Sa oled siin

Vanausulised

Vanausulised (vene keeles староверы, старообрядцы) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.

Esimesed vene vanausulised asusid Peipsi läänerannikule Mustvee ja Kallaste piirkonda 17. sajandi lõpus. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust, peamiselt  pomoorlased ja fedossejevlased. Ehitati mitmeid palvemaju, kaasa toodi kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus saadeti laiali 1940. a. ning taastati alles 1995. a Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu nime all (lisainfo: www.starover.ee ).


Vanausuliste taassünd algas 1991.a. Eesti taasiseseisvumisega. Peipsi-äärsetes koolides hakati vanausuliste lastele õpetama kirikuslaavi keelt ja usuõpetust. Kolkjas ja Varnjas avati vanausuliste kultuuripärandit tutvustavad koduloomuuseumid. Korraldatakse rahvarohkeid kirikupühi Mustvees, Kallastel ja Piirissaarel. 2000. aasta 1. jaanuari seisuga oli vanausulisi Eestis ligikaudu 5000 inimest.


Tänapäeval on Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu liikmeteks 10 kogudust. Neist üheksa on pomoorlaste (Tartu, Tallinna, Mustvee, Kükita, Kallaste, Suur-Kolkja, Kasepää ja Piirissaare kogudus) ning üks fedossejevlaste kogudus (Väike-Kolkjas). Rajaküla fedossejevlaste kogudus ei kuulu Liidu koosseisu. Tänapäeval on kohane vaadelda vanausulisi kui etnilis-konfessionaalset ühtset rahvusgruppi oma ajaloo, kultuuritraditsioonide ja murdekeelega. Paljud identifitseerivad end vanausulistena pigem põlvnemise kui usutunnistuse järgi.

Peipsiveere kultuuriprogrammi 2009-2012 abil toetab Kultuuriministeerium sihtpiirkonna pärand- ja omakultuuri, seades eesmärgiks piirkonna ajalooliste vene rannakülade ja vene vanausuliste kultuuri ning identiteedi säilimise ja laiema tutvustamise.

Viimati uuendatud: 8. august 2014