Sa oled siin

Kuidas meil läheb, eestimaalased?

15. juuni 2017 - 12:31
Piret Hartman, foto: Virge Viertek
Piret Hartman, foto: Virge Viertek

Keerulises välispoliitilises olukorras esitavad paljud Eesti inimesed ühte olulist küsimust. See puudutab meid kõiki, olenemata meie rahvusest või emakeelest: kas Eesti saab rahumeelselt edasi areneda või saadavad meid paratamatud pinged ja isegi konfliktid?

Nii et kuidas meil läheb, eestimaalased?

Me elame ju rahvusriigis, mis peab kaitsma Eesti kultuuri ja keelt. Samuti elame kodanikeriigis, mis peab tagama muust rahvusest inimestele võrdsed võimalused tööturul, hariduses, kultuurielus. Ei vähem ega rohkem, aga just eestlastega võrdselt.

12. juunil avalikustatud integratsioonimonitooring annab meile põhjaliku vastuse, kuidas erinevat emakeelt kõnelevatel inimestel Eestis läheb. Lisaks annab uuring ülevaate, millised on rahvusgruppide suhted ning kui sidusad me ühiskonnana oleme. Kokkuvõtvalt võime tulemusi vaadata kui poolikut veeklaasi, mis võib tunduda ühtaegu nii pooltühi või ka pooltäis.

Üks lõimumismonitooringu  autoritest, professor Raivo Vetik kinnitab, et eestivenelaste kuuluvustunne Eesti riiki on kasvanud – nii nagu ka eestlaste valmisolek kaasata muukeelseid Eesti riigi tegemistesse. See tähendab, et meil on palju eestlasi ja ka teisi rahvusi, kes toetavad Eestit, selle arengut ja soovivad oma ellu stabiilsust. Jah, meil võivad olla erimeelsused kasvõi kodakondsuspoliitikas, kuid me liigume siiski väikestel sammudel üksteisele lähemale ja mõistame teineteist märksa paremini kui 25 aastat tagasi.

Mida monitooring veel näitab?

Monitooring tõestab, et avatus ning sallivus ühiskonna gruppide vahel on kasvanud ja eesti keele tähtsus nii eesti- kui ka muukeelsete inimeste seas on tõusnud. Paranenud on eesti keele oskus, sest eesti keelt mitte kõnelevate inimeste arv on võrreldes 2015. aastaga kahanenud 15%-lt 10%-le. Vähenenud on muukeelsete inimeste hirmutunne, et eesti keele omandamine ohustab oma kultuuri ja identiteeti.

Selle kõrval aga jääb silma muukeelsete väiksem osalus tööhõives ja palkade vahe – eestlaste palk erineb muukeelsetest 20% võrra, muukeelsete seas on kõrgem töötuse määr ning segregatsioon nii töö- kui ka elukohtadel suureneb. Ehk siis - oleme teinud olulisi samme paremuse poole, kuid meil on endiselt tõsiseid väljakutseid, mis käsipidurina takistavad edasi liikumist.

Mis edasi?

Mida siis teha, et liikuda kiiremini edukama, sidusama ning turvalisema riigi suunas, kus kõigil on võimalus end teostada ja rakendada? Näen siin nelja olulist aspekti.

Esmalt tuleb meil aktsepteerida, et elame kultuuriliselt mitmekesises riigis. Meil tuleb üksteist aktsepteerida, sealhulgas väärtusi, mis on kokku lepitud põhiseaduses. Eesti on koduks 190 rahvusele, veerandi meie rahvastiku emakeel ei ole eesti keel. Miks me ei võiks näha seda kui võimalust? Monitooring tõestab, et mitut keelt kõnelevad inimesed tunnevad end tööjõuturul kindlamalt. Ka Praxise 2016. aastal läbi viidud uuring näitab, et mitmekesisemad organisatsioonid on edukamad. Ettevõtluseski näeme, et tulemuslikud, läbilöögivõimelisemad ning kiiremini arenevad on ettevõtted, kelle meeskondades on mitmesuguse kultuuritaustaga inimesi. Praegust kultuurimaastiku ning selle kiiret ja professionaalset arengut vaadates ei karda ma seejuures meie kultuuri hääbumist.

Mul oli võimalus kohtuda lähiminevikus Kanadas elava eesti kogukonnaga. See oli märkimisväärselt südamlik ning soe kokkupuude. Nad teavad ja tunnevad oma juuri, hoiavad eesti traditsioone, kuid seejuures on uhked kanadalased. Kanada aga tunnustab seda kogukonda nagu paljusid teisi kogukondi, kes aastate jooksul on riiki saabunud. See on üksteist austav koostöö, millest võidavad kõik osalised.

