61997J0255
Euroopa Kohtu 1997. aasta 11. mai otsus
Pfeiffer Großhandel GmbH vs Löwa Warenhandel GmbH.
Eelotsusetaotlus: Handelsgericht Wien, Austria.
EÜ asutamislepingu artiklid 30 ja 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artiklid 28 ja 43) – Tööstus- ja kommertsomand - Ärinimi
Kohtuasi C-255/97.
Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite kogumik 1999 lk I-02835
Võtmesõnad:
1. Isikute vaba liikumine - Asutamisõigus – Siseriikliku õiguse säte, mis keelab ärinime kui ettevõtte erinimetuse kasutamise, kui on segiajamise oht – Kas lubatud - Tingimused [EÜ asutamislepingu artikkel 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 43)]
2. Kaupade vaba liikumine - Siseriikliku õiguse säte, mis keelab ärinime kui ettevõtte erinimetuse kasutamise, kui on segiajamise oht - Kui keeld ei ole vastuolus asutamislepingu artikliga 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 43) – Kas lubatud - Tingimused
[EÜ asutamislepingu artikkel 30 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 28)]
Kokkuvõte
1. Asutamislepingu artikkel 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 43) ei välista siseriikliku õiguse sätet, mis keelab ärinime kui ettevõtte erinimetuse kasutamise, kui on segiajamise oht.
Keeld toimib nende ettevõtete kahjuks, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus nad õiguspäraselt kasutavad ärinime, mida nad sooviksid kasutada ka väljaspool kõnealuse riigi piire. Ometi on selline asutamisõiguse kitsendus, tingituna siseriikliku õiguse sättest, mille esmane eesmärk on kaitsta ärinime segiajamise ohu eest, õigustatud tööstus- ja kommertsomandi kaitset puudutavate ülekaalukate nõuetega üldistes huvides. Siseriikliku õiguse poolt tagatud kaitse segiajamise ohu eest ei luba ühtki erandit ühenduse õiguse alusel, kuna see vastab ärinime teatavale sisulisele tahule, nimelt ärinime omaniku kaitsmisele selle ohu eest.
2. Asutamislepingu artikkel 30 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 28) ei välista siseriikliku õiguse sätet, mis keelab ärinime kui ettevõtte erinimetuse kasutamise, kui on segiajamise tõenäosus
Kuna selline keeld ei ole vastuolus asutamislepingu artikliga 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 43), kuna seda õigustavad ülekaalukad nõuded ülistes huvides, võiks see olla vastuolus asutamislepingu artikliga 30 ainult juhul ja sellises ulatuses, kuivõrd ta piirab kaupade vaba liikumist liikmesriikide vahel muul viisil kui kaudselt asutamisõiguse piiramise kaudu. Isegi oletades, et selline meede piiras kaupade vaba liikumist, ei lase miski arvata, et see piirang ei tulene kaudselt asutamisõiguse kitsendusest.
Osalised
Kohtuasjas C-255/97,
milles Handelsgericht Wien (Austria) taotles Euroopa Kohtult EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 234) alusel eelotsust nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses
Pfeiffer Großhandel GmbH
ja
Löwa Warenhandel GmbH vahel
EÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artiklid 28 ja 43) tõlgendamise küsimuses, on
EUROOPA KOHUS
koosseisus: esiumees G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. J. G. Kapteyn ja P. Jann, kohtunikud J. C. Moitinho de Almeida, C. Gulmann (ettekandja), J. L. Murray, H. Ragnemalm, L. Sevón ja M. Wathelet,
kohtujurist: J. Mischo,
kohtusekretär: sekretäri asetäitja H. von Holstein,
olles arvesse võtnud kirjalikud märkused, mille esitasid:
- Pfeiffer Großhandel GmbH nimel advokaat (Rechtsanwalt) Johannes Hintermayr Linzist,
- Löwa Warenhandel GmbH nimel advokaat (Rechtsanwalt) Andreas Foglar-Deinhardstein Viinist,
- Austria valitsuse nimel esindaja Christine Stix-Hackl, Austria välisministeeriumi saadik (Gesandte),
- Euroopa Ühenduste komisjoni nimel esindaja Berend Jan Drijber õigusteenistusest, keda assisteeris advokaat (Rechtsanwalt) Bertrand Wägenbaur Hamburgist,
võttes arvesse kohtuistungi ettekande,
olles ära kuulanud Pfeiffer Großhandel GmbH, esindajad advokaadid (Rechtsanwälte) Johannes Hintermayr ja Georg Minichmayr Linzist; Löwa Warenhandel GmbH, esindaja advokaat (Rechtsanwalt) Jürgen Brandstätter Viinist; ja komisjoni, esindaja Bertrand Wägenbaur, suulised märkused 26. mai 1998. aasta kohtuistungil,
olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse 7. juuli 1998. aasta istungil,
teinud järgmise otsuse.
