RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-2-1-67-07
Otsuse kuupäev
Tartu, 20. juuni 2007. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
OÜ Exitfilm hagi Valentin Kuigi (Kuik) vastu õiguse tunnustamiseks kaasata stsenaariumi edasiarendamisse teisi isikuid, sh Maureen Blackwoodi.
Valentin Kuigi vastuhagi OÜ Exitfilm vastu 232 372 krooni saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-845
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Valentin Kuiki kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Exitfilm (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Viive Kaur
Kostja Valentin Kuik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Priit Lätt
Asja läbivaatamise kuupäev
28. mai 2007. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Valentin Kuiki kassatsiooniastmes kantud advokaadikulud tema enda kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. OÜ Exitfilm esitas 12. juulil 2004. a hagi Valentin Kuigi vastu ja palus tunnustada hageja õigust kaasata stsenaariumi kui loodava filmiprojekti audiovisuaalse kontseptsiooni ühe osa edasiarendamisse teisi isikuid, sealhulgas Maureen (Mo) Blackwoodi. Pooled sõlmisid 7. aprillil 2003. a filmistsenaariumi eellepingu, mille kohaselt on kostja kirjutanud täispika mängufilmi stsenaariumi I variandi tööpealkirjaga "Stiilipidu". Lepingu p-s 2.2 kinnitas kostja, et on nõus stsenaariumi arendamisega kuni lõpliku variandini. 14. detsembril 2003. a sõlmisid pooled stsenaariumi autorilepingu, mille kohaselt hõlmas edasine tegevus stsenaariumi järgmisi variante ja nende edasiarendust lõplikuks stsenaariumiks, võimalikke tekstiparandusi filmivõtete käigus ning lisandusi ja diktoriteksti postproduktsioonis. Autorilepingu p 3 sätestas, et autor müüb ja loovutab alatiseks hagejale õigused toota filme selle stsenaariumi baasil, sama lepingu p 6 nägi ette hageja õiguse kaasata koostööle stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja finantseerimiseks parim stsenaarium, ning p 8 kohaselt tuli kostjale tasuda 40 261 krooni tehtud töö ja varaliste õiguste loovutamise eest. Lepingueelsete läbirääkimiste dokumendid ei sisalda autori keeldu stsenaariumit edasi arendada ja kaasautoreid kaasata, seda keeldu ei sisaldu ka autorilepingus.
Hageja leidis, et autorilepingu tõlgendamisel on oluline eelkõige mõistete "filmi tootmine" ja "varalised õigused" ning poolte tahte avamine. Film kui audiovisuaalne teos on autoriõiguse objekt (autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 4 lg 1 ja § 33). Autoriõigust audiovisuaalsele teosele reguleerib AutÕS § 33, mille lg 2 nimetab audiovisuaalse teose ühiste autoritena režissööri, stsenaariumi autori, dialoogi autori, muusikateose autori, operaatori ja kunstniku. Sellest nähtub, et stsenaarium on ainult üks osa filmist, selle baasil algab alles uue teose (filmi) loomine. Seega tuleb autorilepingus sätestatud mõiste "filmi toota" all mõelda "filmi luua". Autori varaliste õiguste mõiste on sätestatud AutÕS §-s 13. Kuigi autorilepingus puudub otseselt õigus teose töötlusele, ei ole seda ka välistatud, sest autorilepingu p 3 teise lause kohaselt sisaldavad varalised õigused luba toota (luua) filme või selle variante. AutÕS § 33 lg 2 sätestab, et režissööri, stsenaariumi autori, dialoogi autori, operaatori ja kunstniku varalised õigused lähevad üle teose produtsendile, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Praegusel juhul ei ole autorilepingus teisiti ette nähtud. Nimetatud sätte mõtte kohaselt on tegemist kõigi varaliste õiguste loovutamisega, seega ka õigusega teose töötlemisele ja kohandamisele. Stsenaarium on vaid üks osa filmist, mis ei ole samane valminud teosega. Eelduseks, et filmi loomise käigus saaks lisada teksti, muuta võtteplaane ja -kohti, lisada kõrvaltegelasi, jätta stsenaariumis ettenähtud teksti välja jms, on see, et produtsent on omandanud kõik varalised õigused.
