61998J0300
Euroopa Kohtu 2000. aasta 14. detsembri otsus.
Parfums Christian Dior SA vs TUK Consultancy BV ning Assco Gerüste GmbH ja Rob van Dijk vs Wilhelm Layher GmbH & Co. KG ja Layher BV.
Eelotsusetaotlus: Arrondissementsrechtbank 's-Gravenhage ja Hoge Raad der Nederlanden, Holland.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping – TRIPs-leping – EÜ asutamislepingu artikkel 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234) – Euroopa Kohtu pädevus – TRIPs-lepingu artikkel 50 – Ajutised abinõud – Tõlgendus – Vahetu õigusmõju.
Ühendatud kohtuasjad C-300/98 ja C-392/98.
Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite kogumik 2000 lk I-11307
Võtmesõnad:
1. Eelotsused – Euroopa Kohtu pädevus - Ühenduse ja liikmesriikide ühise pädevuse alusel sõlmitud rahvusvahelise lepingu tõlgendus, mis puudutab ühenduse õiguse kohaldamist siseriiklike kohtute poolt – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPs) leping
[EÜ asutamisleping, artikkel 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234); TRIPs-leping, artikkel 50]
2. Rahvusvahelised lepingud - Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPs) lepingu artikli 50 lõige 6 – Vahetu õigusmõju puudub - Liikmesriikide kohtute kohustused – Ühenduse õiguse kohaldamisalasse ja liikmesriikide pädevusse kuuluvate valdkondade eristamine
(TRIPs-leping, artikkel 50)
3. Rahvusvahelised lepingud - Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPs) leping – Intellektuaalomandi õigus – Kontseptsioon – Õigus pöörduda kohtusse siseriikliku väärtegusid käsitleva seaduse üldsätete alusel tööstusdisainilahenduse kaitsmiseks kopeerimise eest – Liigitamine nimetatud kontseptsiooni puhul lepinguosaliste otsustada
(TRIPs-leping, artikkel 50, lõige 1)
Kokkuvõte
1. Kui liikmesriikide kohtuorganitelt nõutakse ajutiste meetmete määramist intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks, mida reguleerib Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1C esitatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPs-leping), mis kiideti heaks Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvates küsimustes otsusega 94/800, ning kui Euroopa Kohtu ette tuuakse kohtuasi vastavalt EÜ asutamislepingu sätetele, eelkõige selle artiklile 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234), on Euroopa Kohtul pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50.
(vt punkt 40 ja resolutiivosa punkt 1)
2. Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPs-leping) sätted ei ole õigustloovad sätted, millele isikud ühenduse õiguse alusel võiksid kohtus otse toetuda.
Siiski nõutakse liikmesriikide kohtuorganitelt ühenduse õiguse alusel valdkonnas, millele TRIPs-leping laieneb ning mida Ühendus on juba õiguslikult reguleerinud, kui neilt taotletakse siseriiklike reeglite kohaldamist eesmärgiga määrata ajutised meetmed sellesse valdkonda kuuluvate õiguste kaitsmiseks, teha seda niivõrd kui võimalik TRIPs-lepingu artikli 50 sõnastusest ja eesmärgist lähtudes.
Valdkonnas, mida ühendus ei ole veel reguleerinud ja mis järelikult kuulub liikmesriikide pädevusse, ei kuulu intellektuaalomandi õiguste kaitse ega selleks kohtuorganite poolt võetud meetmed ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Järelikult, ühenduse õigus ei nõua ega keela, et liikmesriigi õiguskord peaks andma isikutele õiguse toetuda otse reeglile, mis on kehtestatud TRIPs-lepingu artikli 50 lõikega 6 või et see peaks kohustama kohtuid kohaldama seda reeglit enda algatusel.
(vt punktid 44, 49 ja resolutiivosa 2)
3. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPs) lepingu artikkel 50 jätab lepinguosalistele nende õigussüsteemide raames otsustada, kas õigus pöörduda kohtusse väärtegusid, eelkõige ebaseaduslikku konkurentsi, käsitleva siseriikliku seaduse üldsätete alusel, et kaitsta tööstusdisainilahendust kopeerimise eest, kuulub liigitamisele kui intellektuaalomandi õigus TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses.