Põhjendus
1. Määrusega 24. märtsist 1997, vastu võetud Euroopa Kohtus 14. juulil 1997, esitas Handelsgericht Wien (Viini Kaubanduskohus) EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 234) alusel Euroopa Kohtule taotluse eelotsuse saamiseks EÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artiklid 28 ja 43) tõlgendamise küsimuses.
2. See küsimus kerkis menetluses, mille algatas Pfeiffer Großhandel GmbH (edaspidi „Pfeiffer“) Löwa Warenhandel GmbH (edaspidi „Löwa“) vastu, taotledes määrust, mis piiraks teatud ärinime kasutamist Löwa poolt.
3. Alates 1969. aastast on Pfeiffer käitanud suurt supermarketit Austria linnas Paschingis ärinime all „Plus KAUF PARK“. Nimi registreeriti Austria Patentamt’is (Riiklik Patendiamet) kui teksti- ja pildimärk prioriteediga 5. augustist 1969. Pfeiffer müüb laias valikus kaupu, peamiselt toiduainete ja jookide sektoris, ärinime all „Plus wir bieten mehr“, mis registreeriti Austrias prioriteediga 22. septembrist 1989.
4. Löwa käitab Austrias 139 odavate hindadega kauplust, kus ta pakub müügiks sama tüüpi kaupu, nagu on Pfeifferi supermarketis saadaval. Löwa Saksa emafirma, Tengelmann Warenhandelsgesellschaft (edaspidi „Tengelmann“), omab rahvusvahelist kaubamärki „Plus“ prioriteediga 15. novembrist 1989. Teine Tengelmanni tütarettevõte, Saksa firma Plus Warenhandelsgesellschaft mbH & Co. omab teksti- ja pildimärki „Plus prima leben und sparen“, mis on registreeritud Austrias prioriteediga 18. detsembrist 1979. Löwa ise on teksti- ja pildimärgi „Pluspunkt“ omanik, mis on registreeritud Austrias prioriteediga 15. aprillist 1994.
5. Tengelmann ja Plus Warenhandelsgesellschaft tegutsevad nn odavkaupluste sektoris Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Tsehhi Vabariigis ja Ungaris ärinime all „Plus“. Tengelmanni eesmärk on rakendada kõikides oma kauplustes üle kogu Euroopas sama kujundusstiili, mis võimaldab kasutada sama reklaammaterjali kogu Euroopas ning alustada „ettevõtte identiteedi“ väljatöötamist.
6. Seega alustas Löwa 1994. aastal kaupade turustamist nimetuse all „Plus“. Ta muutis ka nime seitsmeteistkümnel oma 139 Austria supermarketist, asendades „Zielpunkti“ nimega „Plus prima leben und sparen“, mille kujundus jäljendab sõsarettevõtte teksti- ja pildimärki, kuid erineb Pfeifferi kasutatud ärinimest välimuselt ja tekstilisandilt.
7. Põhimenetluses toimuvas vaidluses taotleb Pfeiffer määrust, võttes aluseks seaduse „Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb“ (kõlvatu konkurentsi vastane seadus, edaspidi „UWG“) paragrahvi 9, millega piirata Löwal käitamast jaekaubandusettevõtteid, mis teenindavad lõpptarbijaid Alam-Austria, Ülem-Austria ja Salzburgi liidumaades ärinime all „Plus“, lisatekstiga või ilma.
