62000J0273
Euroopa Kohtu 2002. aasta 12. detsembri otsus.
Ralf Sieckmann vs Deutsches Patent- und Markenamt.
Eelotsusetaotlus: Bundespatentgericht, Saksamaa.
Kaubamärgid – Õigusnormide ühtlustamine – Direktiiv 89/104/EMÜ – Artikkel 2 – Tähised, millest kaubamärk võib koosneda – Tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada – Lõhnatähised.
Kohtuasi C-273/00.
Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite kogumik 2002, lk I-11737
Osalised
Kohtuasjas C-273/00,
milles Bundespatentgericht’i (Saksamaa) taotles Euroopa Kohtult EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel eelotsust menetluses, mille algatas
Ralf Sieckmann
nõukogu esimese 1988.aasta 21. detsembri direktiivi 89/104/EMÜ, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1; edaspidi „direktiiv“) artikli 2 tõlgendamise küsimuses, on
EUROOPA KOHUS
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed M. Wathelet, R. Schintgen, C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D.A.O. Edward, A. La Pergola, V. Skouris, F. Macken (ettekandja), N. Colneric ja J. N. Cunha Rodrigues,
kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,
kohtusekretär: üksuse juhataja D. Louterman-Hubeau,
võttes arvesse kirjalikud märkused, mille esitasid:
- patendiadvokaat (Patentanwalt) hr Sieckmann isiklikult,
- Austria valitsuse nimel esindaja C. Pesendorfer,
- Ühendkuningriigi valitsuse nimel esindaja R. Magrill ja vandeadvokaat D. Alexander,
- Euroopa Ühenduste Komisjoni nimel esindaja K. Banks ja advokaat (Rechtsanwalt) W. Berg,
võttes arvesse kohtuistungi ettekannet,
olles ära kuulanud hr Sieckmanni ja komisjoni suulised märkused 2. oktoobri 2001. aasta kohtuistungil,
olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse 6. novembri 2001. aasta istungil,
teinud järgmise otsuse.
Põhjendus
1. Määrusega 14. aprillist 2000, vastu võetud Euroopa Kohtus 10. juulil 2000, esitas Bundespatentgericht (Riiklik Patendikohus) EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule taotluse eelotsuse saamiseks kahes küsimuses nõukogu esimese 1988. aasta 21. detsembri direktiivi 89/104/EMÜ, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, (EÜT 1989 L 40, lk 1; edaspidi „direktiiv“) artikli 2 tõlgendamise kohta.
2. Need küsimused tõstatati hr Sieckmanni poolt algatatud kohtuasjas Deutsches Patent- und Markenamt’i (Saksa Patendi- ja Kaubamärgiameti) keeldumise vastu registreerida lõhnamärk märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (15. juunist 1957, koos redaktsioonide ja muudatustega) klassides 35, 41 ja 42 toodud mitmesuguste teenuste suhtes.
Asjakohased sätted
Ühenduse õigusnormid
3. Preambuli esimese punkti kohaselt on direktiivi eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide kaubamärke käsitlevad õigusaktid, et tühistada nendes sisalduvad erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul. Preambuli kolmanda punkti kohaselt ei ole direktiiv kavandatud nende õigusaktide täiemahuliseks ühtlustamiseks.
4. Direktiivi preambuli seitsmes punkt sätestab:
„ ... õigusaktide ühtlustamise eesmärkide saavutamine eeldab, et registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused oleksid kõigis liikmesriikides üldiselt identsed; ... selleks on vaja loetleda nende tähiste näidised, mis võivad moodustada kaubamärgi, tingimusel, et sellised tähised võivad eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest; ...“.
5. Direktiivi artikkel 2 sisaldab rea näiteid tähistest, millest kaubamärk võib koosneda. Artikkel 2 kõlab järgmiselt:
„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.
6. Direktiivi artikli 3 (pealkirjaga „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjused“) lõige 1 sätestab:
„Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib nad kehtetuks tunnistada:
a) tähised, millest kaubamärk ei saa koosneda;
b) kaubamärke, mis ei ole teistest eristatavad; ...“.
