61998J0173
Euroopa Kohtu (viies koda) 1999. aasta 1. juuli otsus.
Sebago Inc. ja Ancienne Maison Dubois & Fils SA vs G-B Unic SA.
Eelotsusetaotlus: Cour d'appel de Bruxelles, Belgia.
Kaubamärk – Kaubamärgiomaniku õiguste ammendumine – Omaniku nõusolek.
Kohtuasi C-173/98.
Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite kogumik 1999 lk. I-04103
Võtmesõnad:
1 Õigusnormide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 89/104 – Kaubamärgist tuleneva õiguse ammendumine – Tingimused – Ühenduse või Euroopa Majanduspiirkonna turule viidud kaup – Siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad õiguste ammendumise väljaspool liikmesriikide territooriumi turule viidud kaupade osas – Ei ole lubatud
(Nõukogu direktiiv 89/104, artikli 7 lõige 1)
2 Õigusnormide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 89/104 – Ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas kaubamärgi omaniku loaga turule viidud kaup – Kaubamärgist tuleneva õiguse ammendumine – Ulatus – Piiratud heakskiidetud toote üksikartiklitega, mis on turule viidud omaniku loaga
(Nõukogu direktiiv 89/104, artikli 7 lõiked 1 ja 2)
Kokkuvõte
1. Kaubamärke käsitleva nõukogu esimese direktiivi 89/104, muudetud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepinguga, artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada tähenduses, et märgist tulenevad õigused ammenduvad ainult siis, kui kaubad on viidud turule Euroopa Ühenduses (Euroopa Majanduspiirkonnas, alates EMP lepingu jõustumisest) ning et direktiiv ei jäta liikmesriikidele vabadust kehtestada siseriiklikus seaduses kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine toodete suhtes, mis on turule viidud väljaspool liikmesriikide territooriumi.
2. Kaubamärke käsitleva nõukogu esimese direktiivi 89/104, muudetud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepinguga, artikli 7 lõike 1 eesmärgiks on võimaldada kaubamärki kandva toote üksikartikli täiendav turustamine, kui see on viidud ühenduse turule (EMP turule, alates EMP lepingu jõustumisest) kaubamärgi omaniku nõusolekul ning takistada omanikku vastustamast sellist turustamist. Kaubamärgiga antud õigused ammenduvad ainult toote nende üksikartiklite suhtes, mis on viidud turule omaniku nõusolekul. Kõnealuse toote teiste üksikartiklite suhtes, mis on turule viidud ilma omaniku loata, võib omanik jätkata kaubamärgi kasutamise keelamist kooskõlas talle direktiiviga antud õigusega. Järelikult tuleb direktiivi artikli 7 lõiget 1 tõlgendada tähenduses: selleks et oleks nõusolek kõnealuse sätte tähenduses, peab selline nõusolek olema iga üksikartikli jaoks toote puhul, mille suhtes ammendumist taotletakse.
Osalised
Kohtuasjas C-173/98,
milles Belgia Cour d'Appel de Bruxelles taotles Euroopa Kohtult EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel eelotsust nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses
Sebago Inc. ja Ancienne Maison Dubois et Fils SA
ning
GB-Unic SA vahel
nõukogu esimese 1988. aasta 21. detsembri direktiivi 89/104/EMÜ, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1), artikli 7 lõike 1 tõlgendamise küsimuses, on
EUROOPA KOHUS
(viies koda)
koosseisus: koja esimees J.-P. Puissochet, kohtunikud P. Jann, J. C. Moitinho de Almeida, C. Gulmann (ettekandja) ja D. A. O. Edward,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
võttes arvesse kirjalikud märkused, mille esitasid:
- GB-Unic SA nimel Richard Byl Brüsseli Advokatuurist,
- Prantsusmaa valitsuse nimel esindajad Kareen Rispal-Bellanger, välisministeeriumi õigusasjade direktoraadi rahvusvahelise majandusõiguse ja ühenduse õiguse alamdirektoraadi juhataja ja Anne de Bourgoing, Chargé de Mission sama direktoraadis,
- Euroopa Ühenduste komisjoni nimel esindaja Karen Banks õigusteenistusest,
võttes arvesse kohtuistungi ettekannet,
olles ära kuulanud Sebago Inc. ja Ancienne Maison Dubois & Fils SA, esindaja Benoît Strowel Brüsseli Advokaturist; GB-Unic SA, esindaja Richard Byl, ning komisjoni, esindaja Karen Banks, suulised märkused 28. jaanuari 1999. aasta istungil,
olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse 25. märtsi 1999. aasta isutngil,
teinud järgmise otsuse.