8. UWG paragrahvi 9 lõike 1 alusel võib keelata ettevõtte nime, ärinime või ettevõtete erinimetuste kasutamise, kui on tõenäosus need segi ajada mõne teise isiku poolt õiguspäraselt kasutatud ettevõtte nime, ärinime või erinimetustega. UWG paragrahvi 9 lõikes 3 on sätestatud, et viide ettevõtete erinimetustele hõlmab mis tahes registreeritud kaubamärki või ärisümbolit, mida tunnistatakse asjaomases ärisektoris kui teatava ettevõtte eristatavat tunnusjoont, samuti mis tahes muud võtet, mis peab eristama seda ettevõtet teistest.
9. Oma eelotsusetaotluses rõhutab Handelsgericht Wien, et:
- Austria pretsedendiõigus tõlgendab UWG paragrahvi 9 kui ettevõtete kaubamärke ja erinimetusi kaitsvat sätet vaid juhul, kui need on eristatavad, see tähendab kui need on mõnes suhtes erilised ja isikupärased, mis ainuüksi oma laadilt eristab kandjat teistest isikutest; või kui need on saanud äriilmas nii üldtuntuks, et on omandanud eristusjõu, mis ei sõltu originaalsusest;
- Austria pretsedendiõiguse kohaselt ärinimi „Plus“, kui seda kasutatakse ettevõtte nimena, kes turustab laias valikus kaupu (mitte ainult toidukaupu, vaid ka majapidamistarbeid) supermarketites, on originaalne, mitte lihtsalt kirjeldav ja sellisena kuulub kaitsmisele, ning
- järelikult rikub ärinime „Plus“ - lisatekstiga või ilma - kasutamine Löwa poolt UWG paragrahvi 9, sest Pfeifferil on prioriteediõigus.
10 Handelsgericht Wien on seisukohal, et piirav määrus, mis tal tuleb teha Löwa suhes UWG paragrahvi 9 alusel, mõjutab ühendusesisest kaubandust. Seepärast otsustas Viini kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmine küsimus:
„Kas EÜ asutamislepingu artiklit 30 või artiklit 52 et seq. tuleb tõlgendada tähenduses, et välistatakse siseriiklike sätete kohaldamine, mis nõuavad, et kaubamärkide või ettevõtete nimetuste segiajamise tõenäosuse korral tuleb varasema prioriteediõigusega märki kaitsta ja seega keelata ettevõttel kasutamast Austria kolmel liidumaal kaubamärki või nimetust, mille all sama grupi ettevõtted õiguspäraselt tegutsevad teistes liikmesriikides?“
11. Sissejuhatuseks olgu märgitud, et liikmesriigi kohus on tuvastanud segiajamise ohu, millele hageja põhimenetluses rajab oma taotluse määruse andmiseks, võttes aluseks kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse sätte, mis piirab kostja poolt teatud ärinime kasutamist. Järelikult oma küsimusega liikmesriigi kohus peaasjalikult küsib, kas asutamislepingu artiklid 30 ja 52 välistavad siseriikliku õiguse sätte, mis ei luba ärinime kasutamist ettevõtte erinimetusena, kui on segiajamise oht.
12. Pfeiffer, rajades oma vastuväited peamiselt EÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 36 alusel (viimane säte on nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artikkel 30) kaubamärgi kaitsmist käsitlevale kohtupraktikale, väidab, et sellele küsimusele tuleks vasta eitavalt. UWG paragrahvi 9 lõige 1 kui siseriikliku õiguse säte, mis puudutab üksnes müügikorda, aga mitte tooteid ning mille kohaldamisel ei tehta vahet asjaomaste kaubandusettevõtjate vahel, olenemata sellest, kas nad on Austra riikkondsed või mitte, on kostja väitel kooskõlas asutamislepingu artikliga 30 ega kahjusta artiklis 52 sätestatud asutamisõigust.