(vt punkt 63 ja resolutiivosa punkti 3)
Osalised
Ühendatud kohtuasjades C-300/98 ja C-392/98,
milles Arrondissementsrechtbank 's-Gravenhage (Holland) (C-300/98) ja Hoge Raad der Nederlanden (Holland) (C-392/98) taotlesid Euroopa Kohtult EÜ asutamislepingu artikli 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234) alusel eelotsust nendes kohtutes pooleliolevas menetluses
Parfums Christian Dior SA
ja
Tuk Consultancy BV (C-300/98) vahel
ning
Assco Gerüste GmbH,
Rob van Dijk, trading as Assco Holland Steigers Plettac Nederland,
ja
Wilhelm Layher GmbH & Co. KG,
Layher BV (C-392/98) vahel,
intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu, nagu esitatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1C, kiidetud heaks Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvates küsimustes nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (EÜT 1994 L 336, lk 1), artikli 50 tõlgendamise kohta, on
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, A. La Pergola, M. Wathelet ja V. Skouris, kohtunikud D. A. O. Edward (ettekandja), J.-P. Puissochet, P. Jann, L. Sevón, R. Schintgen ja F. Macken,
kohtujurist: G. Cosmas,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
olles arvesse võtnud kirjalikud märkused, mille esitasid:
Tuk Consultancy BV nimel K. T. M. Stöpetie ja M. van Empel Amsterdami Advokatuurist (kohtuasi C-300/98),
Assco Gerüste GmbH ja Mr Van Dijki nimel G. van der Wal Brüsseli Advokatuurist (kohtuasi C-392/98),
Hollandi valitsuse nimel esindaja M. A. Fierstra, Hollandi välisministeeriumi Euroopa õiguse osakonna juhataja (kohtuasi C-392/98),
Prantsusmaa valitsuse nimel esindajana K. Rispal-Bellanger, välisministeeriumi õigusasjade direktoraadi alamdirektoraadi juhataja ja esindaja S. Seam, sama direktoraadi välisasjade sekretär (kohtuasi C-392/98),
Portugali valitsuse nimel esindaja L. I. Fernandes, välisministeeriumi Euroopa Ühenduse peadirektoraadi õigusteenistuse direktor ning T. Moreira ja M. J. Palma, vastavalt peadirektori asetäitja ja advokaat rahvusvaheliste majandussuhete peadirektoraadis (kohtuasi C-300/98),
Ühendkuningriigi valitsuse nimel esindaja J.E. Collins, Varaameti õigusnõustaja asetäitja, vandeadvokaat D. Anderson (kohtuasi C-300/98), ja vandeadvokaat M. Hoskins (kohtuasi C-392/98),
Euroopa Liidu nõukogu nimel esindajad ja õigusnõunikud J. Huber ja G. Houttuin (kohtuasjad C-300/98 ja C-392/98),
Euroopa Ühenduste komisjoni nimel esindaja õigusnõunik P.J. Kuijper (kohtuasjad C-300/98 and C-392/98),
võttes arvesse kohtuistungi ettekannet,
olles ära kuulanud Assco Gerüste GmbH ja Mr Van Dijki, esindajad G. van der Wal ja G. A. Zonnekeyn Brüsseli Advokatuurist; Hollandi valitsuse, esindaja M. A. Fierstra; Taani valitsuse, esindaja välisministeeriumi osakonnajuhataja J. Molde; Hispaania valitsuse, esindajad N. Díaz Abad, Abogado del Estado; Prantsusmaa valituse, esindaja S. Seam; Ühendkuningriigi valitsuse, esindaja J. E. Collins ja M. Hoskins; ELi nõukogu, esindaja G. Houttuin; ja komisjoni esindaja H. van Vliet õigusteenistusest, suulised märkused 23. mai 2000. aasta kohtuistungil,
olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse 11. juuli 2000. aasta istungil,
teinud järgmise otsuse.
Põhjendus
1. Arrondissementsrechtbank 's-Gravenhage (Ringkonnakohus Haagis), otsusega 25. juunist 1998, vastu võetud Euroopa Kohtus 29. juulil 1998 (C-300/98), ja Hoge Raad der Nederlanden (Hollandi Ülemkohus), otsusega 30. oktoobrist 1998, vastu võetud Euroopa Kohtus 5. novembril 1998 (C-392/98), esitasid Euroopa Kohtule taotluse eelotsuse saamiseks EÜ asutamislepingu artikli 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234) alusel vastavalt ühes ja kolmes küsimuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (edaspidi WTO lepingu) lisas 1C esitatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPs-leping), mis kiideti heaks Euroopa Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvate küsimuste osas nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (EÜT 1994 L 336, lk. 1), artikli 50 tõlgendamise kohta.
2. Kohtuasjas C-300/98 tõstatati esitatud küsimus ettevõtete Parfums Christian Dior SA (edaspidi Dior) ja Tuk Consultancy BV (edaspidi Tuk) vahel toimuvas menetluses.
3. Kohtuasjas C-392/98 tõstatati küsimused Assco Gerüste GmbH ja Mr Van Dijki (edaspidi viidatud ühiselt kui Assco) poolt algatatud menetluses Wilhelm Layher GmbH & Co. KG (edaspidi Layher Saksamaa) ja tema tütarettevõtte Layher BV (edaspidi Layher Holland) vastu.
Asjakohased sätted
4. Otsuse 94/800 preambuli 11. punktis on sätestatud:
Arvestades, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingut, kaasa arvatud selle lisasid, ei või selle laadi tõttu otseselt kasutada ühenduse või liikmesriigi kohtutes.
