62000J0002
Euroopa Kohtu 2002. aasta 14. mai otsus.
Michael Hölterhoff vs Ulrich Freiesleben.
Eelotsusetaotlus: Oberlandesgericht Düsseldorf, Saksamaa.
Õigusnormide ühtlustamine - Kaubamärgid – Direktiiv 89/104/EMÜ – Artikkel 5 lõige 1 – Omaniku ainuõigus kaubamärgi kasutamisele: kohaldamisala – Kolmas isik – Kaubamärgi kasutamine kirjeldaval eesmärgil.
Kohtuasi C-2/00.
Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite kogumik 2002, lk I-04187
Võtmesõnad:
Õigusnormide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 89/104 – Registreeritud kaubamärgi omaniku õigus vaidlustada selle kasutamine kolmandate isikute poolt – Kasutamine kirjeldaval eesmärgil ja kaupade päritolu tähistamise välistamine – Vastulause õiguse puudumine
(Nõukogu direktiivi 89/104 artikli 5 lõige 1)
Kokkuvõte
Kaubamärke käsitleva esimese nõukogu direktiivi 89/104 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärgi omanik ei saa toetuda oma ainuõigusele, kui kolmas isik kaubandusläbirääkimiste käigus avalikustab, et kaubad toodetakse tema poolt ning kasutab kõnealust kaubamärki ainult selleks, et näidata tema poolt müügiks pakutavate kaupade eriomadusi, ilma et sealjuures tekiks küsimust kasutatud kaubamärgi mõistmisest kui viitest ettevõttele, kellelt kaubad pärinevad.
Sellises situatsioonis ei riku kaubamärgi kasutamine ühtki õigust, mida artikli 5 lõige 1 on seatud kaitsma.
(vt punkte 16 ja 17 ning resolutiivosa)
Osalised
Kohtuasjas C-2/00,
milles Oberlandesgericht Düsseldorf (Saksamaa) taotles Euroopa Kohtult EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel eelotsust selles kohtus pooleliolevas menetluses
Michael Hölterhoffi
ja
Ulrich Freiesleben vahel,
nõukogu esimese 1988. aasta 21. detsembri direktiivi 89/104/EMÜ, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1), artikli 5 lõike 1 punktide a ja b tõlgendamise kohta, on
EUROOPA KOHUS
koosseisus: viienda koja esimees P. Jann Euroopa Kohtu presidendi ülesannetes, kodade esimehed F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), A. La Pergola, J.-P. Puissochet, M. Wathelet ja V. Skouris,
kohtujurist F. G. Jacobs,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
võttes arvesse kirjalikud märkused, mille esitasid:
- Hr Hölterhoffi nimel advokaat (Rechtsanwalt) M. Samer,
- Hr Freieslebeni nimel advokaat (Rechtsanwalt) E. Keller,
- Prantsusmaa valitsuse nimel esindajad R. Abraham ja A. Maitrepierre,
- Ühendkuningriigi valitsuse nimel esindaja G. Amodeo koos vandeadvokaat D. Alexanderiga,
- Euroopa Ühenduste komisjoni nimel esindaja K. Banks koos advokaatide (avocats) I. Brinkeri ja W. Bergiga,
võttes arvesse kohtuistungi ettekannet,
olles ära kuulanud hr Freieslebeni, Prantsusmaa valitsuse ja komisjoni suulised märkused 12. juuni 2001. aasta kohtuistungil,
olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse 20. septembri 2001. aasta istungil,
teinud järgmise otsuse.
Põhjendus
1. Määrusega 23. detsembrist 1999, vastu võetud Euroopa Kohtus 5. jaanuaril 2000, esitas Oberlandesgericht Düsseldorf (Liidumaa Ülemkohus Düsseldorfis) EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel Euroopa Kohtule taotluse eelotsuse saamiseks esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1, edaspidi „direktiiv“) artikli 5 lõike 1 punktide a ja b tõlgendamise küsimuses.