13. Löwa väidab peaasjalikult, et määrus, mis takistab ettevõtet kasutamast osal Austria territooriumist sama nime, mida kasutavad samasse gruppi kuuluvad ettevõtted teistes liikmesriikides, on kaupade vaba liikumise kahjustamine, kuna see takistab kõnealuse ettevõtete grupi poolt ühtse reklaamikontseptsiooni elluviimist ühenduse tasandil ja sunnib importööre kohandama oma toodete esitlust vastavalt kohale, kus tooted kavatsetakse turustada. Löwa on seisukohal, et ärinime kasutamise keelamine võiks lubamatult kitsendada asutamislepingu artiklis 52 sätestatud asutamisõigust.
14. Austria valitsus väidab, et küsimusele, kas Austria seadusandlus on kooskõlas ühenduse õigusega, tuleb anda hinnang esimesest nõukogu direktiivist 89/104/EMÜ 21. detsembrist 1988, kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989 L 40, lk 1) lähtudes ning et UWG paragrahvi 9 lõige 1, niivõrd kui see tagab varasemate kaubamärkide kaitse, on kooskõlas selle direktiivi sätetega.
15. Komisjon on seisukohal, et asutamislepingu artikkel 52 ei välista sellist sätet nagu UWG paragrahvi 9 lõige 1, niivõrd kui seesugune säte ei käsitle otseselt asutamisvõimalust või seda reguleerivaid reegleid ega ole seega seotud või vähemasti küllaldaselt seotud asutamisõigusega. Komisjon lisab, et miski eelotsusetaotluses ei õigusta mingil juhul järeldust, et UWG paragrahvi 9 lõige 1 või selle kohaldamine praktikas või asjakohane Austria pretsedendiõigus annab põhjust otseseks või kaudseks diskrimineerimiseks Austria ettevõtete ja nende ettevõtete vahel, kes Austrias tegutsemist alustavad.
16. Komisjoni arvates ei välista ka asutamislepingu artikkel 30 sellist sätet nagu UWG paragrahvi 9 lõige 1, sest kuna artikkel 30 ei hõlma müügikorda (ühendatud kohtuasjad C-267/91 ja C-268/91 Keck ja Mithouard [1993] EKL I-6097), ei saa ta a fortiori hõlmata sätteid, mis ei kehtesta mitte mingisugust müügikorda.
17. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas piirav määrus, nagu seda kavandatakse põhimenetluses, on vastuolus asutamislepingu artikliga 52, mis sätestab, et kitsendused asutamisõigusele ühenduse territooriumil tuleb tühistada. Põhimenetluse kostja arvates piiraks tema suhtes kavandatav määrus asutamisõigust Austrias sellel ettevõtete grupil, kuhu kuulub ka kostja ettevõte, kuna tal ei lubataks kasutada Austrias sama nime kui teistes liikmesriikides, sealhulgas liikmesriigis, kus on asutatud emafirma.
18. On oluline meeles pidada, et asutamislepingu artiklis 52 sätestatud asutamisõigus, mida lugeda koos artikliga 58 (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 48), on antud nii füüsilistele isikutele, kes on ühenduse liikmesriikide kodanikud kui ka juriidilistele isikutele asutamislepingu artikli 58 tähenduses. Arvestades kindlaksmääratud erandeid ja tingimusi, hõlmab asutamisõigus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana teise liikmesriigi territooriumil, asutada ja juhtida ettevõtteid ning asutada esindusi, filiaale ja tütarettevõtteid.
19. Liikmesriigis, kus asutatakse teiste liikmesriikide ettevõtteid, võetud siseriiklikud meetmed kujutavad endast kitsendust asutamisõigusele, kui need meetmed võivad asetada nimetatud ettevõtted vähem soodsasse faktilisse või juriidilisse situatsiooni võrreldes ettevõtetega nende emamaal (vt kohtuasi C-70/95 Sodemare ja teised [1997] EKL I-3395, punkt 33). Selline kitsendus, isegi kui seda kohaldatakse diskrimineerimist välistaval viisil, on vastuolus asutamislepingu artikliga 52, mida lugeda koos artikliga 58, juhul kui seda ei saa õigustada ülekaalukate nõuetega üldistes huvides ning kui see sobib seatud eesmärgi saavutamise tagamiseks ega ei lähe kaugemale sellest, mis on antud eesmärgiks vajalik (vt kohtuasi C-55/94 Gebhard [1995] EKL I-4165, punkt 37).