5. Nimetatud otsuse artikli 1 lõike 1 esimeses taandes on sätestatud:
Käesolevaga kiidab Euroopa Ühendus oma pädevusse kuuluvas osas heaks järgmised mitmepoolsed lepingud ja õigusaktid:
Maailma Kaubandusorganistsiooni asutamisleping, samuti selle lepingu lisades 1, 2 ja 3 sisalduvad lepingud.
6. TRIPs-lepingu artikkel 50 sätestab:
„1. Kohtuorganitel on õigus määrata kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid:
a) takistamaks mis tahes intellektuaalomandi õiguse rikkumise esinemist ning eriti vältimaks kaupade, sealhulgas imporditud kaupade pääsu nende jurisdiktsiooni all olevasse kaubandusse vahetult pärast tollivormistust;
b) säilitamaks väidetava rikkumisega seotud asjakohaseid tõendeid.
2. Kohtuorganitel on õigus võtta vajaduse korral ajutisi meetmeid inaudita altera parte, eriti kui mis tahes viivitus tõenäoliselt tekitaks õigusevaldajale korvamatut kahju või kui on ilmne tõendite hävitamise oht.
3. Kohtuorganitel on õigus nõuda hagejalt iga mõistlikult kättesaadava tõendi esitamist, selleks et olla piisava kindlusega veendunud, et hageja on õigusevaldaja ning et hageja õigusi rikutakse või et on olemas seesuguse rikkumise vahetu oht ja määrata hageja andma kautsjonit või võrdväärset tagatist, mis oleks piisav kostja kaitseks ja kuritarvituse vältimiseks.
4. Kui ajutised meetmed on võetud inaudita altera parte, tuleb mõjutatud pooltele sellest viivitamatult teatada hiljemalt pärast meetmete täideviimist. Asja uuesti läbivaatamine, mille käigus on õigus anda selgitusi, toimub kostja nõudmisel, et otsustada mõistliku ajavahemiku jooksul pärast meetmetest teatamist, kas need meetmed tuleb muuta, tühistada või kinnitada.
5. Ajutisi meetmeid võttev võimuorgan võib hagejalt nõuda asjaomaste kaupade identifitseerimiseks vajaliku muu teabe esitamist.
6. Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, tuleb lõigete 1 ja 2 alusel võetud ajutised meetmed kostja nõudel tühistada või muul viisil nende toimimine lõpetada, kui asja sisulise otsustamiseni viivat menetlust ei alustata mõistliku ajavahemiku jooksul, mille otsustab meetmed määranud kohtuorgan, kui see on liikme seaduste järgi lubatav või sellise otsustuse puudumisel ei tohi see ajavahemik ületada 20 tööpäeva või 31 kalendripäeva olenevalt sellest, kumb ajavahemik on pikem.
...“
7. Mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemusi sisaldav lõppakt ja WTO leping, eeldusel et see sõlmitakse, allkirjastati Marrakeshis (Maroko) 15. aprillil 1994 Ühenduse ja liikmesriikide esindajate poolt.
8. Kuni 1. jaanuarini 1975 võimaldati Hollandis kaitset toodete otsese kopeerimise vastu üldõigusega, eriti väärtegusid käsitlev seadusega. Siia kuulus ka Burgerlijk Wetboek (edaspidi tsiviilkoodeks) artikkel 1401, mis alates 1. jaanuarist 1992 asendati tsiviilkoodeksi 6. raamatu artikliga 162 (edaspidi tsiviilkoodeksi artikkel 6:162).
9. Kuni 1. jaanuarini 1992 sätestas tsiviilkoodeksi artikkel 1401:
Kui väärteoga põhjustatakse kahju teisele isikule, peab isik, kelle süü läbi kahju tekkis, selle heastama.
10. Alates 1. jaanuarist 1992, sätestab tsiviilkoodeksi artikkel 6:162, kuivõrd see on käesoleval juhtumil asjakohane:
„1. Isik, kes paneb teise isiku suhtes toime väärteo, mis talle süüks pannakse, peab teisele isikule nimetatud teo tagajärjel tekitatud kahju hüvitama.
2. Mis tahes õiguse rikkumist ja mis tahes tegevust või tegevusetust, mis on vastuolus õigusliku kohustusega või kirjutamata seaduse nõuetega ühiskondlikus ja majanduselus, käsitletakse kui väärtegu, ilma et see piiraks õigustuse olemasolu igal juhtumil.
3. Väärtegu võidakse teo toimepanijale süüks panna, kui see toimus tema süül või tingituna asjaolust, mille eest ta on vastutav seaduse alusel või ühiskonnas kehtivate tõekspidamiste kohaselt.“
11. Wetboek van Burgerlijke Rechtsvordering (edaspidi „tsiviilmenetluse koodeks“) artikli 289 lõikes 1 on sätestatud:
„Kõikidel juhtudel, kui on vajalik poolte huvisid silmas pidades kiires korras võtta viivitamatud vahemeetmed, võidakse nende kohaldamine otsustada istungil kohtu presidendi juures nendel tööpäevadel, nagu ta selleks puhuks määrab.“
12. Kooskõlas tsiviilmenetluse koodeksi artikli 290 lõikega 2 võivad pooled ilmuda presidendi juurde tema vabatahtliku pädevuse alusel määrata vahemeetmeid. Hageja peab sel juhul olema istungil seaduslikult esindatud; kostja võib ilmuda ise või olla seaduslikult esindatud.