Siseriiklikud õigusnormid
7. Seadusega „Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichnungen“ (Saksa seadus kaubamärkide ja muude tunnusmärkide kaitse kohta) 25. oktoobrist 1994 (BGBl. 1994 I, lk 3082; edaspidi „Markengesetz“) kanti direktiivi üe Saksa õigusesse. See jõustus 1. jaanuaril 1995.
8. Markengesetz paragrahv 3 lõige 1 sätestab:
„Mis tahes tähis, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid, akustilised tähised ja kolmemõõtmelised kujutised, sealhulgas kaupade või nende pakendi kuju ja nende kujutamise muud aspektid, kaasa arvatud värvid ja värvikombinatsioonid, mis võimaldab eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest, võib olla kaitstud kui kaubamärk.“
9. Markengesetz paragrahvi 8 lõike 1 alusel tähised, „mida ei ole võimalik graafiliselt esitada“, ei kuulu registreerimisele ja paragrahvi 8 lõike 2 punkti 1 alusel ei kuulu registreerimisele kaubamärgid, mis ei ole eristatavad.
Põhimenetlus ja eelotsuseks esitatud küsimused
10. Hr Sieckmann deponeeris kaubamärgi Deutsches Patent- und Markenamt’is Nizza kokkuleppe (15. juunist 1957, koos redaktsioonide ja muudatustega) klassidesse 35, 41 ja 42 kuuluvate mitmesuguste teenuste suhtes, sealhulgas reklaam, ärijuhtimine, kontoriteenused (klass 35), haridus, väljaõpe, meelelahutus ning spordi- ja kultuuriüritused (klass 41), toitlustuse korraldamine, tähtajaline majutus, meditsiini-, hügieeni- ja iluhooldusteenused, veterinaar- ja põllumajandusteenused, juriidilised teenused, teaduslikud ja tööstuslikud uurimused, programmeerimine ja teenused, mida ei saa liigitada muudesse klassidesse (klass 42).
11. Taotlusvormi osas „Kaubamärgi reproduktsioon“, mida nõutakse Markengesetz paragrahvi 8 lõike 1 ning direktiivi artikli 2 kohaselt, mis sätestab, et kaubamärgi moodustamiseks peab tähist olema võimalik graafiliselt esitada, viitas hr Sieckmann kirjeldusele, mis oli lisana juurde lisatud tema registreerimistaotlusele. See kirjeldus kõlab nii:
„Taotletakse kaubamärgikaitset lõhnamärgile, mis on deponeeritud Deutsches Patent- und Markenamt’is, mis on puhas keemiline aine metüültsinnamaat (= kaneelhappe metüülester), mille struktuurivalem on toodud allpool. Selle lõhnamärgi näidiseid on võimalik hankida kohalikelt laboratooriumidelt, mis on loetletud Deutsche Telekom AG Gelbe Seiten’il (kollasel lehekülgedel) või näiteks läbi ettevõtte E. Merck Darmstadtis.
C6H5-CH = CHCOOCH3.“
12. Juhul kui eelmises punktis esitatud kirjeldus ei ole piisav taotlusnõude täitmiseks Markengesetz paragrahvi 32 lõigete 2 ja 3 alusel, tegi põhikohtuasjas nõude esitaja sellele kirjeldusele järgmise lisanduse:
„Käesolevaga teatab kaubamärgi taotleja oma nõusolekust lubada kontrollida toimikuid, mis on seotud deponeeritud lõhnamärgiga „metüültsinnamaat" vastavalt Markengesetz paragrahvi 62 lõikele 1 ja Markenverordnung (kaubamärgimäärus) paragrahvi 48 lõikele 2.“
13. Hr Sieckmann esitas koos registreerimisavaldusega tähise lõhnanäidise väikses konteineris ja väitis, et lõhna kirjeldatakse tavaliselt kui „palsamlikult mahlakas kerge kaneeli varjundiga'.
