsete faktide maailmas on kultuursel ajakirjandusel ja kultuuril oluline roll. Kunst ja kirjandus aitavad luua ja säilitada kultuurset inimest, kes mõistab ja oskab kriitiliselt hinnata retoorikat, luua seoseid ja kõrvutada fakte. Meedia saab ühiskonna eetilise kompassina kajastada ja kritiseerida ühiskonnas toimuvat. Erameedial on see võimaluseks, aga rahvusringhäälingul ja SA Kultuurilehe väljaannetel kohustuseks.

Lugupeetud Riigikogu

Viljaka dialoogi eeldus on vastastikune lugupidamine ja soov ning tahe üksteist mõista. Lavastaja Merle Karusoo sõnastas selle mullusel Paide arvamusfestivalil nii: „Mul oleks jumalast kahju, kui tõe ja õiguse tagaajamine oleks eestlastele kõige omasem. Parem on vastakaid arvamusi kõrvutada ja võrrelda, mitte vaielda ja neid ümber lükata“.

Üksteise mõistmisele ning laiemalt ühiskonna sidususele aitab mõistagi kaasa, kui elatakse samas inforuumis, jagatakse sarnaseid väärtusi ning osatakse sama keelt. Riigi huvides on, et kõik siin alaliselt elavad inimesed, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja soovivad olla osa Eesti ühiskonnast, oleksid kodanikud.

Elu on näidanud, et võib küll filosofeerida 0- või 2.0- või mõne muu kõlava „variandi“ üle, aga päris elus toob see palju kisa ja vähe villa. Palju praktilisem on tegelda ideedega, mis murravad ajale jalgu jäänud igandeid omades potentsiaali ühiskonnas laiema toetuse saamiseks.

Seetõttu oli ainuõige 2015. aasta Riigikogu otsus kaotada aastaid kestnud kodakondsusetuse taastootmine, tagades halli passiga vanemate perre sündivatele lastele automaatselt Eesti kodakondsus. Aasta tagasi kehtima hakanud kodakondsusseaduse muudatus on tagasiulatuva jõuga, mis tähendab, et see kehtib kõigile sellistes peredes sündinud alla 15-aastastele lastele.  Muudatuse tulemusena on Eestis ligi 1000 noort kodanikku rohkem.

Vastuvõetud kodakondsusseaduse põhimõttelised muudatused kaitsevad ka alaealisi sunniviisilise kodakondsuse äravõtmise eest ja leevendavad üle 65-aastastele kehtivaid keeleeksami nõudeid kodakondsuseksami sooritamisel.

Hea riigikogu

Keeleõppetingimuste parandamine on oluline Kultuuriministeeriumi eesmärk. Oleme veendunud, et iga inimene, kes õpib ära eesti keele, avardab meie kultuuriruumi ja aitab kaasa, et eesti keel jääks püsima.

Nii oleme Migratsiooni ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu loonud lisavõimalusi keeleõppeks ning pakume kursusi nüüd ka algtasemel. Huvi keelekursuste vastu on suur, sest esialgu plaanitud 500 asemel registreerus 6000 inimest. Me ei jätnud soovijaid ukse taha, vaid leidsime raha mahu suurendamiseks. Selle aasta lõpuks läbivad kõik registreerunud huvilised eeltoodud kursuse.

Kuid keeleõpe ilma praktikata saab olla sama edukas kui ujumisõpetus basseinis, kus ei ole vett. Just seetõttu oleme veelgi enam loonud võimalusi kohtuda ja suhelda eesti keelt emakeelena rääkivate kaasmaalastega.

Uus valitsus leppis kokku Narva ja Tallinnasse Eesti keele majade loomises, et pakkuda keele omandamiseks vajalikku keskkonda ja tegevusi. Kultuuriministeerium on koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste osalistega koostanud keelemajade kontseptsiooni ning lähiajal arutleme selle üle valitsuskabinetis. Edukalt on juba käivitunud keelekohvikud ning keele- ja kultuuriklubid.