13. Tsiviilmenetluse koodeksi artikli 292 alusel ei piira vaheotsused põhimenetluse otsust.
14. Lõpuks, tsiviilmenetluse koodeksi artikli 295 kohaselt võib esitada Gerechtshof’ile (Apellatsioonikohus) apellatsiooni vaheotsuse vastu 14 päeva jooksul pärast selle teatavaks tegemist.
Põhimenetlus
Kohtuasi C-300/98
15. Diorile kuuluvad parfümeeriatoodete Tendre Poison, Eau Sauvage ja Dolce Vita kaubamärgid (edaspidi Diori kaubamärgid), mis on olnud mitmesuguste rahvusvaheliste registreerimiste objektiks, eriti Beneluxis riikides. Dior turustab oma tooteid Euroopa Ühenduses selektiivse jaotussüsteemi kaudu. Diori tooted omavad prestiiži ja neil on luksuskaupade imago.
16. Tuk müüs ja tarnis Diori kaubamärke kandvat parfüümi teiste kõrval Hoofddorp’is (Holland) asutatud ettevõttele Digros BV.
17. Hollandi kohtus toimunud menetluses väitis Dior, et Tuk rikkus Diori kaubamärkide õigusi neid märke kandvaid parfüüme müües, kuna parfüüm ei olnud Euroopa Majanduspiirkonnas (edaspidi EMP) turule viidud Diori poolt ega tema nõusolekul.
18. Põhimenetluses tõestas Tuk, et oli omandanud mõned kõnealused tooted Hollandis, seega EMP territooriumil. Ometi selgub, et osa ettevõttele Digros BV tarnitud parfüümist oli pärit väljastpoolt EMP territooriumi.
19. Arrondissementsrechtbank 's-Gravenhage leidis, et põhimenetluses tõusis küsimus TRIPs-lepingu, mis jõustus Hollandis 1. jaanuaril 1996, artikli 50 lõike 6 otsesest mõjust. Seepärast otsustas kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks alljärgnev küsimus:
Kas TRIPs-lepingu artikli 50 lõiget 6 tuleb tõlgendada tähenduses, et tal on otsene mõju, nii et selles esitatud õiguslikud tagajärjed rakenduvad isegi vastava siseriikliku õigusakti puudumisel?
Kohtuasi C-392/98
20. Layher Saksamaa konstrueerib ja toodab erinevat liiki tellinguid, sealhulgas Allroundsteiger’ina tuntud tellinguid. Layher Holland on ainus Allroundsteigeri maaletooja Hollandis.
21. Layher Saksamaa patenteeris oma toote nii Saksamaal kui Hollandis. Patendi kehtivusaeg lõppes 16. oktoobril 1994 Saksamaal ja 7. augustil 1995 Hollandis.
22. Assco Gerüste GmbH toodab teatud liiki tellinguid, mis on tuntud kui Assco Rondosteiger. Nimetatud toodet, mille lukustuv kokkuseadmis- ja mõõtesüsteem on identne Layher Saksamaa tootega Allroundsteiger, turustatakse Hollandis Mr Van Dijki poolt, kes kaupleb Assco Holland Steigers Plettac Nederland nime all.
23. 14. märtsil 1996 esitasid Layher Saksamaa ja Layher Holland taotluse Rechtbank te Utrecht (Utrechti ringkonnakohus, Holland) esimehele vahemeetmete võtmiseks, millega keelata Assco’l importida Hollandisse, müüa, müügiks pakkuda või muul viisil kaubelda Assco Rondosteiger’iga, nagu seda tol ajal toodeti.
24. Nende hagiavalduses seisis, et Assco tegutses nende suhtes seadusevastaselt, kui turustas sellist tüüpi tellinguid, mis olid Allroundsteigeri täpne koopia. Ilmneb, et Hollandi seaduste kohaselt võib eeltoodud punktides 10 ja 11 tsiteeritud siseriikliku õiguse sätteid kasutada tööstusdisainilahenduse seadusevastase kopeerimise takistamiseks.
25. Rechtbank te Utrecht president nõustus avaldusega. Samuti määras ta, et TRIPs-lepingu artikli 50 lõikes 6 nimetatud perioodi pikkus on üks aasta.
26. Assco kaebas selle otsuse edasi Gerechtshof te Amsterdam’ile (Amsterdami piirkondlik apellatsioonikohus, Holland). Otsusega 9. jaanuarist 1997 toetas Gerechtshof vaheotsust põhilises osas, lükates selle tagasi ainult kohaldamisperioodi pikkust käsitlevas osas, mis kehtestati TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 6 alusel.