14. Deutsches Patent- und Markenamt keeldus kaubamärgi registreerimise taotlusest põhjendusega, et on kaheldav, kas taodeldavat kaubamärki on võimalik registreerida Markengesetz paragrahvi 3 lõike 1 alusel ning esitada graafiliselt sama seaduse paragrahvi 8 lõike 1 kohaselt. Kõigele lisaks ei olnudki vajadust kindlaks määrata, kas tähist on võimalik kaubamärgina registreerida ja graafiliselt esitada, sest Markengesetz paragrahvi 8 lõike 2 kohaselt välistas tähise registreerimise igal juhul selle eristusvõime puudumine.
15. Hr Sieckmanni esitatud apellatsioonis nimetatud keeldumise vastu leidis Bundespatentgerich, et teoreetiliselt võib olla võimalik aktsepteerida lõhnu kaubandustegevuses kui sõltumatut vahendit ettevõtte identifitseerimiseks, vastavalt Markengesetz paragrahvi 3 lõikele 1.
16. Eelotsust taotlev kohus leidis, et deponeeritud märgi põhjal peaks olema võimalik eristada eespool nimetatud teenuseid ning märki ei saaks pidada puhtalt nende teenuste omadusi kirjeldavaks.
17. Vastandlikult avaldas kõnealune kohus kahtlust, kas selline lõhnamärk, nagu pooleliolevas kohtuasjas arutusel, saab täita graafilise kujutatavuse nõudeid, nagu sätestatud Markengesetz paragrahvi 8 lõikes 1.
18. Bundespatentgericht’i arvates on tähise graafiline kujutatavus registreerimise kriteerium, mida tuleb apellatsioonimenetluses endastmõistetavalt käsitleda esmajärjekorras muude keeldumise põhjenduste suhtes, mis on välja toodud Markengesetz paragrahvi 8 lõikes 2; tähist ei saa registreerida, kui seda ei ole võimalik graafiliselt esitada, isegi kui seda aktsepteeritakse kaubandustegevuses kui teatud ettevõtte kaubamärki, mistõttu ei kehti selle suhtes Markengesetz paragrahvi 8 lõike 2 punktides 1–3 sätestatud keeldumise põhjused, iseäranis eristusvõime puudumise tõttu.
19. Kuna kohus võttis seisukoha, et Markengesetz paragrahvi 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada viisil, mis on kooskõlas direktiivi artikliga 2, otsustas Bundespatentgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks järgmised küsimused:
„1) Kas esimese nõukogu direktiivi (89/104/EMÜ) 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artiklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses, et väljend „tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada“ hõlmab ainult neid tähiseid, mida on võimalik reprodutseerida vahetult nende nähtavas vormis või tuleb seda mõista ka tähenduses: tähised – nagu näiteks lõhnad või helid – mida ei saa per se visuaalselt tajuda, kuid saab reprodutseerida kaudselt, kasutades teatud abivahendeid?
2) Kui esimesele küsimusele vastatakse laia tõlgendusega, kas siis artiklis 2 toodud graafilise kujutatavuse nõuded on täidetud, kui lõhna reprodutseerimise aluseks on:
a) keemiline valem;
b) kirjeldus (mis avaldatakse);
c) deponeeritud näidis või
d) kombinatsioon eelpool nimetatud asendusreproduktsioonidest?“
20. 30. aprillil 2002 esitas hr Sieckmann kohtukantseleile avalduse, milles palus taasalustada suulist menetlust, mis oli lõpetatud 6. novembril 2001 kohtujuristi arvamuse väljakuulutamisega.
21. Oma taotluse toetuseks väidab hr Sieckmann, et nimetatud arvamus ei käsitle spetsiifiliselt käesolevat kohtuasja ning et kohtujurist eksis oma arvamuse punktis 42.
22. Euroopa Kohus võib omal algatusel, kohtujuristi ettepanekul või menetlusosaliste taotlusel määrata suulise menetluse taasalustamise, vastavalt oma kodukorra artiklile 61, kui kohus leiab, et tal puudub külladane teave või kui kohtuasja tuleb käsitleda vaidluse baasilt, mida ei ole poolte vahel vaieldud (vt ühendatud kohtuasjad C-270/97 ja C-271/97 Deutsche Post [2000] EKL I-929, punkt 30, ja kohtuasi C-299/99 Philips [2002] EKL I-5475, punkt 20).