20. Sellist tüüpi piirav määrus, nagu taotleb põhimenetluses hageja, toimib ettevõtete kahjuks, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus nad õiguspäraselt kasutavad ärinime, mida nad sooviksid kasutada ka väljaspool selle riigi piire. Selline määrus võib olla takistuseks nende ettevõtete ühtse reklaamkontseptsiooni elluviimisel ühenduse tasandil, kuna võib sundida neid kohandama oma äritegevuse reklaamimimist vastavalt asutamise kohale.
21. Kui sellise kitsenduse asutamisõigusele tingib siseriikliku õiguse säte, mille peamiseks eesmärgiks on kaitsta ärinimesid segiajamise eest, võib seda õigustada tööstus- ja kommertsomandi kaitset puudutavate ülekaalukate nõuetega üldistes huvides (vt samal teemal kohtuasi 62/79 Coditel ja teised [1980] EKL 881, punkt 15).
22. Ühenduse õiguse alusel ei saa teha mingit erandit siseriiklike õigusaktidega tagatud kaitsele segiajamise ohu vastu, kuna see on vastab ärinime teatavale sisulisele tahule ehk ärinime omaniku kaitsele sellise ohu eest (vt samal teemal kaubamärkide kohta kohtuasi C-317/91 Deutsche Renault [1993] EKL I-6227, punkt 37).
23. Nagu kohtujurist osutas oma arvamuse punktides 63 kuni 68, on Pfeifferi poolt põhimenetluses taodeldav piirav määrus sobiv seatud eesmärgi saavutamise tagamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on antud eesmärgiks vajalik, kuna liikmesriigi kohus on siseriikliku õiguse alusel tuvastanud, et segiajamise oht tegelikult eksisteerib.
24. Seega ei välista asutamislepingu artikkel 52 sellist piiravat määrust, nagu võidakse teha Löwa vastu põhimenetluses.
25. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas selline määrus on vastuolus asutamislepingu artikliga 30, mille alusel impordi koguselised piirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed liikmesriikide vahel keelatakse.
26. Nagu osutatud eespool punktides 17 kuni 24, kuigi liikmesriigi kohtu poolt kavandatav piirav määrus piirab teistes liikmesriikides asutatud ettevõtete võimalusi kasutada samasugust ärinime kõnealuses liikmesriigis, ei ole see vastuolus asutamislepingu artikliga 52, sest seda õigustavad ülekaalukad nõuded. Järelikult võiks ta olla vastuolus asutamislepingu artikliga 30, mis käsitleb kaupade vaba liikumist, ainult siis ja sel määrral, kui on takistatud kaupade vaba liikumine liikmesriikide vahel muul viisil kui kaudselt asutamisõiguse kitsendamise kaudu.
27. Isegi oletades, et põhimenetluses taodeldav meede piirab kaupade vaba liikumist, ei tõenda miski, et selline piirang ei tulene kaudselt asutamisõiguse kitsendusest.
28. Järelikult ei välista ka asutamislepingu artikkel 30 sellist piiravat määrust, nagu võidakse põhimenetluses Löwa vastu kehtestada.
29. Eeltoodust tulenevalt peab vastus küsimusele, mis esitati Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks olema, et EÜ asutamislepingu artiklid 30 ja 52 ei välista siseriikliku õiguse sätet, mis segiajamise ohu korral keelab ärinime kasutamise ettevõtte erinimetusena.
Otsus kulude kohta
Kulud
30 Kohtule märkusi esitanud Austria valitsuse ja komisjoni kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kuna käesolev menetlus on põhimenetluse osaliste jaoks üks etapp siseriiklikus kohtus pooleliolevas hagis, teeb otsuse kulude kohta nimetatud kohus.
Resolutiivosa
Sellest lähtuvalt KOHUS,
vastuseks Handelsgericht Wien’i poolt 24. märtsi 1997. aasta määrusega esitatud küsimusele otsustab:
EÜ asutamislepingu artiklid 30 ja 52 (nüüd pärast muutmist EÜ asutamislepingu artiklid 28 ja 43) ei välista siseriikliku õiguse sätet, mis segiajamise ohu korral keelab ärinime kasutamise ettevõtte erinimetusena.