2. Kõnealune küsimus tõstatati kahe registreeritud kaubamärgi omaniku hr Freieslebeni ja hr Hölterhoffi vahelises menetluses, mis käsitleb nende kaubamärkide kasutamist hr Hölterhoffi poolt kaubandustegevuse käigus toodete kirjeldamise eesmärgil.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3. Direktiivi artikli 5 lõige 1 sätestab:
„Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.“
Saksamaa õigusnormid
4. Direktiiv võeti üle Saksamaa siseriiklikusse õigusesse seadusega „Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen“ (Seadus kaubamärkide ja muude tunnusmärkide kaitse kohta) 25. oktoobrist 1994 (BGBl. 1994 I, lk 3082, Saksamaa kaubamärkide seadus). Nimetatud seaduse paragrahvi 14 lõikes 2 on esitatud peaaegu kokkulangevas sõnastuses direktiivi artikli 5 lõike 1 punktide a ja b sätted.
Põhimenetlus ja kohtule esitatud küsimused
5. Hr Freiesleben omab kahte Saksamaal registreeritud kaubamärki – Spirit Sun ja Context Cut, mis hõlmavad vastavalt teemante ja vääriskive edasiseks töötlemiseks juveeltoodetena.
6. Mõlemat liiki tooted, mida nende kaubamärkide all turustatakse, paistavad silma iseloomuliku lihvi poolest. Kaubamärki Spirit Sun kasutatakse ümmarguselt lihvitud kivi puhul, kus tahud lähtuvad keskmest kiirtekujuliselt ning kaubamärki Context Cut kasutatakse ruudukujuliselt lihvitud kivi puhul, millesse on lõigatud otstest teravnev diagonaalne rist.
7. Hr Hölterhoff kaupleb iga sorti vääriskividega, mida ta lihvib ise või ostab teiste kaupmeeste käest. Ta turustab nii enda toodetud kalliskive kui ka kolmandatelt isikutelt ostetud tooteid.
8. Kaubandusläbirääkimiste käigus 3. juulil 1997 pakkus ta kullassepale/juveliirile müügiks mõned dekoratiiv- ja poolvääriskivid, mida ta kirjeldas nimedega Spirit Sun ja Context Cut. Kullassepp/juveliir tellis hr Hölterhoffilt kaks granaatkivi lihviga Spirit Sun. Saatelehel või müügiarvel puudub viide kaubamärkidele Spirit Sun ja Context Cut; kaupu kirjeldatakse rodoliitidena.
9. Müügi järel esitas hr Freiesleben hagi hr Hölterhoffi vastu Landgericht Düsseldorf’ile (Düsseldorfi Maakohus, Saksamaa) Saksa kaubamärgiseaduse paragrahvi 14 alusel, väites, et on toime pandud tema registreeritud kaubamärkide rikkumine. Otsusega 19. augustist 1998 nõustus kohus hagiavaldusega. Hr Hölterhoff esitas kohtuotsuse vastu apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Düsseldorf’ile; hr Freiesleben väitis, et apellatsioonkaebus tuleks tagasi lükata.
10. Liikmesriigi kohus on tuvastanud, et kaubandusläbirääkimiste käigus 3. juulil 1997 kasutas hr Hölterhoff kirjeldusi Spirit Sun ja Context Cut üksnes selleks, et kirjeldada müügiks pakutavate vääriskivide omadusi ja eriti lihvi tüüpi ning et järelikult ei kavatsetud sellise kirjeldusega mõista anda, et vääriskivid pärinevad hr Freieslebeni ettevõttest.