23. Euroopa Kohtu arvates omab ta kogu teavet, mis on vajalik põhimenetluses tõstatatud küsimustele vastamiseks.
24. Järelikult tuleb hr Sieckmanni taotlus tagasi lükata.
Esimene küsimus
25. Oma esimese küsimusega püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhiliselt kindlaks teha, kas direktiivi artiklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärk võib koosneda tähisest, mida iseenesest ei ole võimalik tajuda visuaalselt.
Kohtule esitatud seisukohad
26. Hr Sieckmann väidab, et direktiivi artikkel 2 ei välista, et lõhnamärki oleks põhimõtteliselt võimalik registreerida. Ta väidab, et see säte hõlmab sellist lõhnamärki, nagu ka helimärki, värve, hologramme ja muid „mittetraditsioonilisi“ märke.
27. Ta väidab, et „graafiliselt esitatud “ tuleb mõista kui „esitatud või elektrooniliselt esitatud või muul viisil deponeeritud“. Tema väitel tuleks keemiline struktuurivalem alati deponeerida Deutsches Patent- und Markenamt’is koos tähise kirjelduse või näidisega. Samuti väidab ta, et põhimenetluses arutusel olevat märki võib saada normaalsetes kogustes kohalikelt laborite varustajatelt või osaliselt otse rafineeritud orgaaniliste kemikaalide tootjatelt või turustajatelt. Teades keemilist nime, mis tuleks avaldada, peaks kolmandatel isikutel, kui nad on selle kemikaali juba ostnud ja olenemata näidise deposiidist või märgi lõhnakirjelduse avaldamisest, olema võimalik luua täpne, objektiivne ettekujutus märgist ja vajadusel võrrelda seda muude lõhnaomadustega.
28. Austria valitsuse arvates tuleneb registreeritud märkide kaitse kannetest kaubamärgiregistris, mis võimaldab üldsusel välja selgitada kolmandate isikute ainuõigus. Valitsus väidab, et võimalus registrit kasutades tajuda registreeritud märke visuaalselt on äärmiselt tähtis. Valitsus tuletab meelde, et vastavalt Austria Patendiameti pikaajalisele väljakujunenud praktikale kuulub kaubamärgikaitse mitte ainult tähistele, mida on võimalik vahetult graafiliselt esitada, st kahemõõtmelistele märkidele, vaid ka kolme-mõõtmelistele märkidele, mis peavad registreerimismenetluses olema sellistena eriliselt tähistatud.
29. Austria valitsuse arvates näib olevat vajalik hinnata heli- või akustilisi tähiseid lõhnatähistest erinevalt, arvestades, mil määral saab selliseid tähiseid kindlaks teha graafilise esituse põhjal. Mis puutub helimärkidesse, siis on graafilise kujutatavuse alusel võimalik suhteliselt suurel määral kindlaks teha kaitstav objekt. Lõhnatähiste puhul on see Austria valitsuse arvates teisiti.
30. Ühendkuningriigi valitsuse väitel on üldteada, et kaubamärgisüsteemi tõhusaks toimimiseks on iga avalikesse registritesse kantud märgi defineerimisel vajalik selgus ja täpsus. Valitsus osutab, et direktiiv ei sea piiranguid viisile, kuidas märki graafiliselt esitada ning piisab, kui registreerimiseks esitatud märki on võimalik esitada kujul, mis võimaldab selle samastamist ning mis on piisavalt selge ja täpne, et kaubamärgiregistri kasutaja saaks eksimatult kindlaks teha, millise märgiga selles registris on tegu.
31. Ühendkuningriigi valitsuse väitel peab märgi kujutamine, nii nagu see registris esineb, vastama järgmistele tingimustele: esiteks peaks kõnealuse tähise esitus olema iseenesest piisavalt täielik; teiseks peaks see olema kõlblik asendama taotleja poolt kasutatud või kasutamiseks pakutud tähist, sest ta esindab selgelt ja täpselt üksnes kõnealust tähist; lõpuks, esitust peavad mõistma registrit kontrollivad isikud. Ühendkuningriigi valitsus leiab, et põhimõtteliselt ei ole põhjust, miks lõhnamärki ei oleks võimalik graafiliselt esitada direktiivi artikli 2 tähenduses.