Põhjendus
1. Otsusega 30. aprillist 1998, vastu võetud Euroopa Kohtus 11. mail 1998, esitas Brüsseli Cour d'Appel (Appellatsioonikohus) EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel Euroopa Kohtule taotluse eelotsuse saamiseks mitmetes küsimustes esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1, edaspidi „direktiiv“), nagu muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga 2. maist 1992 (EÜT 1994 L 1, lk 3, edaspidi „EMP leping“), artikli 7 tõlgendamise kohta.
2. Need küsimused tõstatati menetluses, mis toimus ühelt poolt Sebago Inc. (edaspidi „Sebago“) ja Ancienne Maison Dubois & Fils SA (edaspidi „Maison Dubois“) ning teiselt poolt GB-Unic SA (edaspidi „GB-Unic“) vahel ja puudutasid kaupade müüki GB-Unic’i poolt ilma Sebago nõusolekuta, kusjuures need kaubad kandsid kaubamärki, mille omanik on Sebago.
3. Direktiivi artikkel 7 pealkirjaga „Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine“ sätestab:
„1. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.“
4. Vastavalt EMP lepingu artikli 65 lõikele 2, koos XVII lisa punktiga 4, on direktiivi artikli 7 lõiget 1 muudetud EMP lepingu tähenduses, nii et väljend „ühenduse“ on asendatud väljendiga „lepinguosalise“.
5. Sebago on Ameerika Ühendriikides asutatud ettevõte ning omab kahte Beneluxi kaubamärki nimega „Docksides“ ja kolme Beneluxi kaubamärki nimega „Sebago“. Need kaubamärgid on registreeritud muuhulgas kingade kohta. Maison Dubois on Sebago kaubamärki kandvade kingade ainuturustaja Beneluxi maades.
6. Oma 1996. aasta teatmiku kümnendas väljalaskes pealkirjaga „La quinzaine Maxi-GB“, mis avaldas 29. maist 11. juunini 1996 kehtivad hinnad, reklaamis GB-Unic oma Maxi-GB hüpermarketites müügil olevaid Docksides Sebago kingi. Kõnealused kaubad on 2561 paari kingi, mis on toodetud El Salvadoris ja ostetud ettevõttelt, kes on asutatud Belgia seaduste kohaselt ning on spetsialiseerunud paralleelimpordile. Kogu kaup müüdi ära 1996. aasta suve jooksul.
7. Sebago ja Maison Dubois ei vaidlusta, et kingad, mis müüdi GB-Unic’i poolt, olid ehtsad. Aga nad väidavad, et kuna nad ei olnud andnud volitust kõnealuste kingade müügiks ühenduses, puudus GB-Unic’il õigus neid seal müüa.
8. Nimetatud asjaoludel väitsid Sebago ja Maison Dubois Belgia kohtute ees, et GB-Unic oli rikkunud Sebago kaubamärgiõigust, turustades kõnealuseid kaupu ühenduse piires ilma nende nõusolekuta. Nad osutasid ühtse Beneluxi seaduse kaubamärkide kohta (Loi Uniforme Benelux sur les Marques), nagu muudetud Beneluxi protokolliga 2. detsembrist 1992 („ühtne seadus“), artikli 13A lõikele 8, mis on sarnane direktiivi artikli 7 lõikega 1.