27. Assco esitas edasikaebuse õigusküsimuses Hoge Raad der Nederlanden’ile, mis otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks järgmised kolm küsimust:
1) Kas Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50 laieneb selle artikli sätetele ka siis, kui need ei puuduta ajutisi meetmeid, mis takistavad kaubamärgiõiguste rikkumist?
2) Kas TRIPs-lepingu artiklil 50, eriti selle lõikel 6, on otsene mõju?
3) Kui on esitatud hagi siseriikliku tsiviilõiguse alusel tööstusdisainilahenduse kopeerimise vastu, lähtudes väärtegusid, eelkõige ebaseaduslikku konkurentsi käsitlevatest üldistest reeglitest, kas siis õigusevaldajale võimaldatavat kaitset tuleb käsitleda kui „intellektuaalomandi õigust“ TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses?
28. Kahe siseriikliku kohtu poolt esitatud küsimused tõstatavad kolm teemat, vastavalt:
Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50 ja tingimusi selle pädevuse teostamiseks (esimene küsimus kohtuasjas C-392/98);
kas TRIPs-lepingu artikli 50 lõikel 6 on otsene mõju (ainus küsimus kohtuasjas C-300/98 ja teine küsimus kohtuasjas C-392/98); ning
TRIPs-lepingu artikli 50 lõikes 1 toodud mõiste „intellektuaalomandi õigus“ tõlgendus (kolmas küsimus kohtuasjas C-392/98).
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus kohtuasjas C-300/98
29. Nõukogu ja komisjon, keda kohtuistungil toetas Hollandi valitsus, on vaidlustanud taotluse vastuvõetavuse kohtuasjas C-300/98 põhjendusega, et taotlusmääruses ei ole märgitud, miks on vajalik vastus esitatud küsimusele, et liikmesriigi kohus saaks teha otsuse.
30. Siiski on ilmnenud, et põhimenetluses leidis siseriiklik kohus, kellelt siseriiklike õigusaktide kohaselt taotleti vahemeetmete määramist, et esiteks, TRIPs-lepingu artikli 50 lõige 6 kehtestab piirangud nende meetmete kehtivusajale, ning teiseks, need piirangud ei avaldu siseriiklike õigusaktide sätetes, mis käsitlevad vahemeetmete määramist. Kohtu küsimus peab seega tegema kindlaks, kas nendel tingimustel nõutakse kohtuotsuse tegemisel TRIPs artikli 50 lõikes 6 kehtestatud ajaliste piirangutega arvestamist. Pealegi on kohtu küsimus sisuliselt kokkulangev teise küsimusega kohtuasjas C-392/98, mille vastuvõetavust ei ole vaidlustatud.
31. Nendest asjaoludest lähtudes, peaks kohus mõlemas kohtuasjas esitatud küsimustele vastama. On asjakohane tegelda nendega järjekorras, nagu toodud eelpool punktis 28.
Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50
32. Siseriikliku kohtu poolt kohtuasjas C-392/98 esitatud esimene küsimus peab tegema kindlaks, kas otsuse kohaldamisala kohtuasjas C-53/96 „Hermès vs FHT“ [1998] EKL I-3603, mis on seotud Euroopa Kohtu pädevusega tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50, on piiratud üksnes kaubamärgiseadusega reguleeritud juhtudega.
33. TRIPs-leping, mis on esitatud WTO asutamislepingu lisas 1C, sõlmiti Ühenduse ja tema liikmesriikide poolt ühendatud pädevuse alusel (vt arvamus 1/94 [1994] EKL I-5267, punkt 105). Järelikult, kui Euroopa Kohtu ette tuuakse kohtuasi kooskõlas EÜ asutamislepingu, eriti selle artikli 177 sätetega, on kohtul pädevus määratleda kohustused, mida Ühendus on lepinguga seoses võtnud ning selleks tõlgendada TRIPs-lepingut.
34. Eriti on kohus pädev tõlgendama TRIPs-lepingu artiklit 50, et rahuldada liikmesriikide kohtute vajadusi, kui neilt nõutakse siseriiklike reeglite kohaldamist, et määrata ajutised meetmed kaitsmaks õigusi, mis tulenevad ühenduse õigusnormidest ja kuuluvad TRIPs-lepingu toimimisalasse (vt Hermès, punktid 28 ja 29).
35. Sarnaselt, kui sätet, nagu näiteks TRIPs-lepingu artiklit 50, saab kohaldada nii juhtudel, mis kuuluvad siseriikliku õiguse reguleerimisalasse kui ka juhtudel, mis kuuluvad ühenduse õiguse kohaldamisalasse, nagu kaubamärkide valdkonnas, on Euroopa Kohtul pädevus tõlgendada sätet tulevikus tekkida võivate erinevate tõlgenduste ennetamiseks (vt Hermès, punktid 32 ja 33).
36. Liikmesriikidel ja ühenduse institutsioonidel on kohustus teha tihedat koostööd, täites WTO asutamislepingu, sealhulgas TRIPs-lepingu sõlmimisega võetud kohustusi ühise pädevuse alusel (vt samal teemal arvamus 1/94, tsiteeritud eespool, punkt 108).