32. Komisjon väidab, et direktiivi artikli 2, mis sisaldab mittetäielikku loetelu kaubamärki moodustavatest tähistest, sõnastuse tõttu on võimalik, et kaubamärgid võivad sisaldada ka tähiseid – näiteks lõhnatähiseid, mida teatavasti ei saa tajuda per se visuaalselt, kuid mida saab teha nähtavaks graafilise esitamise teel.
33. Ometi on komisjoni väitel võimalik tähist kaubamärgina registreerida vaid juhul, kui registreerimistaotluse objekti saab selgelt ja täpselt määratleda. Graafilise esituse eesmärgiks on luua selge, täpne ja objektiivne kujutis märgist. See punkt on eriti oluline õigussüsteemis, kus kaubamärgiõigused omandatakse deposiidi ja kandega avalikus registris. Sellises süsteemis peab märgi täielik graafiline esitus olema seega tagatud registri enda poolt, nii et registreerimisest tuleneva kaitse täpne ulatus on kindlaks määratud ja märgist tulenevad õigused on piiritletud eelkõige teistest märkidest tulenevate õigustega.
Kohtu järeldused
34. Kõigepealt tuleks meelde tuletada, et kaubamärgiga antava õiguskaitse eesmärk on eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis, nagu on sätestatud direktiivi preambuli kümnendas punktis.
35. Kohtupraktikast on samuti ilmne, et kaubamärgi oluline eesmärk on tagada märgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu samasus tarbija või lõppkasutaja jaoks, võimaldades ilma segiajamise võimaluseta eristada kõnealust kaupa või teenust muudest, erinevat päritolu kaupadest ja teenustest; ning selleks et kaubamärk saaks täita oma olulist rolli moonutamata konkurentsi süsteemis, mida EÜ asutamislepinguga püütakse kehtestada, peab ta pakkuma garantiid, et kõik seda kaubamärki kandvad kaubad ja teenused on toodetud või tarnitud ühe ettevõtte juhtimisel, kes ühtlasi vastutab nende kvaliteedi eest (vt eelkõige kohtuasi C-349/95 Loendersloot [1997] EKL I-6227, punktid 22 ja 24; kohtuasi C-39/97 Canon [1998] EKL I-5507, punkt 28, ja Philips, punkt 30).
36. Direktiivi eesmärk, nagu väljendatud preambuli esimeses ja seitsmendas lõigus, on ühtlustada praegu liikmesriikides kohaldatavad kaubamärki käsitlevad õigusaktid ja teha registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused kõigis liikmesriikides identseks, et kaotada nende õigusaktide vahel erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul.
37. Kaubamärkide registreerimise süsteem moodustab nende kaitse olulise osa, mis aitab kaasa õiguskindlusele ja mõistlikule valitsemisele nii ühenduse õiguse kui ka erinevate siseriiklike õiguste osas.
38. Selles suhtes tuleb kõigepealt märkida, et kaubamärgiõigused omandatakse kas märgi deponeerimise ja registreerimise teel või märgi kasutamise käigus, nagu sätestatud direktiivi preambuli neljandas lõigus. Ometi sätestab artikkel 1 samas, et direktiivi kohaldatakse ainult kaubamärkide suhtes, mis on registreeritud või mille registreerimiseks on esitatud avaldus liikmesriigis või Beneluxi kaubamärgiametis või mille rahvusvaheline registreerimine kehtib liikmesriigis. Pealegi on nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994 L 11, lk 1) preambuli kuuendas lõigus sätestatud, et ühenduse kaubamärgist tulenevad õigused omandatakse ainult registreerimise teel.
39. Direktiivi artiklis 2 on sätestatud, et kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, kui, esiteks, neid on võimalik graafiliselt esitada ja teiseks, selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.
40. Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis a kehtestatud reegli kohaselt ei registreerita tähiseid, millest kaubamärk ei saa koosneda või kui nad on registreeritud, võib need kehtetuks tunnistada.
41. Direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt annab registreeritud kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Nende õiguste täpne toimimisulatus tagatakse registreerimisega.
42. Eeltoodust tulenevalt on vaja kindlaks teha, kas direktiivi artiklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärk võib koosneda tähisest, mida iseenesest ei ole võimalik visuaalselt tajuda.
43. Direktiivi artikli 2 eesmärgiks on määratleda, millist tüüpi tähistest võib kaubamärk koosneda. See säte ütleb, et kaubamärgi võivad moodustada „eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju...“. Eeldatavasti on siin mainitud ainult tähiseid, mida on võimalik visuaalselt tajuda, mis on kahe- või kolmemõõtmelised ja mida saab seetõttu esitada tähtede või kirjamärkide või pildi abil.
44. Siiski ilmneb nii direktiivi artikli 2 kui ka preambuli seitsmenda punkti sõnastusest, mis viitab kaubamärki moodustada võivate tähiste „näidiste loetelule“, et see loetelu ei ole ammendav. Järelikult see seadusesäte, kuigi selles pole mainitud tähiseid, mida iseenesest ei ole võimalik visuaalselt tajuda – näiteks lõhnad, ometi neid ka otsesõnu ei välista.
45. Nimetatud asjaoludel peab direktiivi artiklit 2 tõlgendama tähenduses, et kaubamärgi võib moodustada tähis, mida iseenesest ei ole võimalik visuaalselt tajuda, tingimusel, et seda saab esitada graafiliselt.
46. Nimetatud graafiline esitus peab võimaldama tähist esitada visuaalselt, eriti kujutiste, joonte või kirjamärkide abil, nii et seda saaks täpselt identifitseerida.
47. Selline tõlgendus on vajalik kaubamärkide registreerimise süsteemi mõistlikuks toimimiseks.
48. Esiteks on graafilise kujutatavuse nõude eesmärgiks defineerida eelkõige märki ennast, et määrata kindlaks registreeritud märgiga omanikule tagatud kaitse täpne objekt.
49. Teiseks, kaubamärgi kandmine avalikku registrisse muudab märgi kättesaadavaks pädevatele asutustele ja üldsusele, eelkõige ettevõtjatele.
50. Ühest küljest peavad pädevad asutused selgelt ja täpselt teadma kaubamärki moodustavate tähiste olemust, et neil oleks võimalik täita oma kohustusi registreerimisavalduste eelneval läbivaatamisel ning nõuetekohase ja täpse kaubamärgiregistri avaldamisel ja korras hoidmisel.
51. Teisest küljest peab ettevõtjatel olema võimalik selgelt ja täpselt välja uurida oma praeguste või tulevaste konkurentide tehtud märgi registreerimised või registreerimise taotlused ning seega saada asjakohast teavet kolmandate isikute õiguste kohta.
52. Et registri kasutajad saaksid kindlaks määrata märgi täpse laadi registreerimise alusel, peab märgi graafiline esitus registris olema iseenesest täielik, lihtsalt kättesaadav ja mõistetav.
53. Selleks, et täita oma rolli registreeritud kaubamärgina, peab tähis võimaldama alati ühemõttelist ja ühesugust tajumist, nii on märk justkui päritolu tagatis. Lähtudes kaubamärgi kehtivusajast ning asjaolust, et seda saab direktiivi kohaselt uuendada mitmeks perioodiks, peab esitus olema kestev.
54. Lõpuks, esitus peab eriti vältima mis tahes subjektiivsuse elementi tähise samastamise ja tajumise protsessis. Järelikult peavad graafilise esituse vahendid olema ühemõttelised ja objektiivsed.
55. Eeltoodud märkustest tulenevalt peab vastus esimesele küsimusele olema, et direktiivi artklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses: kaubamärgi võib moodustada tähis, mida iseenesest ei ole võimalik visuaalselt tajuda, tingimusel, et seda saab esitada graafiliselt, eelkõige kujutiste, joonte või kirjamärkide abil ning et esitus on selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti kättesaadav, mõistetav, kestev ja objektiivne.