9. Oma eelotsusetaotluse määruses märgib Cour d'Appel, et artikli 13A lõike 8 tõlgendamine põhimenetluse osaliste poolt erineb kahes olulises osas: esiteks, kas see säte kehtestab kaubamärgiõiguste ammendumise rahvusvahelisel tasandil (GB-Unic'i väide) või kaubamärgiõiguste ammendumise ainult ühenduse tasandil (Sebago väide); ning teiseks, kas esinesid tingimused, mille alusel võib lugeda, et kaubamärgiomaniku nõusoleku on antud.
10. Teise küsimuse osas väidab GB-Unic, et ühtse seaduse artikli 13A lõikes 8 toodud nõusoleku nõude täitmiseks piisab, kui sama kaubamärki kandvaid sarnaseid kaupu on juba seaduslikult ühenduses turustatud kaubamärgi omaniku loaga. Sebago, teisest küljest, väidab, et omaniku nõusolekut on vaja iga konkreetse kaubapartii jaoks, st iga teatud importija poolt teatud ajal sisseveetud kaubapartii kohta. Seega arvab Sebago, et tema nõusoleku võib lugeda antuks ainult juhul, kui GB-Unic suudab tõestada, et sai kõnealused kingad müüjalt, kes kuulub Sebago poolt ühenduses loodud turustusvõrgustikku või edasimüüjalt, kes ise sinna võrgustikku mitte kuuludes oli saanud need kingad seaduslikult ühenduse piires.
11. GB-Unic väitis ka Cour d'Appeli ees, et praeguseks on kindlaks tehtud, et Sebago andis oma selgesõnaliselt väljendamata nõusoleku arutuse all olevate kingade turustamiseks ühenduses, kui ta ei keelanud oma litsentsiomanikku El Salvadoris kõnealuseid kaupu ühendusse eksportimast. Cour d'Appel oli kindlalt seisukohal, et litsentsi andmine Sebago poolt ei ole leidnud kinnitust – kusjuures Sebago vaidles vastu, väites, et selline litsents oli olemas – ning et antud asjaoludel ei saa lihtsalt fakti, et tootja El Salvadoris oli eksportinud kõnealused kaubad ühendusse, lugeda tõenduseks, et Sebago oli andnud nõusoleku nende turustamiseks ühenduses.
12. Nendel asjaoludel otsustas Cour d'Appel de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks järgmised küsimused:
Kas esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artikli 7 1 lõiget 1 saab tõlgendada tähenduses, et kaubamärgist tulenev õigus lubab selle omanikul vastustada tema kaubamärgi kasutamine ehtsate kaupade puhul, mis ei ole viidud turule Euroopa Majandusühenduse territooriumil (laieneb Norrale, Islandile ja Liechtensteinile 2. mai 1992. aasta lepingu alusel, millega asutati Euroopa Majanduspiirkond) omaniku poolt või tema loaga, kui:
- kaubamärki kandvad kaubad tulevad otse väljaspool Euroopa Ühendust või Euroopa Majanduspiirkonda asuvast riigist,
- kaubamärki kandvad kaubad tulevad Euroopa Ühenduse või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, milles nad on transiidil ilma kaubamärgi omaniku või tema esindaja loata,
- kui kaubad omandati Euroopa Ühenduse või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis, milles nad pandi esmakordselt müügile ilma kaubamärgi omaniku või tema esindaja loata,
- kui kaubamärki kandvad kaubad – mis on identsed sama kaubamärki kandvate ehtsate kaupadega, kuid on imporditud paralleelselt, kas otse või kaudselt, väljaspool Euroopa Ühendust või Euroopa Majanduspiirkonda asuvatest riikidest - on praegu või varem olnud turustatud Euroopa Ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul,
- või kui kaubamärki kandvad kaubad - mis sarnanevad ehtsate, sama kaubamärki kandvate, kuid väljaspool Euroopa Ühendust või Euroopa Majanduspiirkonda asuvatest riikidest otseselt või kaudselt paralleelselt imporditud kaupadega – on praegu või varem olnud turustatud Euroopa Ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul?“
13. Oma otsuses 16. juulist 1998 kohtuasjas C-355/96 Silhouette International Schmied vs Hartlauer [1998] EKL I-4799, mis tehti pärast siseriikliku kohtu poolt käesolevas kohtuasjas eelotsuse taotlemist, on kohus asunud seisukohale, et siseriiklikud õigusaktid, mis käsitlevad kaubamärgiõigusete ammendumist kaupade suhtes, mis on viidud turule väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP“) territooriumi selle kaubamägi all omaniku poolt või tema loaga, on vastuolus direktiivi EMP lepingu järgselt muudetud artikli 7 lõikega 1.