Teiseks. Kuigi riigi ellu kutsutud nii-öelda pehmed tegevused on samm-sammult parandanud olukorda mitmetes küsimustes nagu keeleõpe, omavaheliste kontaktide suurendamine, on meil ikka suured probleemid sotsiaalmajanduslikes küsimustes. Need vajavad põhjalikke lahendusi. Pole mõtet rääkida lõimumisest või kodanikutunde kasvatamisest, kui inimesed ei tunne end sotsiaalselt kindlustatuna. Osa selles on kindlasti ka keeleõppel, sest eesti keele oskus on kindlasti üks konkurentsieeliseid. Seda tõestavad ka lõimumismonitooringu tulemused. Seega, riik peab tagama kõik võimalused, et keeleõpe oleks kättesaadav ja kvaliteetne. Tasuta keelekursustele registreerimised näitavad ka selget ootust ja tahet oma keeleoskust parandada.

Kindlasti ei saa me seejuures mööda vaadata avalikust sektorist ning selle mitmekesisusest. Ministeeriumides 2016. aastal läbi viidud vestlused näitasid, et tegelikult on ministeeriumid valmis võtma vastu kõik need, kellel on vastav ettevalmistus ning piisav keeleoskus rahvusest olenemata. Samas aga näitab monitooring, et vene keelt kõnelevad inimesed ei usu oma võimalusse osutuda valituks. Selle tulenevalt peame edasi liikuma nii teavitustöö kui ka võimalike toetusmeetmete sisseviimisega avalikus sektoris muukeelsete inimeste kaasamiseks.

Kolmandaks. Lõimumine on mitmepoolne protsess. Suhtumine „esmalt õppigu ära eesti keel ja saagu eestlasteks“ ei hakka meile kunagi tulemusi andma. Vastupidi. Mul on väga hea meel, et väga paljud meie partnerid nii kolmandas kui ka avalikus sektoris on sellest aru saanud ning on tulnud meile ka oma ideede ja tegevusega appi, viies seejuures kokku eri kogukonnad.

Neljandaks. Me peame parandama koostööd ametkondade, kuid ka teiste partnerite vahel, et tagada paindlik ning sõbralik teenus kõigile lõimumises osalevate sihtgruppidele. Lõimumine ei ole ühe ministeeriumi osakonna või organisatsiooni küsimus, see on suhtumine, mis vajab ühiskonnas laiemat toetuspinda.

Unustagem siis kaevikud ja vastandamine. Otsime võimalusi meie kõigi heaolu tõstmiseks ja viime ideed ellu. See on küsimus kogu meie riigi tasakaalustatud arengust.

Piret Hartman
Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler

 

Veel uudiseid samal teemal

Eestlased Lääneranniku Eesti päevadel tantsu vihtumas. Foto: Enn Auksmann
27.09.2017|Kultuuriministeerium

Eestlased välismaal – kaotus või ka suur võimalus?

Septembri alguses toimusid Los Angeleses XXXIII Lääneranniku Eesti Päevad. Iga kahe aasta järel toimuval ülemaailmsel kokkutulekul kohtuvad kodu- ja väliseestlased, Eesti sõbrad ja toetajad. Eestist olid taas kohal mitmed kultuurikollektiivid ja esinejad, toimus traditsiooniline laulupidu, Eesti filmide linastused ning mitmed seminarid. Kokkutulekul osalenud Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Piret Hartman jagab muljeid väliseestlaste elust-olust ning sellest, kuidas hoolimata vahemaadest rahvana ikka ühte hoida ja koostööd teha.

Sofija Fišer
30.08.2017|Riigikantselei

Sofija Eesti-sisesest õpilasvahetusest: „See oli oluline, lõbus, hea ja hariv kogemus.“

Juba 6 aastat on Eestis tegutsenud riigisisene õpilasvahetusprogramm VeniVidiVici. Varasemate kahenädalaste vahetuste asemel saavad nüüd noored Kultuuriministeeriumi toel sama programmiga õppida teises koolis ja keelekeskkonnas kuu aega. Just selle väljakutse võttis möödunud kevadel vastu Narva Pähklimäe Gümnaasiumi õpilane Sofija Fišer, kes suundus neljaks nädalaks õppima Lõuna-Eestis asuvasse Keeni Kooli. Sofija jagab oma kogemust.