37. Kuna TRIPs-lepingu artikkel 50 kujutab endast protseduurilist sätet, mida tuleks kohaldada samal viisil iga juhtumi puhul, mis kuulub selle reguleerimisalasse ning mida on võimalik kohaldada situatsioonides, mida reguleerivad kas siseriiklik õigus või ühenduse õigus, siis nõuab nimetatud kohustus, et liikmesriikide ja ühenduse kohtuorganid annaksid sellele artiklile praktilistel ja õiguslikel eesmärkidel ühtse tõlgenduse.
38. Ainult Euroopa Ühenduste Kohtul, kes tegutseb koostöö liikmesriikide kohtute ja tribunalidega, on asutamislepingu artikli 177 kohaselt õigus tagada selline ühtne tõlgendus.
39. Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50 ei ole seega piiratud üksnes juhtudega, mida reguleerib kaubamärgiõigus.
40. Vastus esimesele küsimusele kohtuasjas C-392/98 peab seega olema, et kui liikmesriikide kohtuvõimudelt nõutakse ajutiste meetmete määramist intellektuaalomandi õiguste kaitseks, mis kuuluavad TRIPs-lepingu kohaldamisalasse ning Euroopa Kohtu ette tuuakse kohtuasi kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega, eriti selle artikliga 177, on Euroopa Kohtul pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50.
TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 6 otsene mõju
41. Teise küsimusega kohtuasjas C-392/98 ja ainsa küsimusega kohtuasjas C-300/98 püüavad siseriiklikud kohtud sisuliselt kindlaks teha, kas ja mil määral kuuluvad TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 6 protseduurilised nõuded ühenduse õigussfääri, nii et siseriiklikel kohtutel on kohustus neid kohaldada, olgu siis poolte taotlusel või nende endi algatusel.
42. On väljakujunenud õiguspraktika, et ühenduse ja ühendusse mittekuuluvate riikide vahel sõlmitud lepingu sätet tuleb käsitleda kui otse kohaldatavat, kui - pidades silmas lepingu sõnastust, eesmärki ja olemust – saab järeldada, et säte sisaldab selget, täpset ja tingimusteta kohustust, mis oma rakendamise ega mõju poolest ei nõua järgnevate meetmete võtmist (vt samal teemal kohtuasi 12/86 „Demirel vs Stadt Schwäbisch Gmünd“ [1987] EKL 3719, punkt 14 ning kohtuasi C-162/96 „Racke vs Hauptzollamt Mainz“ [1998] EKL I-3655, punkt 31).
43. Kohus on juba võtnud seisukoha, et WTO asutamisleping ega selle lisad, pidades silmas nende olemust ja struktuuri, ei ole põhimõtteliselt nende regulatsioonide hulgas, millest lähtudes peab kohus läbi vaatama ühenduse institutsioonide meetmed EÜ asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu kohaselt (pärast muudatusi artikli 230 EÜ esimene lõik) (vt kohtuasi C-149/96 „Portugal vs Nõukogu“ [1999] EKL I-8395, punkt 47).
44. Samadel põhjustel, mis on esitatud kohtuotsuse punktides 42 kuni 46 kohtuasjas „Portugal vs Nõukogu“, ei ole WTO asutamislepingu ühe lisa - TRIPs-lepingu - sätted õigustloovad, millele kodanikud võiksid kohtu ees otseselt toetuda ühenduse õiguse alusel.
45. Seisukoht, et TRIPs-lepingu sätetel puudub otsene mõju, ei lahenda täielikult siseriiklike kohtute poolt tõstatatud probleemi.
46. TRIPs-lepingu artikkel 50 lõige 6 on protseduuriline säte, mida kohaldatakse ühenduse ja siseriiklike kohtute poolt kooskõlas nii ühenduse kui ka liikmesriikide võetud kohtustustega.
47. Valdkonnas, mille suhtes TRIPs-leping kehtib ning mida ühendus on juba reguleerinud, nagu näiteks kaubamärkide valdkonnas, järeldub Hermèsi kohtuasja otsusest, eriti selle punktist 28, et liikmesriikide kohtuorganid peavad ühenduse õiguse alusel, kui neilt taotletakse siseriiklike reeglite rakendamist ajutiste meetmete määramiseks sellesse valdkonda kuuluvate õiguste kaitsmiseks, tegema seda niivõrd kui võimalik TRIPs-lepingu artikli 50 sõnastusest ja eesmärgist lähtudes.
48. Teisest küljest, valdkonnas, mida ühendus ei ole veel reguleerinud ning mis on seetõttu liikmesriikide pädevuses, ei kuulu intellektuaalomandi õiguste kaitse ja selleks kohtuvõimude võetud meetmed ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Järelikult ei nõua ega keela ühenduse õigus, et liikmesriigi õiguskord peaks andma isikutele õiguse toetuda otse reeglile, mis on kehtestatud TRIPs-lepingu artikli 50 lõikes 6 või et see peaks kohustama kohtuid kohaldama kõnealust reeglit kohtute endi algatusel.