14. Põhimenetluse osalised Prantsusmaa valitsus ja komisjon on arvamusel, et Euroopa Kohus juba vastas esimesele kolmele küsimusele Silhouette’i kohtuasjas, seega on vajalik vastata ainult kahele viimasele.
15. Kahe viimase küsimuse puhul väidavad Sebago, Maison Dubois, Prantsusmaa valitsus ja komisjon, et kaubamärgiomaniku nõusolek turustada tema kauba üks partii EMPi territooriumil ei ammenda kaubamärgist tulenevaid õigusi sama kauba teiste partiide turustamise suhtes, isegi kui need on identsed.
16. GB-Unic, teisest küljest, arvab, et direktiivi artikkel 7 ei eelda, et nõusolek kehtib paralleelimpordiga hõlmatud tegelike kaupade suhtes. Ta rajab oma argumendi eelkõige kaubamärgi olulise funktsiooni kontseptsioonile, mis vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab tagama tarbija jaoks toote päritolu samasuse, et tarbija võiks ilma segiajamise ohuta eristada toodet teistest, erinevat päritolu kaupadest. Ometi ei tähenda see funktsioon GB-Unic’i arvates, et omanikul on õigus keelata ehtsate kaupade sissevedu. Seetõttu oleks vale väita, et direktiivi artikkel 7 viitab ainult omaniku nõusolekule turustada originaalkaupade imporditud üksikartikleid. Seega asub GB-Unic seisukohal, et nõusolek direktiivi artikli 7 tähenduses on selline, mis on antud kõnealuste kaupade liigi suhtes.
17. Kohus leiab esiteks, et käesolevas kohtuasjas menetlusse astujatel on õigus väita, et vastus esimesele kolmele kohtule esitatud küsimusele on juba kohtu poolt antud Silhouette’i kohtuasjas. Kohus leidis oma tookordse otsuse punktides 18 ja 26, et direktiivi artikli 7 sõnastuse kohaselt ammenduvad märgiga antud õigused ainult sel juhul, kui tooted on viidud turule ühenduse territooriumil (EMP territooriumil alates EMP lepingu jõustumisest) ning et direktiiv ei jäta liikmesriikidele vabadust kehtestada siseriiklikus seaduses kaubamärgiga antud õiguste ammendumine toodete suhtes, mis on viidud turule väljaspool liikmesriikide territooriumi.
18. Järgmiseks tuleks märkida, et kahe viimase küsimusega küsib liikmesriigi kohus eelkõige, kas on tegemist nõusolekuga direktiivi artikli 7 tähenduses, kui kaubamärgi omanik on andnud nõusoleku turustada EMPs kaupu, mis on identsed või sarnased nendega, mille suhtes ammendumist nõutakse, või teisest küljest, kas nõusolek peab olema antud toote igale üksikartiklile, kui selle toote suhtes nõutakse ammendumist.
19. Direktiivi artikli 7 lõike 1 sõnastus ei anna otsest vastust sellele küsimusele. Sellegipoolest ammenduvad kaubamärgist tulenevad õigused ainult nende toote üksikartiklite suhtes, mis on turule viidud omaniku nõusolekul tema poolt määratud territooriumil. Omanik võib jätkuvalt keelata kaubamärgi kasutamist kõnealuse toote, mis on viidud turule nimetatud territooriumil ilma omaniku nõusolekuta, üksikartiklite suhtes, vastavalt direktiiviga temale antud õigusele.