Lisaks üks väike töövõit, mis teeb meele eriti heaks – uus õpilasvahetuse programm, mida just alustasime. Õpilased saavad neljaks nädalaks minna teise keelega kooli ja elada teise emakeelega peres ning võimaluse kulude katmiseks saada 200 euro suurust stipendiumit. Keeleoskus ja eri kultuuriruumide mõistmine on konkurentsieelis nii üksikisiku kui ka riigi jaoks, rääkimata sidusast ja sallivast ühiskonnast. Ja seda kõike saab teha kodust lahkumata ehk meie oma väikese ja armsa Eesti riigi pinnal.

Lugupeetud saadikud

Loodetavasti olete jõudnud 2016. aasta aruandega tutvuda. Selle struktuur koosneb kahest osast ja sarnaneb visioonidokumendi Kultuur 2020 ülesehitusega. Esimeses osas keskendutakse kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise üldpõhimõtetele ning seejärel tutvustatakse arenguid kõigis Kultuur 2020 nimetatud valdkondades.

Kinnitan, et kõik kultuuripoliitika elluviimise põhimõtted on valitsuse jaoks olulised, kuid ette nähtud ajaga ei ole võimalik ette kanda 53 lehekülje pikkust aruannet ega avada kõiki teemasid. Küll aga saan konkreetsete valdkondade kohta anda ülevaate vastates pärast ettekannet teie küsimustele.

Oleme harjunud kultuurist rääkides kasutama pehmeid sõnu nagu kaunid kunstid, väärtuslik kultuuripärand ja andekad loomeinimesed. Seekord räägin ma rahast, rauast ja reformidest.

Alustame rahast!

Kultuuri ei ole ilma inimesteta. Just seetõttu oleme pidanud oluliseks investeerida raha eelkõige inimestesse, kelle igapäevatöö on seotud kultuuri loomise või elamuste pakkumisega. Juba teist aastat järjest oleme leidnud vahendid tõstmaks  kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalka. Kahe aastaga on miinimumpalk tõusnud 29% ehk 211 eurot – 731 eurolt 942 euroni kuus.

Töötasu alammäära sama jõulise tõstmisega suudame saavutada kultuuripoliitika põhialustes kokkulepitu ja tagada, et aastaks 2020 on riigi kultuuritöötaja miinimumpalk tõepoolest Eestis väärikalt keskmise palga tasemel. Selleks vajalik raha tulevaks aastaks on kokku lepitud valitsusliidus.

Lisaks võimaldas Kultuuriministeerium 2017. aastal 2-protsendise palgafondi kasvu nendele kõrgharidusega kultuuritöötajatele, kelle sissetulekud ületavad miinimumpalga taseme. Samuti  tagasime  1-protsendilise palgafondi kasvu tugiteenuseid pakkuvatele töötajatele. Kuidas täpselt palgaraha töötajate vahel jaotub, jäi asutuste juhtide otsustada.

Eelmisel aastal viisime sisse kirjaniku- ja kunstnikupalga, mis annab vabakutselistele tipp-professionaalidele töötasu ja sotsiaalsed garantiid ning tagab seeläbi loojale kindlustunde ja loomerahu.

Hoolimata mõningast esialgsest kriitikast ja maailmavaateliselt motiveeritud poliitilisest vastuseisust võime täna kindlalt väita, et tegemist oli vajaliku algatusega, mis on ennast igati õigustanud. Just seetõttu leidsime raha palga tagamiseks veel kuuele Eesti loovisikule ning loomeliidud lisasid omaltpoolt kaks. Seega tõusis kirjaniku- ja kunstnikupalga saajate arv seniselt kümnelt kaheksateistkümneni.

