Sa oled siin

Kultuuriminister Indrek Saare kultuuripoliitiline aastakõne Riigikogus 14.02.2018

Lugupeetud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed, kultuurihuvilised

Eesti Vabariigi saja aasta juubelini on jäänud poolteist nädalat. Kümne päeva pärast võime öelda: meie riik on saja-aastane ja meil on vabadus küsida: mis on meid see sada aastat üleval hoidnud? Mis on Eesti riigi süda? Kust algab Eesti?

Kui 1992. aastal vaieldi uue põhiseaduse üle, ütles Liia Hänni siitsamast, kus mina praegu seisan: "Väga paljudes meile läkitatud kirjades on olnud arvamus, et põhiseaduse eelnõu ei sätesta meie riigi eesmärki, milleks peaks kindlasti olema ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine." Kirjadel oli mõju − põhiseaduse preambulasse lisati lause, mida võiks käsitleda Eesti riigi ideena: Eesti kultuuri säilitamine.

Mulle tundub, et peame neile kirjutajatele tagantjärele äraütlemata tänulikud olema. Sest kui mõelda veel mõni aasta tagasi, siis kippus kogu riigi pidamise mõte kinni jooksma lihtsustatud Exceli tabelisse. Riigi ülimaks eesmärgiks kuulutasime majanduskasvu, mida mõõdetakse SKP-ga, ja mille teenistuses olevana nähti ka kultuuri. Seda – inimlikul ahnusel põhinevat tarbimishullust – jutlustati nii valitsuse pressikonverentsil kui ka siin saalis päris pikka aega.

Mul on hea meel, et see – nagu mu hea eelkäija armastas öelda – diskursus on nüüd läbi ja juubeliaastaks suudame riigi pidamise mõtet veidi avaramalt ja küpsemalt käsitleda. Kui soovite – holistilisemalt. Ikka põhiseaduse vaimus.

Eesti ei ole protsendiriik, kus kultuur ei ole eesmärk, vaid paremal juhul vahend majanduskasvu edendamiseks, halvemal juhul lihtsalt üks ajaviitevorm. Eesti on kultuurriik, mille edukus põhineb meie inimeste loovusel. Eesti mõte on Eesti kultuur. On muidugi ka neid näiteid, kus mõni erakond nimetab ennast sõnades küll suurimaks Eesti sõbraks läbi aegade, ähvardab sulgeda teatreid ning teatab, et Eesti kultuuris ei sünni juba ammu mitte midagi.

Paratamatult meenuvad Anton Hansen Tammsaare sõnad, kes 1919. aastal ehk ajal, mil alles võideldi meid iseseisvaks, kirjutas irooniliselt: "O, me salalikud! O, me silmakirjalised! Igal pool paistaks nagu päris Eesti kultuur. Ainult vana on auväärt, ainult vanadus on väärdumata tõestus. Ainult vanavaral on tõsine kultuuriväärtus. Me nutame, õhkame, karjume mineviku pärast, aga olevik on ainult purustamise väärt."

Eesti kultuuripoliitika aluseks on kaks veendumust. Esiteks: eesti kultuur on riigi hoida. Ma tean, et maailmas on riike, kus kultuurielu on jäetud puhtalt turumajanduse hoolde, kuid Eestis pole see nii kunagi olnud ega tohi ka kunagi olla. Me oleme väikeriik ning siin ei ole lihtsalt teistmoodi võimalik.

See aga tähendab, head kohalviibijad, et eesti kultuuri hoidmine ei ole ainuüksi Kultuuriministeeriumi ülesanne, vaid meie kõigi. Teiseks: riik peab toetama, aga ei tohi ette kirjutada. Riigi ülesanne on pakkuda raamistus, kus kultuur saab sündida, kuid see peab olema vaba ja pidevalt elav. Me oleme kohe saja-aastased, aga see ei tähenda, et me peaksime Eesti riigist ehitama mausoleumi.