Kostja on isik, kes mõistis autorilepingu olemust ja eesmärki (luua audiovisuaalne teos). Ta on aastakümneid tegutsenud filmivaldkonnas ning väga hästi kursis filmi loomise protsessi spetsiifika ja üksikasjadega. Autorilepingust ja Saxonia Media autorilepingute üldiste tingimuste punktist 3 nähtub, et tava kohaselt võtab stsenarist endale kohustuse teha teoses muudatusi ja annab produtsendile õigused, mille seas on ka õigus teost töötleda. Viidatud üldistest tingimustest lähtuva lepingu sõlmis kostja 1. augustil 2002. a. Produtsendi õigus teose töötlemisele saab realiseeruda teise füüsilise isiku kaasamisena. Varalise õiguse loovutamine tähendab, et õiguste omandaja omandab varalised õigused täies mahus, s.t tal on õigus kas ise teost töödelda või anda kellelegi õigus teose töötlemiseks. Konkreetses vaidluses andis produtsent õiguse teost töödelda Maureen Blackwoodile. Eeltoodule tuginedes leidis hageja, et tal oli kostjalt saadud õigus teose töötlemiseks, s.o stsenaariumis muudatuste tegemiseks ehk stsenaariumi edasiarendamiseks, samuti õigus kaasata selleks teisi isikuid.
2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal ei olnud õigus muuta stsenaariumi oma suva järgi ja kaasata selle ümberkirjutamisse teisi kaasautoreid. Autorileping nägi ette, et kostja töötab välja stsenaariumite erinevad variandid lepingus märgitud ajaks. Autor ei ole loovutanud õigust stsenaariumi muuta või seda töödelda. Kõik õigused, mis produtsendile on lepingu järgi üle läinud, on lepingus selgelt ja ammendavalt kirjas. AutÕS § 14 lg-st 3 tuleneb, et kui lepingus ei ole mõne õiguse kasutamine või loovutamine märgitud, ei või kasutaja vastavaid toiminguid teha. Kostja teatas kohe, et ei nõustu tingimusega, mis nägi ette hageja õiguse kaasata teisi autoreid. Lepingu p 6 järgi oli hagejal õigus kaasata konsultante, kuid neid isikuid loetakse AutÕS § 30 lg 6 kohaselt tehniliseks abiks. Hageja tehtud muudatused stsenaariumis on kostja jaoks vastuvõetamatud kunstilistest, eetilistest ja religioossetest põhimõtetest lähtuvalt. Teised autorid on stsenaariumisse juurde kirjutanud mitmeid Eesti olustikku sobimatuid stseene ja lisanud mitmeid uusi tegelasi.
3. Kostja esitas 12. novembril 2004. a vastuhagi kahju 232 372 krooni hüvitamiseks. Kostja leidis, et stsenaariumi muutmisel, mis on tehtud autori nõusolekuta ja mis kahjustab autori au ja väärikust, rikkus hageja kostja isiklikke mittevaralisi (autori) õigusi. Stsenaariumile on autorina märgitud isik, kes ise stsenaariumi loonud pole ja kelle kaasamisega autor nõus polnud. Autori isiklike õiguste kaitse põhimõte on sätestatud Berni Kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklis 6bis, millega Eesti on ühinenud. Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud mittevaralised õigused, mis on autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad. Mis tahes moonutused teoses, mida ei ole tehtud autori nõusolekul, juba iseenesest kahjustavad autori au ja väärikust. Autor ei ole seejuures kohustatud täpsemalt põhjendama, miks talle need muudatused ei meeldi. Teose moonutamine on autori maine kahjustamine, mistõttu on moraalse kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Autori teose väidetav vähene väärtus ei saa õigustada tema mittevaraliste õiguste rikkumist.