Oluline on ka eelmise aasta alguses jõustunud ravikindlustuse seaduse muudatus, millega kehtestati kuupõhise summeerimise alusel kindlustuskaitse saamise võimalus. Selle tulemusena tagatakse ravikindlustus ka juhul, kui isik saab palka mitmelt poolt ja summa kokku ületab kehtestatud sotsiaalmaksumiinimumi. Lisaks pikendasime kindlustuskaitse peatumise tähtaega. Need muudatused tagasid ravikindlustuse paljudele loovisikutele, kuid siit tuleb edasi minna. Analüüsime koostöös Sotsiaalministeeriumiga uusi võimalusi, kuidas tagada loovisikutele veelgi tugevamad sotsiaalsed garantiid.    

Rahast veel

Lisaks riigieelarvele rahastatakse kultuuri avalik-õigusliku Eesti Kultuurkapitali kaudu. Kultuur 2020 seab eesmärgiks, et kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi. Kultuuriministeeriumi eelarvest rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi. Seda silmas pidades viisime eelmisel aastal läbi kunstivaldkonna rahastamise korrastamise ning käesoleval aastal analüüsime, kas ja kuidas oleks võimalik seda teha ka teistes valdkondades.

Kultuuri toetamise selged põhimõtted ja läbipaistev rahastamine on vältimatu, see vähendab nii tarbetut ressursikulu bürokraatiale kui ka suurendab raha kasutamise eesmärgistatust ja efektiivust.

Ometi ei too see iseenesest uut raha juurde. Hoolimata sellest, mispidi me Exceli tabeleid täidame ning kui ilusti me kõige jõukamaks riigiks saamisest unistame, peaks viimaste aastate majanduskasv ning olukord maailmas s.h Euroopa Liidus meile kinnitama üht: mingit hüppelist raha suurenemist loota ei ole. Hea on, kui suudame demograafilisest august välja pääseda enne, kui paratamatult kasvavad sotsiaalkulutused kultuurikaukast oma osa nõuavad.

Selleks, et kultuur saaks jõudsaks arenemiseks lisaraha, tuleb otsida uusi ideid ja kaasata erakapitali. Heade näidetena võib näiteks tuua eraalgatusena sündinud ja hästi käivitunud metseenlusplatvormi Outset Eesti, mis kogub erarahastajate toetust kaasaegse kunsti projektidele. Samuti filmivaldkonna ja erainvestorite strateegilist koostööd soodustav arenguprogramm FilmFly, mis viib kokku erainvestorid ja filmitootjad.

Riigi ja erasektori koostöö 2016. aasta edukaim uus algatus oli Kultuuriministeeriumi initsiatiivil ASi Swedbank, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järvi asutatud Sihtasutus Eesti Pillifond. Esialgu seati eesmärgiks soetada 2 kuni 4 pilli aastas, kuid erainvestorite toel on nüüd juba kuuel andekal Eesti muusikul kasutada väärtuslik keelpill. Pillifondi juht Marje Lohuaru kinnitas eelmisel nädalal toimunud Kultuurisõprade tänuüritusel, et peagi jõuavad kohale ka seitsmes ja kaheksas. Pillifond on avalikku raha ühe aastaga sisuliselt kümnekordistanud.

Olgu öeldud, et Pillifond on muuhulgas täiuslik Eesti disain ja näide rahvusvaheliste kogemuste kasulikkusest. Õppides teistes riikides tehtust ja arvestades Eesti olude ja võimalustega, õnnestus meil luua maailmas ainulaadne mudel, mis ühendab kõrgkultuuri, kultuuripärandi, metseenluse ja investorid.

Seega, müürid kultuuri ja ettevõtluse, äri ja rahvusliku identiteedi, ettevõtjate ja loovisikute vahel on sageli meie endi ehitatud. Tuleb tõdeda, et tegelikkuses osutuvad need müürid arvatust palju õhemaks. Kultuuri- ja loomesektori tahe mõista ärisektori keelt ning teiste mistahes majandusvaldkondade valmisolek näha kultuurivaldkondades loodut uuenduslikkuse allikana oma ärimudelite, toodete ja teenuste arendamisel peegeldub peaaegu kõikides algatustes, mida on toetatud loomemajanduse edendamiseks.