See kõik pole Kultuuriministeeriumi sisekommunikatsioon. Meenutagem veel kord neid kirjasaatjaid, kes 90ndate alguses ummistasid selle hoone postkastid. Nende sõnum oli: Eesti riik peab kaitsma oma kultuuri. See on olnud saja aasta jooksul selle rahva tahe. Ja meie oleme siin selleks, et teostada rahva tahet. Vabadus ja iseseisvus ei tähenda esmajoones mitte majandus-, vaid kultuurikeskkonda. Eesti riigi mõte ei ole aktsiisimäärades, tariifides ega protsentides, Eesti riigi mõte on olnud algusest peale, on täna ja on ka tulevikus meie kultuur.

Eestil läheb hästi ja nii läheb hästi ka Eesti kultuuril. Mitte kunagi varem pole meie rahvas olnud nii jõukas, riik kaitstud ja kultuur armastatud meie kodumaal ja tunnustatud rahvusvaheliselt. Seda kinnitavad ühelt poolt muuseumi-, teatri-, kino- ja kontserdikülastajate statistika ning ka meie loojate edu kõikjal maailmas.

Eesti riigi kohus on oma kultuuri ka mujale maailma viia „Suurrahvas võib ennast maksma panna ka maavarade ja sõjaväega, kuid väikerahva jaoks on see ainuke võimalus end globaalsel laadaplatsil nähtavaks teha,“ kirjutas Valdur Mikita raamatus „Lindvistika ehk metsa see lingvistika“.

Ja Eesti riigi ja kultuuri nähtavaks tegemisel oleme me tõesti edukad olnud. Veneetsia biennaalil külastas Katja Novitskova näitust rekordiliselt 40 000 inimest, mainekal New York’i Performal oli Eesti fookusriigiks, Paavo Järvi Festivaliorkester toob kontserdisaalid puupüsti täis kõikjal maailmas ja Arvo Pärt on seitsmendat aastat järjest maailmas enim esitatud nüüdisaegne helilooja. Lisaks pälvis NO99 Euroopa teatrimaailma Oscari, nimelt auhinna European Theatre Prize New Realities. Rooma tähtsaimas muuseumis avati Konrad Mäe suur retrospektiivnäitus ning käesoleva aasta Londoni raamatumessi üks fookusriike on Eesti. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas Eesti kultuur on maailmas suutnud läbi lüüa.

Head Riigikogu liikmed

Vastutus Eesti kultuuri edu eest on eelkõige loomeinimestel ja ka neil, kes aitavad loodut hoida ja arendada. Riik on neile toeks olnud, pakkudes avatud, salliva ja hooliva riigina soodsat loomekeskkonda. Riik püüab olla hea koostööpartner, kes väärtustab kultuurivaldkonna töötajaid hüppelise palgatõusuga.

Lääneriikide kogemus näitab, et majandus kasvab siis, kui elanikud on haritud, ühiskonnas on jõukus s.h kultuurile ligipääs võrdsemalt jagatud ja riik on turvaline. Seega ei saa nende valdkondadega tegelemist edasi lükata.

Kultuuriministeeriumi üheks vastutusalaks olev loomemajandus on tänapäevases maailmas kasvav majandusharu ja igasugune edukas majandus vajab järjest enam loovust. Seetõttu oleme otsinud uusi võimalusi, kuidas anda hoogu juurde loova majanduse arengule ning olla toeks meie ettevõtetele. 

Nii korraldasime eelmise aasta augustis ajaloos esimese kultuuriministri visiidi koos äridelegatsiooniga – augusti lõpus toimunud Stockholmi-visiidi eesmärk oli pakkuda Eesti loomeettevõtjatele võimalust tutvuda Rootsi edulooga ja aidata neil leida koostööpartnereid.

Alanud aastast töötab Kultuuriministeeriumis kultuuriekspordi nõunik, kelle ülesanne on välja töötada strateegiad, kuidas riik saaks veelgi enam abiks olla kultuurivaldkonna ekspordivõimekuse kasvule. Siinkohal tuleb rõhutada, et me vaatame kultuuri võimalusi majanduse arendamisel muidugi laiemalt kui vaid loomemajandus ja eksport. Pilootprojektina edukalt käivitunud Film Estonia toetuskava tarbeks oli 2017. aastal eraldatud miljon eurot. Esimeste tulemuste põhjal saame öelda, et iga investeeritud 1 euro avalikku raha on toonud Eestisse 6,7 eurot välisinvesteeringuid, kuid see võib filmiti olla mõneti erinev. Kindel on, et huvi toetuskava vastu on olnud suur ning toetuskava on hästi käivitunud. Seetõttu suurendasime käesolevast aastast toetuskava mahtu kaks korda ehk 2 miljoni euroni.