Teine küsimus
56. Oma teise küsimusega püüab eelotsust taotlev kohus põhiliselt kindlaks teha, kas direktiivi artiklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses, et sellise lõhnatähise, nagu põhimenetluses arutusel, puhul on graafilise kujutatavuse nõuded täidetud keemilise valemi, sõnalise kirjelduse, lõhnanäidise deponeerimise või nende elementide kombinatsiooniga.
Kohtule esitatud seisukohad
57. Hr Sieckmann soovitab mõiste „graafiliselt esitatud“ direktiivi tähenduses laia tõlgendamist. Süstemaatilises tõlgenduses ja kaubamärgiametite praktikas tuleks „graafiliselt esitatud“ mõista kui „esitatud või elektrooniliselt esitatud või muul viisil deponeeritud “.
58. Mis puutub lõhna esitamisse keemilise valemi abil, siis märgib põhimenetluses nõude esitaja, et kuigi molekulaarne valem - käesoleval juhul C10H10O2 - ei näita mingil viisil, kuidas nende elementide erinevad aatomid on kokku liidetud, siis struktuurne valem – käesoleval juhul C6H5-CH=CHCOOCH3 - võimaldab selgesti eristada puhast keemilist ainet. Pealegi saab puhast keemilist ainet, käesoleval juhul metüültsinnamaati, eristada selle keemilise nime järgi.
59. Mis puutub lõhna esitamisse kirjeldusena, siis osutab hr Sieckmann, et lõhnamärgid juba eksisteerivad Euroopa Ühenduses ja Ameerika Ühendriikides ning et põhimenetluses arutusel olev lõhnatähis, mis oli registreerimistaotluse objektiks, põhineb „palsamlikult mahlakal kerge kaneeli varjundiga lõhnal“, mis vastab Euroopa Liidu parfüümitööstuses kasutatavale klassifikatsioonile.
60. Mis puudutab märgi esitust, mida kaitstakse selle näidise deponeerimisega, siis väidab hr Sieckmann, nagu ta juba põhjendas oma registreerimisavalduses, et seda märki võib hankida kohalikelt laborite varustajatelt või rafineeritud orgaaniliste kemikaalide tootjatelt või turustajatelt.
61. Kõnealuse kaubamärgi asendusreproduktsioonide kombinatsiooni osas teeb hr Sieckmann ettepaneku, nagu ka põhimenetluses (taotluse suhtes registreerida lõhnamärk puhta keemilise aine alusel), et eristamine toimub täpse keemilise nimetuse reprodutseerimisega, mis näidatakse kontaktaadressi all, millelt seda lõhna võib hankida, lisades vajadusel kõnealuse lõhna keemilise struktuurivalemi, samuti lõhna deposiidi abil, näiteks ekspertiise korraldavas kaubamärgiametis, vajadusel koos selle sõnalise kirjeldusega.
62. Austria ja Ühendkuningriigi valitsused ja komisjon väidavad, et teaduse praeguse taseme juures tekitab lõhnade ühtne graafiline esitamine märkimisväärseid probleeme.
63. Nende väitel ei võimalda üksnes lõhna keemiline valem kui selle graafiline esitus lõhna kindlat identifitseerimist, tingituna erinevatest faktoritest, mis mõjutavad viisi, kuidas saab lõhna tegelikult tajuda, näiteks selle kontsentratsioon, kogus, temperatuur, või aine, mis lõhna kannab. Pealegi välistavad need elemendid võimaluse lõhnade esitamiseks lõhnanäidiste abil.
64. Ühendkuningriigi valitsus rõhutab eriti, et keemiline valem ei esinda keemilise aine enda lõhna. Keemilist valemit lugedes mõistavad vaid vähesed inimesed, millise tootega on tegu ning isegi kui nad mõistavad, ei pruugi nad teada, kuidas see toode lõhnab. Pealegi muutuks tähise olemuse väljaselgitamine mitmetest keemilistest valemitest liiga koormavaks registrit kasutavatele isikutele.