Austatud Riigikogu

„Kuuldes sõna kultuur, haarab eestlane kellu järele!“ See mõte kuulub mu eelkäijale Rein Langile. Ka eelmist aastat vaadates kõlavad need sõnad prohvetlikult. Ei ole midagi teha – meie kliimas on lageda taeva all või kütmata majas kunsti teha või kultuuriväärtusi säilitada ikka üsna keeruline, reeglina suisa võimatu.

107 aastat unistamist ja ootamist ning lõpuks saimegi 29. septembril avada Eesti Rahva Muuseumi. Kuid selle eest – millise muuseumi!

ERM on Euroopa suurim ja nüüdisaegseim muuseum, mille välimust ja sisu on tunnustatud mitmete auhindadega. Muuseum on jõudnud eestlaste südametesse, elavdanud piirkondlikku turismimajandust, kergitades meie rahvuslikku eneseteadvust ning tekitanud suurt rahvusvahelist huvi. Seetõttu oleme otsustanud just seal korraldada mitmed Euroopa Liidu eesistumisega seotud kõrgetasemelised üritused.

On selge, et kultuur vajab kestmiseks vajalike tingimuste loomist. Niisama nagu peame hoidma ja väärtustama inimesi, peame looma keskkonda ja võimalusi, mis aitavad tänapäevaste tipptehnoloogiliste lahenduste abil meie kultuuri paremini hoida, arendada ja tutvustada kogu maailmale.

Rauda sai tahutud ja betooni valatud ka mujal. Valmis sai Rahvusarhiivi uus peahoone, ERRi moodne uudistemaja, Rakvere Teatri kino ja proovisaal ning NUKU teatri uus saal.  Töö läks käima Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksis ja Ugala teatrimaja renoveerimisel. Põhjalikult sai uuendatud Vanemuise lavatehnika.

2016. aastal langesid otsused toetada Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saalikompleksi, Arvo Pärdi Keskuse ja Narva Vaba Lava rajamist. Oma järge ootavad Tallinna Linnahall ja Lauluväljak.   

Eraldi tooksin välja otsuse teha koosöös Tallinna linnaga korda Kalevi staadion. Harva kohatav, aga seda tähenduslikum üksmeel rahandus- ja kultuuriministri vahelist selles küsimuses näitab, millise sümboolse tähendusega on see staadion kogu eesti rahvale. Tantsupidusid on seal peetud üle poole sajandi. Ehitustööd algavad pärast suvist noorte tantsupidu „Mina jään“ ja 2019. aasta juubelipeol õnnistavad tantsijad ja publik sisse uhiuue kaua oodatud väljakul. Tantsutaadi Ullo Toomi unistus sobivast tantsuareenist, millest tema kaasaegsed ja pärandi hoidjad on aastakümneid rääkinud, saabki teoks. Tantsupidude vahelisel perioodil on staadion loomulikult avatud sportimiseks.

Lugupeetud Riigikogu liikmed  

Sümboolselt just laste- ja noorte kultuuriaastal jõuab lõpule huvitegevuse reform. Koostöös Haridus-ja Teadusministeeriumiga eelmisel aastal välja töötatud  toetussüsteem rakendub 1. septembrist ja selle maht on 15 miljonit eurot aastas. Reformi  tulemusena suureneb 7–19-aastaste laste ja noorte osalemine regulaarses huvitegevuses, paraneb teenuse kättesaadavus ja kvaliteet ning tagatakse mitmekesisem valik kõikides Eesti piirkondades.

Igal lapsel, olenemata tema elukohast ja vanemate rahakoti paksusest peab olema võimalus saada osa huvitegevusest. Noorteseire andmetel ei ole paraku 10% noortest viimase kolme aasta jooksul võtnud osa ühestki huviringist ega trennist. See tähendab, et ligi 30 000 last on mingil põhjusel huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud.