49. Vastus teisele küsimusel kohtuasjas C-392/98 ja ainsale küsimusele kohtuasjas C-300/98 peab seepärast olema:
valdkonnas, mille kohta TRIPs-leping kehtib ning mida ühendus on juba reguleerinud, nõutakse liikmesriikide kohtuvõimudelt ühenduse õiguse alusel, et kui neilt taotletakse siseriiklike reeglite kohaldamist eesmärgiga määrata ajutised meetmed sellisesse valdkonda kuuluvate õiguste kaitseks, teha seda niivõrd kui võimalik TRIPs-lepingu artikli 50 sõnastusest ja eesmärkidest lähtudes, aga
valdkonnas, mida ühendus ei ole veel reguleerinud ja mis on seetõttu liikmesriikide pädevuses, ei kuulu intellektuaalomandi õiguste kaitse ja selleks kohtuvõimude võetud meetmed ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Järelikult ühenduse õigus ei nõua ega keela, et liikmesriigi õiguskord peaks andma isikule õiguse toetuda vahetult reeglile, mis on kehtestatud TRIPs-lepingu artikli 50 lõikes 6 või et see peaks kohustama kohtuid kohaldama kõnealust reeglit omal algatusel.
Mõiste „intellektuaalomandi õigus“ tõlgendus
50. Kolmas küsimus kohtuasjas C-392/98 on määratud kindlaks tegema, kas õigust pöörduda kohtusse väärtegusid, eriti ebaseaduslikku konkurentsi käsitleva siseriikliku seaduse üldiste sätete alusel, selleks et kaitsta tööstusdisainilahendust kopeerimise eest, tuleks liigitada kui intellektuaalomandi õigust TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses.
51. Selliselt defineerituna jaguneb küsimus kaheks. Esimene küsimus on, kas tööstusdisainilahendus, nagu põhimenetluses arutusel, kuulub TRIPs-lepingu kohaldamisalasse. Kui jah, tuleb kindlaks määrata, kas õigus pöörduda kohtusse siseriikliku õiguse üldiste sätete alusel, näiteks sellised, millele toetuti põhimenetluses, selleks et kaitsta tööstusdisainilahendust kopeerimise eest, kujutab endast intellektuaalomandi õigust TRIPs-lepingu artikli 50 tähenduses.
52. Esimese küsimuse puhul on siseriiklik kohus õigesti osutanud, et TRIPs-lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt tähistab mõiste „intellektuaalomand“ artiklis 50 kõiki intellektuaalomandi kategooriaid, mida käsitletakse selle lepingu II jao osades 1 kuni 7. 4. osa käsitleb tööstusdisainilahendusi.
53. Artikkel 25 sätestab tingimused tööstusdisainilahenduse kaitsmiseks TRIPs-lepingu alusel. Artikkel 26 käsitleb kaitse olemust, võimalikke erandeid ja kaitse kestust.
54. Liikmesriigi kohtu otsustada jääb, kas põhimenetluses arutusel olev tööstusdisainilahendus vastab artiklis 25 kehtestatud nõuetele.
55. Teise küsimuse suhtes ei sisalda TRIPs-leping ühtki selgesõnalist definitsiooni, mis ikkagi moodustab intellektuaalomandi õiguse kõnealuse lepingu tähenduses. Seepärast on vaja tõlgendada seda mõistet, mis esineb mitmeid kordi TRIPs-lepingu preambulis ja põhiteksis, lähtudes mõiste kontekstist, eesmärkidest ja mõttest.
56. Preambuli esimese punkti kohaselt on TRIPs-lepingu eesmärgid vähendada moonutusi ja takistusi rahvusvahelises kaubanduses, ... arvestades vajadust edendada tõhusat ja nõuetekohast intellektuaalomandi õiguste kaitset, samuti tagada, et intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks rakendatavad meetmed ja menetlus ise ei muutuks tõkkeks seaduslikule kaubandusele. Teises lõigus lepinguosalised tõdevad vajadust uute reeglite ja põhimõtete järele, mis käsitlevad:
...
b) kaubandusega seotud intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevate nõuetekohaste standardite ja põhimõtete väljatöötamist;
c) kaubandusega seotud intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks tõhusate ja asjakohaste abinõude väljatöötamist, võttes arvesse erinevusi riikide õigussüsteemides;
...
57. Kolmandas ja neljandas lõigus tunnistavad lepinguosalised vajadust võltsitud kaupade rahvusvahelist kaubandust käsitlevate põhimõtete, reeglite ja käitumisjuhiste mitmepoolse raamistiku järele ning tõdevad, et intellektuaalomandi õigused on eraõigused.
58. Artikli 1, mis käsitleb kohustuste iseloomu ja ulatust, lõige 1 sätestab, et liikmetel on õigus valida sobiv meetod TRIPs-lepingu sätete rakendamiseks oma õigussüsteemis ja praktikas.
