Sa oled siin

Viis küsimust Edith Sepp-Dallasele

31. jaanuar 2018 - 7:00
Edith Sepp-Dallas. Foto: Tõnu Tunnel/Müürileht"
Edith Sepp-Dallas. Foto: Tõnu Tunnel/Müürileht"

Edith Sepp-Dallas valiti läinud aasta lõpus uueks viieaastaseks ametiperioodiks Eesti Filmi Instituudi (EFI) juhiks. Milliste mõtetega ta tööd alustab, kui senine tähtajaline leping märtsis lõpeb ning ees ootab uus ametiaeg?

Kas uus ametiaeg toob uued tuuled või on see võimalus alustatut jätkata?

Filmivaldkond on pidevas muutumises. Ka laiemalt Euroopas on filmivaldkond pöördelises ajas. Viimaste aastate suurim muudatus oli kindlasti filmi- ja televaldkonna piiride hajumine ning loodetakse, et järgmiseks muutuseks oleme rohkem valmis.

Minu jaoks on märgilise tähendusega, et Euroopa filmifondide juhid (EFADs) otsustasid koos defineerida, mis on ühe filmifondi esmane eesmärk ja kohustus praeguses Euroopas. Visioonidokumenti esitleti just Tallinnas novembris toimunud valdkonna konverentsil. Eelkõige tulenevad muutused uuenenud tehnoloogiast, kuid samuti muutuvad vaatajate eelistused. Lisaks on teisenenud liikmesriikide poliitilised eelistused. See kokku loobki eelduse, et filmivaldkond peab olema kogu aeg avatud, ühiskonnaga dialoogis ja pidevas liikumises. Suuremat tähelepanu peab pöörama noorele vaatajale, tootma rohkem filme lastele ja noortele ning tegelema vaataja filmikirjaoskuse kasvatamisega.

Seda kindlasti peegeldab ka EFI juhatuse uus 5-aastane periood. Eesti filmivaldkonna arengusuundade tegevusplaan on vaja koos valdkonnaga üle vaadata ja seada uued sihid, mis on kooskõlas muutunud vajadustega.

Mis on tegelikult suurim väljakutse eesti filmi ees? Preemiad? Kutsed festivalidele? Midagi kolmandat?

Suurim väljakutse on teha filme, mida tahetakse vaadata – kas festivalidel või kinos, kuid igale filmile tuleb vaataja lihtsalt üles leida. Veel mõned aastad tagasi oli levinud arusaam, et kui filmi ei ole Berliinis ega Cannes`is, siis ei ole filmi olemas.  Ajad on muutunud, turg on fragmenteerunud ja eelistused teisenenud.

Praegu on palju festivale – üks suur festival on ka Tallinnas – ja need uued tegijad loovad uusi trende. Samas, me peame olema avatud. Iga film ei peagi linastuma just kinos, vaid hoopis mõnel platvormil ning see on selle filmi vaataja jaoks täiesti sobilik. Suund on pigem nišitoodetele, otsitakse alternatiivi põhivoolu filmidele.

Muidugi film peaks olema professionaalselt tehtud ja vastama teatud tasemele, sest iga filmi eeldus on hea lugu. Kui aga film oma vaatajat ei leia, siis on töö tegemata ja see tekitab küsimusi.

Kuidas siiski saada filmifestivalide põhiprogrammidesse, au ja kuulsust see ju kahtlemata loob?

Eeldus on muidugi hea film ja laiahaardeline lugu – aga mitte ainult. Peab teadma õigeid inimesi, tegema eeltööd filmiprogrammi valijatega. Aga vahel pole ka sellest kasu.

Oleme saanud tagasisidet, et eesti filmid on aeg-ajalt veidi pikad. Välja on toodud sedagi, et meie filmid on kultuuriliselt väga erinevad. Mõni teema, mis on meile väga oluline, jääbki Euroopas arusaamatuks, kuna puudub kultuuriline taust.

Film sai selle aasta riigieelarvest lisatuge, toetus EFIle suurenes 350 000 euro võrra. Milliseid lisavõimalusi see loob?

Igasugune lisaeelarve on teretulnud ja väga vajalik. Samas, filmivaldkonnale oleks vaja n-ö suurt otsust, et EV100-ga suurenenud rahastus oleks pikaajaline ja jätkuv. Filmide tootmisvõimekus on hüppeliselt kasvanud, sest kui vaadata projekte, mis on praegu EFI laual, on tase muljetavaldav. EV100 rahastusega on väga suur töö ära tehtud

Samal ajal jääb juba sel aastal seisma projekte, mis peavad ootama järgmise aasta rahastust. Filmitegemine on väga kallis ettevõtmine, kuid valdkond on tõestanud oma elujõulisust ja väge. Repertuaar on meil mitmekesine ja rikkalik.

Samal ajal suurenes väliskapitalil tuginev filmi- ja seriaalitootmise toetuskava Film Estonia maht kaks korda ehk 2 miljoni euroni aastas.

Filmivaldkond on tõestanud, et raha osatakse kasutada. Alates 2016. aasta jaanuarist, kui tagasimaksefond eraldas esimesed toetused kuni selle aasta jaanuarini, on meil tänu sellele fondile lepinguid 10 miljoni euro ulatuses. Praeguseks on selge, et iga investeeritud euro toob Eesti majandusse tagasi 7 eurot. Päris hea tootlikkus! Aga Eesti eesmärk ei peaks olema ainult see, vaid üks toetuskava peaks kaasa aitama ka oma filmi tugevdamisele.

Ja lõpuks, kuidas edenevad suurte filmide tootmised, „Tõde ja õigus“ ja teised? Kas kõik on graafikus? Kui paljulubavad on proovikaadrid, mida asjaosalised on juba kindlasti vaadanud?

Esiteks, EV100 filmid on graafikus ja valmivad kokkulepitud ajaks. „Tõe ja õiguse“ esilinastus on planeeritud 2019. aasta veebruariks. EV100 filmide tootjad on materjaliga rahul ja ma usaldan neid.

Need on suurimad filmid, mida me oleme tootnud. Vastutus on väga suur – nii meil kui ka tegijatel. Hästi ei tahaks neile veel suuremat soorituspainet peale panna, seega, lihtsalt pöidlad pihku!

Veel uudiseid samal teemal

Indrek Saar. Foto: Erik Peinar (Riigikogu)
14.02.2018|Kultuuriministeerium

Kultuuriminister aastakõnes: edukas majandus vajab järjest enam loovust, riik peab selleks võimalusi looma

Kultuuriminister Indrek Saar tegi täna, 14. veebruaril Riigikogus ettekande kultuuripoliitika põhialuste dokumendi Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 elluviimise kohta. Saar ütles kultuuri aastakõnes, et  Eesti kui kultuurriigi edukus põhineb meie inimeste loovusel ning kultuuri jätmine üksnes turumajanduse hoolde pole Eesti suguses väikeriigis mõeldav. 

 
Kultuuriminister Indrek Saar
13.02.2018|Kultuuriministeerium

Kultuuriminister peab Riigikogus kultuuri aastakõne

Kultuuriminister Indrek Saar teeb 14. veebruaril Riigikogus ettekande kultuuripoliitika põhialuste dokumendi Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 elluviimise kohta. Kultuuri aastakõne annab ülevaate olulisematest suundadest kultuuris möödunud aastal ning avab lähituleviku väljavaateid.