65. Võimaluse osas kirjeldada lõhna sõnades väidab komisjon, et selline kirjeldus on läbi imbunud subjektiivsusest ning seda saab tõlgendada subjektiivselt, st erinevate inimeste poolt erinevalt.
66. Ühendkuningriigi valitsuse arvates on võimalik, et lõhna sõnaline kirjeldus võiks seda graafiliselt esitada direktiivi artikli 2 tähenduses. Asjaolud, mille puhul selline esitus oleks vastuvõetav, esinevad tõenäoliselt harva, peamiselt seetõttu, et taolist kirjeldust on raske muuta piisavalt selgeks ja täpseks kõnealuse tähise nõuetekohaseks esindamiseks.
67. Mis puutub lõhnanäidise deponeerimisse, siis väidavad Austria valitsus ja komisjon, et lõhn muutub aja jooksul lendumise või muude nähtuste tõttu ning et deposiit ei suuda seepärast luua kestvat lõhnamuljet, mis võiks moodustada graafilise esituse.
68. Ühendkuningriigi valitsus väidab veel, et sellises vormis kaubamärgi esitamise lubamine liikmesriikide kaubamärgiregistrites ja Siseturu Ühtlustamise Ametis (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) nõuab märkimisväärseid muudatusi nendes registrites ja registreerimise süsteemis nii liikmesriikides kui ka Ametis, ning selle tulemusel halveneks juurdepääs avalike registrite olemasolevale süsteemile.
Kohtu järeldused
69. Mis puudutab keemilist valemit, siis on Ühendkuningriigi valitsus õigesti märkinud, et vaid vähesed inimesed tunneksid sellises valemis ära kõnealuse lõhna. Selline valem ei ole küllalt mõistetav. Lisaks, nagu Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon väitsid, ei esinda keemiline valem aine lõhna, vaid ainet kui sellist ning samuti ei ole see piisavalt selge ega täpne. Seepärast ei ole keemiline valem esitus direktiivi artikli 2 tähenduses.
70. Mis puutub lõhna kirjeldusse, siis kuigi see on graafiline, ei ole ta piisavalt selge, täpne ega objektiivne.
71. Mis puudutab lõhnanäidise deponeerimist, siis ei kujuta see endast graafilist esitust direktiivi artikli 2 tähenduses. Pealegi ei ole lõhnanäidis piisavalt püsiv ega kestev.
72. Kui keemiline valem, sõnaline kirjeldus ega lõhnanäidise deposiit ei võimalda täita lõhnatähise graafilise esituse nõudeid, eelkõige selgust ja täpsust puudutavaid nõudeid, ei võimalda seda ka nende elementide kombinatsioon.
73. Eeltoodust tulenevalt peab teise küsimuse vastus olema, et lõhnatähise puhul ei vasta graafilise kujutatavuse nõuetele keemiline valem, kirjalik sõnaline kirjeldus, lõhnanäidise deposiit ega nende elementide kombinatsioon.
Otsus kulude kohta
Kulud
74. Kohtule märkusi esitanud Austria ja Ühendkuningriigi valitsuste ning komisjoni kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kuna käesolev menetlus on põhimenetluse osaliste jaoks üks etapp siseriiklikus kohtus pooleliolevas hagis, teeb otsuse kulude kohta nimetatud kohus.
Resolutiivosa
Sellest lähtuvalt KOHUS,
vastuseks Bundespatentgericht’i poolt 14. aprilli 2000. aasta määrusega talle esitatud küsimustele, otsustab:
1) nõukogu esimese 1988. aasta 21. detsembri direktiivi 89/104/EMÜ, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artiklit 2 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärgi võib moodustada tähis, mida iseenesest ei ole võimalik visuaalselt tajuda, tingimusel, et seda saab esitada graafiliselt, eelkõige kujutiste, joonte või kirjamärkide abil ning et see esitus on selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti kättesaadav, mõistetav, kestev ja objektiivne;
2) lõhnatähise puhul ei vasta graafilise kujutatavuse nõuetele keemiline valem, kirjalik sõnaline kirjeldus, lõhnanäidise deposiit ega nende elementide kombinatsioon.