59. Artikkel 62, mis moodustab TRIPs-lepingu IV jao, pealkirjaga „Intellektuaalomandi õiguste omandamine ja säilitaminie ning sellega seotud inter partes protseduurid“, sätestab esimese ja teises lõikes, et lepinguosalised võivad omandada või säilitada intellektuaalomandi õigusi tingimusel, et järgitakse asjakohaseid protseduure ja formaalsusi, sealhulgas protseduuri õiguse andmiseks või registreerimiseks. Sellised protseduurid ei ole siiski oluline tingimus intellektuaalomandi õiguste omandamiseks või säilitamiseks TRIPs-lepingu tähenduses.
60. Eeltoodud sätetest tulenevalt on ilmne, et TRIPs jätab lepinguosalistele nende õigussüsteemide ja eelkõige eraõiguse reeglite raamistikus üksikasjalikult määratleda, milliseid omandiõigusi kaitstakse TRIPs-lepinguga kui intellektuaalomandi õigusi, samuti nende kaitsmise viisi, alati tingimusel, et esiteks, kaitse on tõhus, takistades eriti võltsitud kaupadega kauplemist ning teiseks, et sellega ei kaasneks moonutusi ega takistusi rahvusvahelises kaubanduses.
61. Menetlused takistada tööstusdisainilahenduste eeldatavat kopeerimist võivad sobida võltsitud kaupadega kauplemise takistamiseks ja võivad samuti muutuda tõkkeks rahvusvahelises kaubanduses.
62. Järelikult võib õigus pöörduda kohtusse väärtegusid, eelkõige ebaseaduslikku konkurentsi käsitleva siseriikliku seaduse üldsätete alusel, selleks et kaitsta tööstusdisainilahendusi kopeerimise eest, olla liigitatav kui intellektuaalomandi õigus TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses.
63. Kõikidest eeltoodud märkustest tulenevalt peab vastus kolmandale küsimusele kohtuasjas C-392/98 olema, et TRIPs-lepingu artikkel 50 jätab lepinguosalistele nende õigussüsteemide raames otsustada, kas õigus pöörduda kohtusse väärtegusid, eelkõige ebaseaduslikku konkurentsi käsitleva siseriikliku seaduse üldsätete alusel, selleks et kaitsta tööstusdisainilahendusi kopeerimise eest, on liigitatav kui intellektuaalomandi õigus TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses.
Otsus kulude kohta
Kulud
64. Kohtule märkusi esitanud Hollandi, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsuste ning nõukogu ja komisjoni kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kuna käesolev menetlus on põhimenetluse osaliste jaoks üks etapp siseriiklikus kohtus pooleliolevas hagis, teeb otsuse kulude kohta nimetatud kohus.
Resolutiivosa
Sellest lähtuvalt KOHUS,
vastuseks Arrondissementsrechtbank 's-Gravenhage poolt 25. juuni 1998. aasta otsusega ja Hoge Raad der Nederlanden 30. oktoobri 1998. aasta otsusega talle esitatud küsimustele, otsustab:
1) kui liikmesriikide kohtuorganitelt nõutakse ajutiste meetmete määramist intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks, mida reguleerib Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1C esitatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPs-leping), mis kiideti heaks Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvates küsimustes nõukogu otsusega 94/800/EMÜ 22. detsembrist 1994, ning kui Euroopa Kohtu ette tuuakse kohtuasi kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega, eelkõige selle artikliga 177 (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 234), on Euroopa Kohtul pädevus tõlgendada TRIPs-lepingu artiklit 50;
2) valdkonnas, mille kohta TRIPs-leping kehtib ning mida ühendus on juba reguleerinud, nõutakse liikmesriikide kohtuorganitelt ühenduse õiguse alusel, et kui neilt taotletakse siseriiklike reeglite kohaldamist eesmärgiga määrata ajutised meetmed sellisesse valdkonda kuuluvate õiguste kaitseks, teha seda niivõrd kui võimalik TRIPs-lepingu artikli 50 sõnastusest ja eesmärkidest lähtudes.
Valdkonnas, mida ühendus ei ole veel reguleerinud ja mis on seepärast liikmesriikide pädevuses, ei kuulu intellektuaalomandi õiguste kaitse ja selleks kohtuvõimude võetud meetmed ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Järelikult ühenduse õigus ei nõua ega keela, et liikmesriigi õiguskord peaks andma isikule õiguse toetuda vahetult reeglile, mis on kehtestatud TRIPs-lepingu artikli 50 lõikes 6 või et see peaks kohustama kohtuid kohaldama kõnealust reeglit omal algatusel;
3) TRIPs-lepingu artikkel 50 jätab lepinguosalistele nende õigussüsteemide raames otsustada, kas õigus pöörduda kohtusse väärtegusid, eelkõige ebaseaduslikku konkurentsi käsitleva siseriikliku seaduse üldsätete alusel, selleks et kaitsta tööstusdisainilahendusi kopeerimise eest, on liigitatav kui intellektuaalomandi õigus TRIPs-lepingu artikli 50 lõike 1 tähenduses.