Autori isiklike õiguste rikkumisega on hageja tekitanud kostjale kahju ja hageja vastutab kahju tekkimise eest. Juhul kui kostja oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja muuta tema loodud stsenaariumi, oleks kostja seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud oluliselt suuremat litsentsitasu, kui ta lepingu järgi sai. Kostja sai hagejalt litsentsitasuna 217 628 krooni. Rahvusvahelise praktika kohaselt on litsentsitasu suuruseks 5% filmi eelarvest, mis teeb õigeks litsentsitasu suuruseks 450 000 krooni. Kostjal on õigus nõuda kahju hüvitamist vaatamata sellele, et talle on lepingu alusel litsentsitasu makstud. Seega on kostjal saamata jäänud tulu 232 372 krooni. AutÕS § 12 ega ükski teine säte ei näe ette, et autori isiklikke õigusi rikutakse vaid siis, kui autorile tekitatakse rikkumisega moraalseid kannatusi. Autori õigused jagunevad isiklikeks mittevaralisteks õigusteks ja varalisteks õigusteks. Autori isiklikke mittevaralisi õigusi ei saa samastada automaatselt mittevaralise kahjuga.
4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu autori au ja väärikuse kahjustumine. Kostja ei ole nimetanud ega tõendanud, milliseid olulisi muudatusi võrreldes stsenaariumiga mängufilm "Stiilipidu" sisaldab ning kuidas on need muudatused ja uued osad vastuolus autori religioossete, kunstiliste ja eetiliste tõekspidamistega, samuti seda, milliseid Eesti olustikku sobimatuid stseene ja uusi tegelasi film sisaldab. Eelmärgitu tõttu ei ole kostja tõendanud ka temal isikliku kahju tekkimist. Hageja on seisukohal, et isiklike õiguste rikkumine saab teoreetiliselt kaasa tuua mittevaralise kahju tekkimise, kuid mitte varalise kahju. Ekslik on kostja seisukoht, et ta oleks saanud sõlmida vaidlusaluse autorilepingu kaks korda suurema tasu eest. Isegi kui oleks alust rääkida kahju tekitamisest, tingis selle väidetav kannatanu enda tegevus (keeldumine) ja tegevusetus (muudatuste tegemata jätmine). Kostja keeldus edasisest koostööst ning samuti konsultandi ja režissööri tehtud ettepanekutest stsenaariumi muudatuste kohta.
5. Harju Maakohus jättis 10. mai 2006. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt tekib teose autoril teose loomisega autoriõigus sellele teosele (AutÕS § 11 lg 1). Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud õigused ja varalised õigused. Autori isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad (AutÕS § 11 lg 2). Autori varalised õigused on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta (AutÕS § 11 lg 3). Autori õigust teose puutumatusele reguleerib AutÕS § 12 lg 3, mille sisuks on autori ainuõigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi. AutÕS § 4 lg 3 p 5 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus, ka stsenaarium ja stsenaariumi plaan. Vastavalt AutÕS § 12 lg 1 p-le 3 võib muudatusi teoses teha ainult autor ise või teine isik autori loal ning p 4 kohaselt on autoril õigus lubada lisada oma teosele teiste autorite teoseid. Kõik stsenaariumi variandid, mida kostja tegi ja hagejale mängufilmi "Stiilipidu" tegemiseks üle andis, alluvad AutÕS § 12 lg 1 p-s 3 sätestatud autori õigusele teose puutumatusele ning hagejal puudus õigus lasta stsenaariumi muuta teisel isikul ilma kostja nõusolekuta.
Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laskis teha stsenaariumis teistel isikutel muudatusi. 14. detsembril 2003. a sõlmitud autorilepingust ei nähtu, et kostja oleks andnud hagejale nõusoleku lasta teisel isikul stsenaariumi muuta. Lepingu p 3 järgi kostja müüs ja loovutas hagejale õigused toota filme selle stsenaariumi baasil, muu hulgas lubas ta toota filme või selle variante kõikvõimalikel viisidel. Nimetatud punktis ei ole sõnagi sellest, et kostja lubab hagejal lasta kostja esitatud stsenaariumidesse teha teisel isikul muudatusi. Lepingu p-s 6 andis kostja hagejale õiguse kaasata koostööle stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja finantseerimiseks parim stsenaarium. Ka siin puudub kostja luba stsenaariumi muuta. Kostja teatas esindaja vahendusel, et ta ei ole nõus stsenaariumi ümbertegemisega teiste isikute poolt. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et autor andis nõusoleku teose (stsenaariumi) ümbertegemiseks (muutmiseks) teiste isikute poolt.
6. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, kuna vastuhagi on tõendamata ja põhjendamata. Kostja väitel oleks ta juhul, kui ta oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja muuta tema loodud stsenaariumi, seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud suuremat tasu, kui ta autorilepingu järgi sai. Hageja tasus kostjale vastavalt lepingule 217 628 krooni. Hageja ei rikkunud kokkulepet kostjale makstava tasu suuruse osas. Asjaolu, et hageja rikkus hiljem kostja õigust teose puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Autori isiklike õiguste rikkumise fakt ei anna alust suurendada autorile varaliste õiguste loovutamise eest makstavat tasu ega anna alust eeldada, et kostja oleks oma stsenaariumi saanud müüa kellelegi teisele produtsendile suurema tasu eest. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sisuliselt nõuab kostja tasu suurendamist oma nõusoleku eest stsenaariumi muutmiseks, kuid see saab toimuda vaid poolte kokkuleppel.
7. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.
Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal puudus autori nõusolek lasta teistel isikutel stsenaarium ümber teha (stsenaariumi muuta). Vastavalt AutÕS § 4 lg 3 p-le 5 on teoseks, millele tekib autoriõigus, ka stsenaarium. AutÕS § 12 lg 1 p 3 kohaselt võib muudatusi teoses teha ainult autor ise või teine isik autori loal. Tegemist on autori isikliku õigusega, mitte aga üleantava varalise õigusega, mille loetelu sätestab AutÕS § 13 lg 1. 14. detsembril 2003. a sõlmitud stsenaariumi autorilepingu p-s 6 andis kostja hagejale õiguse kaasata koostööle stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja finantseerimiseks parim stsenaarium. Ekslikud on hageja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt AutÕS § 33 lg 2 andis käesoleva vaidluse puhul õiguse ühiste autoritena teha töötlusi, kohandusi AutÕS § 13 kohaselt. AutÕS § 33 lg 2 sätestab tõepoolest varaliste õiguste ülemineku teose produtsendile, kuid teose muutmise õigus ei kuulu autori varaliste õiguste hulka. AutÕS § 13 lg 1 p 5 kohaselt on autori varaliseks õiguseks teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele), kuid asja materjalidest nähtuvalt ei saa V. Kuiki teoses tehtud muudatusi pidada töötlemiseks AutÕS § 13 lg 1 p 5 tähenduses. Autori isiklike õiguste üleminekut AutÕS § 33 lg-st 2 ei tulene. Vastupidi, AutÕS § 33 lg 5 kohaselt kuulub muu hulgas stsenaariumi autorile kui audiovisuaalse teose (filmi) loomises osalenud isikule autoriõigus oma teosele, mis moodustab iseseisva tähendusega osa audiovisuaalses teoses ja mida saab kasutada sõltumatult teosest kui tervikust. Õige on hageja käsitus, et stsenaarium on vaid osa filmist, kuid tegemist on teosega AutÕS § 4 lg 3 p 5 järgi ja AutÕS § 12 lg 3 sätestab autori õiguse teose puutumatusele, mida hageja rikkus. Vaidlus puudub selles, et hageja lubas teha stsenaariumis teistel isikutel muudatusi, omamata selleks kostja luba. Hageja sõlmis 26. veebruaril 2004. a lepingu Maureen Blackwoodiga stsenaariumi muutmiseks.
9. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis samuti õigesti vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas õigesti, et hageja rikkus poolte sõlmitud lepingut kaasautorite kaasamisega ning rikkus sellega ka kostja mittevaralisi õigusi. Kuid vaatamata lepingu rikkumise tuvastamisele ei anna see fakt iseenesest alust praeguse vaidluse asjaolusid arvestades nõuda kahju hüvitamiseks 232 372 krooni väljamõistmist. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks hageja poolt lepingu rikkumise tagajärjel tulu saamata jäänud.
Hageja ei rikkunud kokkulepet kostjale makstava tasu suuruse osas ning asjaolu, et hageja hiljem rikkus kostja õigust teose puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Isiklike õiguste rikkumise fakt ei anna alust eeldada, et autor oleks saanud müüa mõnele teisele produtsendile stsenaariumi suurema tasu eest.
VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui isiklike õiguste rikkumise puhul. Vaidluses aluses asjas puudub põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste (AutÕS § 12) rikkumise ning kostjal tulu saamata jäämise vahel. Kuna autori isiklikud (mittevaralised) õigused ei ole AutÕS § 11 lg 2 kohaselt litsentsi vm alusel üleantavad, ei saa isiklike õiguste rikkumisest tekkinud varaline kahju seisneda selles, et autor sai väiksemat litsentsitasu, kui ta oleks saanud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et hageja lepingu rikkumise või kostja isiklike autoriõiguste rikkumise tagajärjel oleks kostjal tulu saamata jäänud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Kassatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus luges põhjendatuks kostja vastuhagi nõude rahuldamata jätmise. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja rikkus kostjaga sõlmitud lepingut ning rikkus kostja isiklikke mittevaralisi autoriõigusi, kuid vaatamata sellele jättis hageja kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata.
Ringkonnakohus leidis, et kuna AutÕS § 11 lg 2 kohaselt ei ole autori isiklikud õigused litsentsi vm alusel üleantavad, ei saavat isiklike õiguste rikkumise tagajärjel tekkida autorile kahju saamata jäänud tulu näol. Ringkonnakohus andis esimest korda alles oma otsuses seadusele tõlgenduse, nagu ei saaks autori mittevaralisi õigusi anda kasutada litsentsi alusel. Selline tõlgendus on täiesti uus, mida ei ole esitanud kumbki pool. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et kohus ei või hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poote tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Samuti on selline arusaam autoriõiguse seadusest ekslik. AutÕS § 11 lg 2 näeb ette, et autori isiklikud õigused ei ole üleantavad, s.t autor ei saa loovutada kellelegi teisele oma mittevaralisi õigusi. AutÕS § 48 lg 1 eristab loa ehk litsentsi andmist ja kõigi õiguste loovutamist. Autori õigus anda isiklike õiguste teostamiseks luba ehk litsentsi tuleneb ühtlasi AutÕS § 12 sõnastusest.
AutÕS § 814 kohaselt on autoril õigus nõuda kahju hüvitamist ka mittevaraliste õiguste rikkumise puhul. Kooskõlas VÕS §-dega 1043 ning 127 on autoril õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist muu hulgas ka saamata jäänud tuluna. VÕS § 127 lg 6 näeb selgelt ette, et kohus võib määrata hüvitise summa, lähtudes tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud nõusoleku vastava õiguse kasutamiseks. Autoriõiguse puhul tuleb eeskätt lähtuda nendest tasudest, mida vastav autor reeglina oma teoste kasutamise eest saab. Õigusteoorias on saamata jäänud tulu kohta leitud, et selle eesmärgiks ei ole võlausaldaja enda poolt võlgnikule üleantu tagasimaksmine, vaid selle väljanõudmine, mis õiguse järgi peaks kuuluma võlausaldajale. Samuti saab nii autori varaliste kui ka isiklike õiguste rikkumise puhul olla tegemist varalise kahjuga, mille olemusliku põhiosa moodustab tüüpiliselt saamata jäänud tulu.
Kohtud on tuvastanud, et autori isiklikke õigusi on märkimisväärselt rikutud. Stsenaariumis ilma autori nõusolekuta tehtud muudatused on autori jaoks vastuvõetamatud eetilistest ja kultuurilistest tõekspidamistest lähtudes, kuid kuna AutÕS § 6 kohaselt ei sõltu teose kaitstus tema eesmärgist või kunstilisest väärtusest, ei pea autor isiklike õiguste rikkumise puhul tõendama, miks talle ilma loata tehtud muudatused ei meeldi ning miks need tema arvates teose väärtust ei tõsta. Kui kahju ei olnud kohtu arvates võimalik hüvitada saamata jäänud tuluna, oli kohtul õigus ja kohustuses analüüsida, kas kahju hüvitamise aluseks võis olla mõni teine võlaõigusseaduse säte.
11. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuses esitatud väited tähelepanuta. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus ei vastanud järgmistele väidetele:
1) kui järeldused isiklike õiguste rikkumise korral saamata jäänud tulu näol kahju hüvitamise võimatusest oleksid õiged, ei oleks AutÕS § 814 lg-s 1 toodud regulatsioonil üldse mõtet;
2) autoriõigusseadus ega võlaõigusseadus ei näe ette, et kui on olemas autorileping, ei saa autor lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist;
3) saamata jäänud tulu nõude esitamise näeb VÕS § 127 lg 6 autoriõiguste rikkumise puhul selgelt ette.