Eesti rahva väiksust arvestades ei tohi me endale lubada, et tuhanded lapsed jäävad kõrvale võimalusest enda jaoks köitev huviala leida ja oma andeid välja arendada. Siinkohal peame tegema kõik, mis võimalik, et seda olukorda muuta. Toetatud huvitegevuse võimalust hakatakse pakkuma kolmes valdkonnas, need on kultuur, sport ning loodus-täppisteadused ja tehnoloogia.

Ka see on teatud mõttes garantii, et aastakümnete pärast on meie teatri- ja kontserdisaalid, aga ka treeningrajad endiselt rahvast tulvil. Teadliku, aktiivse kultuuripubliku kasvatamine juhendatud huvitegevuse abil on osa sellest, et oleme riigi ja rahvana avatud, enesekindlad, loovad ja konkurentsivõimelised, vajadusel kriitilised ning suudame seista selle eest, mis on meile tähtis ja kallis. Ja mis see muu saakski olla, kui rahvuskultuur ja selle katkematus.

Kultuuriväärtuste hoidmine on riigi põhiseaduslik ülesanne. Kultuuripärand on Eesti ajaloo oluline osa ja identiteediallikas nii üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Paraku on märgatav osa meie rahvuslikust rikkusest hävinemas, sest ligi 25% Eesti ehitismälestistest on halvas või avariilises olukorras. Omanikud tunnevad, et nad on oma muredega üksi jäämas. Riik ei hooli.

Kui 2002. aastal oli riigi antav toetus ehitismälestiste omanikele 1,1 miljonit eurot aastas, siis pärast majanduskriisist tulenevaid kärpeid on aastaks 2016 jäänud Muinsuskaitseameti eelarvesse toetusteks 675 000 eurot. Küsimus ei ole ainut rahas, sama oodatud on muinsuskaitsjatelt asjatundlik nõustamistöö.

Teinekord jääb varjule, et kultuuripärand on ainulaadne ja kordumatu ressurss, mis aitab kaasa majanduse edendamisele või leevendab regionaalset ebavõrdsust. Need ei ole ainult kõlavad sõnad. Näiteks Haapsalu piiskopilinnuse arendamine Euroopa Liidu raha abil mõjutab piirkonnas 130 kaudse töökoha loomist. Enam kui neljandik (27%) Euroopa Liidu reisijatest märgib, et kultuuripärand on reisi sihtkoha valikul peamine tegur.

Kui päikesega on meil kehvasti ja viimastel aastatel ei jagu ka lund, siis ehk pakume sise- ja välisturistidele seda, mida meil on – rikkalikku ja eripalgelist kultuuripärandit. Olgu selleks Koguva küla või Narva kindlus.

Aeg on liikuda kontrollivalt muinsuskaitselt üle kaasavale muinsuskaitsele. See tähendab jätkuvaid ümberkorraldusi Muinsuskaitseametis ja uue muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist. Pärand on meie ühine ressurss, mitte mälestise omaniku eramure. Kaasav muinsuskaitse ehk muinsuskaitsereform on Kultuuriministeeriumi prioriteet eesseisvatel eelarveläbirääkimistel, sest ressursi väärindamiseks on vaja investeerida 2,1 miljonit eurot aastas.

Sellest rahast läheb 2/3 omanike toetusteks, kompenseerimaks töid, mis tagavad kaalutletud otsused, näiteks uuringud, kuid teevad muinsuskaitsealuse hoone korrastamise tavapärasest ehitustegevusest kallimaks. Ülejäänud osa rahast läheb kvaliteetse avaliku teenuse arendamiseks. Viimane tähendab senisest enam nõustamis- ja ennetustegevusi ning ühiskonna teadlikkuse suurendamist.