11. Oberlandesgericht Düsseldorf leidis, et kohtuasja lahend sõltub direktiivi artikli 5 lõike 1 tõlgendamisest ning otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks alljärgnev küsimus:
Kas toimub kaubamärgiõiguste rikkumine direktiivi 89/104/EMÜ artikli 5 lõike 1 punktide a ja b tähenduses, kui kostja avalikustab enda toodetud kaupade päritolu ja kasutab tähist, mille suhtes hageja omab kaitset, üksnes selleks, et näidata tema poolt müügiks pakutavate kaupade eriomadusi, ilma et seejuures tekiks küsimust kasutatud kaubamärgi tajumisest kaubandustegevuses tähisena, mis märgib päritolufirmat?
12. Euroopa Kohtule tõlgendamiseks esitatud küsimus on seotud direktiivi artikli 5 lõikega 1, mis lubab kaubamärgi omanikul takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud (artikli 5 lõike 1 punkt a) ja kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kõnealuste kaupadega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada (artikli 5 lõike 1 punkt b).
13. Küsimus püüab sisuliselt kindlaks teha, kas direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt on kaubamärgi omanikul õigus takistada kolmandat isikut kasutamast kaubamärki sellises tegelikus situatsioonis, mida liikmesriigi kohus üksikasjalikult kirjeldab.
14. Vaidlus puudub selles, et kaubamärgi kasutamine taolises situatsioonis on kui kasutamine kaubandustegevuse käigus kaupade puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.
15. Järelikult peab kohus vastama küsimusele, kas kaubamärgi kasutamine viisil, nagu põhimenetluses arutusel, kujutab endast sellist kasutamist, mis direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt rikub kaubamärgiomaniku ainuõigust.
16. Selles suhtes piisab tõdemisest, et liikmesriigi kohtu kirjeldatud situatsioonis ei riku kaubamärgi kasutamine artikli 5 lõikega 1 kaitstavaid õigusi. Neid õigusi ei mõjuta olukord, milles:
- kolmas isik viitab kaubamärgile kaubandusläbirääkimiste käigus potentsiaalse kliendiga, kes on professionaalne juveliir;
- viide on tehtud puhtalt kirjeldaval eesmärgil, nimelt selleks, et näidata müügiks pakutava toote omadusi potentsiaalsele kliendile, kes tunneb kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud toodete omadusi,
- viidet kaubamärgile ei saa potentsiaalse kliendi poolt tõlgendada kui viidet kauba päritolule.
17. Antud asjaoludel, ilma et käesoleva juhtumi puhul oleks vajalik arutada põhjalikumalt, mis moodustab kaubamärgi kasutamise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktide a ja b tähenduses, peab Euroopa Kohtule esitatud küsimuse vastus olema, et direktiivi artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärgi omanik ei saa toetuda oma ainuõigusele, kui kolmas isik kaubandusläbirääkimiste käigus avalikustab enda toodetud kaupade päritolu ning kasutab vaidlusalust tähist üksnes selleks, et näidata tema poolt müügiks pakutavate kaupade eriomadusi, ilma et tekiks küsimust kasutatud kaubamärgi tajumisest kui tähisest, mis näitab päritolufirmat.
Otsus kulude kohta
Kulud
18. Kohtule märkusi esitanud Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi valitsuste ja komisjoni kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kuna käesolev menetlus on põhimenetluse osaliste jaoks üks etapp siseriiklikus kohtus pooleliolevas hagis, teeb otsuse kulude kohta nimetatud kohus.
Resolutiivosa
Sellest lähtuvalt KOHUS,
vastuseks Oberlandesgericht Düsseldorf’i poolt 23. detsembri 1999. aasta määrusega talle esitatud küsimusele, otsustab:
esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada tähenduses, et kaubamärgi omanik ei saa toetuda oma ainuõigusele, kui kolmas isik kaubandusläbirääkimiste käigus avalikustab enda toodetud kaupade päritolu ning kasutab kõnealust tähist üksnes selleks, et näidata tema poolt müügiks pakutavate kaupade eriomadusi, ilma et tekiks küsimust kasutatud kaubamärgi tajumisest kui tähisest, mis näitab päritolufirmat.