12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Pooltel ei ole olnud vaidlust selles, kas isiklikke õigusi saab litsentseerida või mitte. Kostja seisukohad ei muuda kohtu tõendite kogumis hindamise põhjal tehtud järeldust kostja väidetavalt saamata jäänud tulu tõendamatusest. Kostja on põhjendamatult asetanud rõhu sellele, kas isiklike õiguste osas saab litsentsi anda või mitte. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ehkki varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui isiklikke õiguste rikkumise puhul, puudub asjas põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste rikkumise ja kostjal tulu saamata jäämise vahel. Ühe isikuga sõlmitav varalisi õigusi käsitlev kokkulepe ei anna ühelegi teisele isikule (autorile) alust väita, et viimase isiklike õiguste rikkumisega tekitatud kahju (tulu saamata jäämine) on tõendatav teise autoriga sõlmitud lepinguga. Vaidlus puudub selles, et kostja sai temaga sõlmitud kokkuleppe alusel nõuetekohaselt tasustatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 järgib Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
Kohtud on tuvastanud, et hagejal ei olnud õigus ilma autori nõusolekuta teha muudatusi stsenaariumis ja kaasata stsenaariumi edasiarendamisse teisi isikuid, sh Maureen Blackwoodi. Seega on tuvastatud, et hageja rikkus 14. detsembril 2003. a sõlmitud stsenaariumi autorilepingut kaasautorite kaasamisega ning AutÕS § 12 lg-t 3, mis sätestab autori õiguse teose puutumatusele. Selle üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle.
Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus luges põhjendatuks kostja vastuhagi nõude rahuldamata jätmise, s.t ringkonnakohus ei rahuldanud kostja nõuet 232 372 krooni saamiseks. Kostja märgib kassatsioonkaebuses, et vaatamata autoriõiguse lepingu rikkumise fakti tuvastamisele, jättis kohus kostja kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata. Kostja arvates ei ole ringkonnakohus vastanud vaidlustatud osas apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
14. Kostja väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei võimalda kolleegiumil arvata, et need väidetavad rikkumised võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse ja olla seetõttu aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus piisavalt vastanud kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele. Lisaks nõustus ringkonnakohus otsuse kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.
15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldustega, et tuvastatud asjaoludel ei ole hageja ei lepingu ega autoriõiguse seaduse rikkumisega kostjale sellist kahju tekitanud, mille hüvitamist kostja saaks nõuda saamata jäänud tuluna. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ehkki varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui ka isiklike õiguste rikkumise puhul, puudub asjas põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste (AutÕS § 12) rikkumise ning kostjal tulu saamata jäämise vahel. Sisuliselt nõuab kostja tasu suurendamist oma nõusoleku eest stsenaariumi muutmiseks, see aga saab toimuda vaid poolte kokkuleppel, s.t kostja esitas nõude litsentsitasu suurendamiseks. Autori teose õigusvastasel kasutamisel on autoril õigus nõuda muu hulgas kas talle tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist, teose õigusvastase kasutamise lõpetamist või teose taastamist esialgsel kujul. AutÕS § 814 lg 1 sätestab võimaluse nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 1043 annab üldise põhimõtte, mille kohaselt teisele isikule kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama.