Euroopa Liidu järgmise teema-aasta fookuses on kultuuripärand ja Euroopa kultuuripärandi aasta kuulutatakse välja meie eesistumise käigus. Mis oleks veelgi sümboolsem, kui just siis käivitada muinsuskaitsereform? See oleks igati paslik kingitus 100-aastaseks saavale Eesti riigile, mille taastamisel oli suur roll muinsuskaitseliikumisel.

Lisaks lagunevale kultuuripärandile riivavad silma ja halvendavad elukvaliteeti läbimõtlemata planeeringud ja ehitised: olgu need üledimensioneeritud ristmikud ja ülesõidud, mis ei ole arvestanud ümbritseva keskkonnaga, odavhanke teel kerkinud karbid kesklinnades, olematu või inimvaenulik avalik ruum, valglinnastumist soosiv poliitika.

Riigi ülesanne on veelgi enam mõelda, kuidas luua kvaliteetset elukeskkonda, kus inimestel on hea elada ja mis on igas mõttes säästlik. Üha enam nõuavad seda meilt ka kodanikud. Reidi tee ja Patarei merekindluse ümber käivad arutelud on selle ilmekas näide. Me ei tohiks ehitada hooneid, mis põhjendatult saavad hüüdnimeks „Exceli-tabel“ või lihtsalt „kolemaja“.

Kui tahame, siis oskame küll ja julgeme ka väliseksperte kaasata. Eesti Rahvamuuseumi projekteeris multi-rahvusvaheline arhitektide meeskond ning arhitekte, liibanonlast Lina Ghotmehi, jaapanlast Tsuyoshi Tanet ja prantslast Dan Dorelli pärjati eelmise aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil prantsuse arhitektuuriekspordi peapreemiaga.

Mul on väga hea meel, et programm „Hea avalik ruum“ korrastab riigi 100. sünnipäeva puhuks 16 Eesti linna keskväljakud, peatänavad või nende ümbrused. Siiski puudub riiklikul tasandil  terviklik vaade elukeskkonna kavandamisele. Riigi ruumilise arengu ja elukeskkonna kavandamise eest vastutavad mitmed erinevad asutused ning nende vaheline koostöö ei toimi piisavalt.

Seetõttu nähti uues koalitsioonilepingus ette, et Kultuuriministeeriumi eestvedamisel luuakse üleriigilise ruumipoliitika alase kompetentsi koondamiseks ministeeriumideülene ekspertkogu koostöös Eesti Arhitektide Liidu ja teiste erialaorganisatsioonidega. Lähiajal arutame valitsuskabinetis Kultuuriministeeriumis koostatud ekspertrühma loomise ettepanekut.

Reformidest veel. Olulise algatusena tegi Kultuuriministeerium 2016. aastal Eesti Kunstnike Liidule koostööettepaneku sihtasutuse Tallinna Kunstihoone ühiseks juhtimiseks. Eelnõu ühise sihtasutuse loomiseks on jõudnud kooskõlastusringile. Tallinna Kunstihoonest saab selle plaani kohaselt esimene riigi osalusega näituseasutus.

Eesti filmitööstus on aastaid vajanud abi, et soodustada väliskapitali juurdevoolu Eestisse ning Eesti ja välismaiste filmitootjate koostööd audiovisuaalsete teoste tootmiseks Eestis. 2016. aastal käivitunud väliskapitalil toodetavate filmide Eestis tootmise jaoks loodud finantsstiimulite süsteem on ennast täiel määral õigustanud ning sellega on Kultuuriministeerium kaasa aidanud väliskapitali juurdevoolu suunamisele Eesti filmitööstusesse ja võimalusel selle mahu suurenemisse. Seega oli riigil põhjust suurendada Film Estonia mahtu kaks korda ehk 1 miljoni euroni. Kõik tuleb eelarvesse otse tagasi.