20. Selline on artikli 7 lõike 1 tõlgendus, mille kohus on juba andnud. Seega on kohus juba avaldanud, et selle sätte eesmärk on võimaldada kaubamärki kandva toote, mis on turule viidud kaubamärgi omaniku nõusolekul, üksikartikli täiendavat turustamist ning takistada omanikku vastustamast sellist turustamist (Kohtuasi C-337/95 „Parfums Christian Dior vs Evora“ [1997] EKL I-6013, punktid 37 ja 38, ning kohtuasi C-63/97 „BMW vs Deenik“ [1999] EKL I-905, punkt 57). Seda tõlgendust kinnitab pealegi direktiivi artikli 7 lõige 2, mis viitega kaupade „täiendavale turustamisele“ näitab, et ammendumise põhimõte puudutab ainult teatud kaupu, mis on eelnevalt viidud turule kaubamärgi omaniku nõusolekul.
21. Direktiivi artikli 7 vastuvõtmisega, kus kaubamärgiga antud õiguste ammendumine on piiratud juhtudega, kui kaubamärki kandvad kaubad on viidud turule ühenduse territooriumil (EMP territooriumil, alates EMP lepingu jõustumisest), on ühenduse seadusandluses selgesti sätestatud, et selliste kaupade turule viimine väljaspool seda territooriumi ei ammenda omaniku õigust vastustada nende kaupade importimine ilma tema nõusolekuta ja seega kontrollida kaubamärki kandavate kaupade esmakordset turustamist ühenduses (EMPs, alates EMP lepingu jõustumisest). Sellisel kaitsel puuduks sisu, kui ammendumiseks artikli 7 tähenduses piisaks kaubamärgi omaniku nõusolekust viia nimetatud territooriumil turule kaupu, mis on identsed või sarnased nendega, mille suhtes nõutakse ammendumist.
22. Eeltoodust tulenevalt peab vastus esitatud küsimustele olema, et direktiivi artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada alljärgnevalt:
- kaubamärgist tulenevad õigused ammenduvad ainult siis, kui tooted on viidud turule ühenduse territooriumil (EMP territooriumil, alates EMP lepingu jõustumisest) ning et see säte ei jäta liikmesriikidele vabadust kehtestada siseriiklikus seaduses kaubamärgiga antud õiguste ammendumine toodete suhtes, mis on viidud turule väljaspool liikmesriikide territooriumi;
- et oleks nõusolek direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses, peab selline nõusolek olema antud iga üksikartikli jaoks toote puhul, mille suhtes taotletakse ammendumist.
Otsus kulude kohta
Kulud
23. Kohtule märkusi esitanud Prantsusmaa valitsuse ja komisjoni kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kuna käesolev menetlus on põhimenetluse osaliste jaoks üks etapp siseriiklikus kohtus pooleliolevas hagis, teeb otsuse kulude kohta nimetatud kohus.
Resolutiivosa
Sellest lähtuvalt KOHUS,
(viies koda),
vastuseks Cour d'Appel de Bruxelles’i poolt 30. aprilli 1998. aasta otsusega esitatud küsimustele, otsustab:
esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, nagu muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga 2. maist 1992, artiklit 7 tuleb tõlgendada järgmises tähenduses:
- kaubamärgist tulenevad õigused ammenduvad ainult siis, kui tooted on viidud turule ühenduse territooriumil (Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil, alates Euroopa Majanduspiirkonna lepingu jõustumisest) ning et see säte ei jäta liikmesriikidele vabadust kehtestada siseriiklikus seaduses kaubamärgiga antud õiguste ammendumine toodete suhtes, mis on viidud turule väljaspool liikmesriikide territooriumi;
- et oleks nõusolek direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses, peab selline nõusolek olema antud iga üksikartikli jaoks toote puhul, mille suhtes taotletakse ammendumist.