Kostja vastuhagi aluseks on väide, et kui ta oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja muuta tema loodud stsenaariumi, oleks ta seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud oluliselt suuremat litsentsitasu, kui ta tegelikult lepingu alusel sai. Kuna rahvusvahelises praktikas on stsenaristi litsentsitasu suuruseks reeglina 5% filmi eelarvest, oleks litsentsitasu suuruseks 450 000 krooni. Lepingu alusel tasus hageja kostjale litsentsitasuna 217 628 krooni. Kuna õigeks litsentsitasu suuruseks oleks pidanud olema 450 000 krooni, on kostjal saamata jäänud tulu suuruseks 232 372 krooni. Kohtud on õigesti leidnud, et saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks hageja poolt lepingu rikkumise tagajärjel tulu saamata jäänud. Ei saa väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Isiklike õiguste rikkumise fakt ei anna alust eeldada, et autor oleks saanud müüa mõnele teisele produtsendile stsenaariumi suurema tasu eest. See, et hageja rikkus hiljem kostja õigust teose puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Kostja väide on oletuslik. Menetluse kestel tema sellekohane väide tõendamist ei leidnud ja väide on siiani jäänud paljasõnaliseks. Kohus on märkinud, et kuna autorileping nagu iga leping põhineb poolte kokkuleppel, ei oleks saanud filmi stsenarist ühepoolselt ette kirjutada tasu suurust või kohustada produtsenti stsenaariumi ostma ja sõlmima autorilepingut autori ettekirjutatud tasustamise tingimustega. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et tema nõudeks on summa, mida kostja oleks tõenäolisel nõudnud, kui temalt oleks küsitud kirjalikku nõusolekut tema teose muutmiseks teise kaasautori poolt. Ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et praeguses asjas puudub põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste rikkumise ja kostjal tulu saamata jäämise vahel.
16. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 ei pea Riigikohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Kuna muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata, siis märgib kolleegium siinkohal, et muutmata osas järgib ta ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Vastuseks kassatsioonkaebuse teistele väidetele peab kolleegium aga vajalikuks selgitada järgmist.
17. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, nagu ringkonnakohus oleks alles oma otsuses esimest korda esitanud seaduse tõlgenduse, nagu ei saaks autori mittevaralisi õigusi anda kasutada litsentsi alusel. Selline kostja väide on asjakohatu. Vaidlust ei ole olnud selles, kas isiklikke õigusi saab litsentseerida või mitte. Ringkonnakohus leidis, et litsentsi andmine on teoreetiliselt võimalik, kuid see ei tee olematuks kostja nõude tõendamata jäämist. Kostja on põhjendamatult kassatsioonkaebuses asetanud rõhu küsimusele, kas isiklike õiguste kaitse osas saab litsentsi anda või mitte. Kolleegium selgitab, et ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et vaadeldavas asjas ei ole põhjuslikku seost lepingu rikkumise, kostja kui autori isiklike õiguste rikkumise ja kostjal väidetavalt tulu saamata jäämise vahel. Seega ei tulenenud kostja vastuhagi rahuldamata jätmine seaduse ebaõigest tõlgendamisest, vaid põhjusliku seose ja saamata jäänud tulu tõendamatusest. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
18. Veel leiab kostja, et kuna asjas on tõendatud autori õiguste rikkumine ja talle kahju tekkimine, ei pidanud kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel lähtuma pelgalt kostja õiguslikust põhjendusest. Ta märgib, et kui kahju ei olnud kohtu arvates võimalik hüvitada saamata jäänud tuluna, oli kohtul õigus ja kohustus analüüsida, kas kahju hüvitamise aluseks võis olla mõni teine võlaõigusseaduse säte. Kostja arvates ei juhtinud ringkonnakohus istungil kostja tähelepanu sellele, et tema nõuet ei ole võimalik rahuldada saamata jäänud tuluna, ega selgitanud välja, kas kahju oleks võinud hüvitada mõnel teisel alusel. Kolleegium nõustub küll sellega, et kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), kuid samas ei saa kohus vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses esitatud ega arutatud. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldanuks tema nõuet rahuldada muul õiguslikul alusel. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et alama astme kohtud oleksid arutanud kostja vastuväidete alusel seda, kas kostja nõuet saab rahuldada mingil teisel alusel, millele kostja ise vastuhagis tuginenud ei ole. Samuti juhib kolleegium tähelepanu sellele, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud (vt ka Riigikohtu 7. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-122-06, p 15). Lisaks märgib kolleegium, et menetluse pikaajalise kestuse tõttu oli kostjal piisavalt aega esitada oma nõue ka mõnel muul võlaõigusseaduses sätestatud alusel (nt et tegemist on mittevaralise kahjuga), kuid kostja seda ei teinud. Vastupidi, kostja tugineb apellatsioonkaebuseski sellele, et tema nõude aluseks on saamata jäänud tulu.
Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