Austatud kuulajad

Eelmisel nädalavahetusel avati taas üks kultuurimaja, seekord Elvas, mul oli hea meel seal viibida ja ma pean tunnistama, et minu kui kultuuriministri hing laulis. Maja, mis on kunagi ehitatud kinohooneks, mille paljud kuulutasid lootusetuks, on igati kaasaegselt ja väärtuslikku säilitades korda tehtud.

1,3 miljonit on Elva suuruse väikelinna jaoks märkimisväärselt suur number. Laias pildis on see väga mõistlik summa selleks, et teha korda ühe kogukonna tugikeskus. Kui teil on võimalik, minge sealt läbi ja vaadake, kuidas mõistlikult käitudes saab väga hea tulemuse.

Selliseid omavalitsusi on palju, kus eesotsas on tublid inimesed, kes lõpuks otsustavad ära teha selle, millest 30 aastat on räägitud. Kui tahetakse, siis saadakse.

Kohalike omavalitsuste roll kohaliku kultuurielu korraldamisel on tihtipeale palju olulisem kui riigi roll. Usutavasti on meil kõigil kogemusi erinevate rahvamajade, kultuurimajade ja külakeskustega, kus töötavad tugevad ja tööka meie-tundega inimesed. Kohad, kus tehakse koorilaulu, tantsitakse, tehakse teatrit, käsitööd, bändi ja robootikaringi. Võimeldakse ja veedetakse lihtsalt koos vaba aega, aetakse juttu. Oluline osa meie kultuurist luuakse just sellistes kogukondades. Seda kohalike omavalitsuste toel. Seetõttu oleks väga õige kui käimasoleva haldusreformi käigus paneksime ka seadusesse kirja, et kultuurikorraldus ei ole ainult riigiaparaadi, vaid ka omavalitsuste ülesanne. Loodan, et toetate lähitulevikus Kultuuriministeeriumi sellelaadset ettepanekut.

Koostöös omavalitsustega peame loomulikult tagama, et teatrite, kinode, kontserdisaalide ja näitusesaalide võrk kataks Eestit ühtlaselt nii, et kellelgi ei jääks kultuurielamuse saamise võimalus liiga kaugeks. See on eelkõige riigi ülesanne, aga rõhutan veelkord, seda koostöös kohalike omavalitsustega. 

Samas peab meie kultuur jõudma kaugele – ja on jõudnud ka.

Maailm ootab ja kuulab Arvo Pärti. Maarja Nuudi, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, ERSO või Trad. Attacki ringreisid viivad neid täissaalide ette ja staadionitele kõigil mandritel. 2016. aastal oli Eesti Euroopa suurimal Põhjamaade kultuurile pühendatud festivalil Les Boréales Prantsusmaal fookusriigiks koos Soomega. Eesti arhitektide näitus koostöös Läti ja Leedu Veneetsia arhitektuuribiennaalil sai rohkelt tähelepanu.

20ndat korda toimunud PÖFF on 1 – 15-st A-kategooria filmifestivalist maailmas ja ainuke meie regioonis. TMW poolt loodud festivaliformaat üritatakse kopeerida mitmetel rahvusvaheliselt nimekatel traditsioonidega festivalidel.

Need on vaid üksikud näited, kuid kõik nad on olnud võimalikud tänu kultuuri rahvusvahelistumisele.

Kultuuri luuakse ja kogetakse, ületades vabas ja julges dialoogis rahvuste, riikide ja kultuuride piire. Rahvusvahelistuda on võimalik siis, kui oleme avatud ja sõbralik ühiskond. Ühiskond, kus teame ja usume, et erinevad rahvad ja kultuurid ei ole mitte takistus, vaid meie võimalus – et erinevus tõepoolest rikastab ja on väärtus.

Kui saame hirmust üle ja usume, et Eesti kultuur on tugev ja äge, sest see on mitmekesine. Naudime ja hoiame seda rikkust. 

Kultuurset Vabariigi aastapäeva!

 

 

 

Viimati uuendatud: 23. veebruar 2017