Samuti käivitasime sellest aastast uue toetusmeetme, mille eesmärk on aidata kaasa selliste suuremahuliste kultuuri- ja spordisündmuste korraldamisele Eestis, mida seni pole olnud siin võimalik korraldada, tehtud väiksemas mahus või need sündmused on pidanud korraldamise toetusmeetme puudumise tõttu lõppema. Jutt käib rahvusvahelistest olulise majandusliku mõjuga sündmustest, mille puhul laekub riiki maksutulu rohkem, kui on sündmuse korraldamiseks vajalik riigipoolne toetus.

Lugupeetud saadikud

Loodetavasti olete jõudnud tutvuda ligi poolesaja lehekülje pikkuse aruandega. 2017. aasta aruande koostamisel arvestati eelmisel aastal Riigikogu kultuurikomisjoni esitatud märkuste ja ettepanekutega. Peatükkide struktuuri ja sisu kajastatuse ulatust on laiendatud.

Aruande struktuur koosneb kahest osast, mille esimeses osas antakse peatükkide kaupa ülevaade kultuuri- ja hariduspoliitika kujundamise ja elluviimise üldpõhimõtetest, kultuuri rahvusvahelistumise välissuunalisest tegevustest ning Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise olulisematest sündmustest.

Järgnevalt toon esile valiku olulisematest arengutest.

PALK!

Alustame kultuuritöötaja palgast.

Kultuur 2020 sätestab: „Riik võtab suuna riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutsekvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu tõstmiseks täistööaja korral Eesti keskmise palga tasemele.”

Kolm aastat tagasi tundus kokkulepitud eesmärgi saavutamine paljudele võimatu ülesanne. Siis oli kultuuritöötaja miinimumpalk 731 eurot, aga eesti keskmine 1070 ja mahajäämus seega üle 30%. Sellest aastast suutsime kultuuritöötaja miinimumi tõsta 1150 euroni. Tõus seega 208 eurot ehk 22%. Kolme aastaga tõus kokku 419 eurot ning ja prognoositavast Eesti keskmisega vahe vähenenud 10-le protsendile. Tuleb siinkohal rõhutada, et Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) saavutatud palgakokkulepe on siduv vaid lepingu osalistele ja hõlmab ainult riigieelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid. Kuid see on üleskutse kogu kultuurivaldkonna tööandjatele – eeskätt kohalikele omavalitustele, et neid tasustamispõhimõtteid võimaluse korral järgida. Eesti suurim omavalitsus on näiteks seda juba teinud ning loodan, et tugevamaks muutunud omavalitsused, (mis oli haldusreformi peamine mõte!) tulevad palgatõusuga kiiresti järele.

Võimaldamaks vabakutselistel loovisikutel pühenduda loometööle, on riik viimastel aastatel leidnud vahendeid, et loomeliitude kaudu toetada kirjanikele ja kunstnikele palkade maksmist. 2017. aastal toetati kokku koos loomeliitudega 18 loovisiku tegevust, millele lisandus 2018. aastal mõlemale loomeliidule lisaraha kolme täiendava loovisiku toetamiseks.

TEEMA-AASTAD 

Austatud rahvaesindajad

2017. aasta laste ja noorte kultuuriaasta oli suunatud järelkasvu väärtustamisele nii looja kui ka publikuna, sidumaks kultuuri eri valdkondi ning koondamaks hulgaliselt mitmesuguseid ettevõtmisi väikestele ja suurtele.

Sümboolselt just laste- ja noorte kultuuriaastal rakendus 1. septembril huvitegevuse reform, mille eesmärk on tagada, et igal lapsel, olenemata tema elukohast ja vanemate rahakoti paksusest, peab olema võimalus saada osa huvitegevusest. Reformi tulemusena on juba suurenenud 7–19-aastaste laste ja noorte osalemine regulaarses huvitegevuses. Paranenud on teenuse kättesaadavus ja kvaliteet ning tagatud mitmekesisem valik kõigis Eesti piirkondades.

Toon mõned näited. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga loodi Väätsal kosmosering. Elvas avati seikluskasvatuse, kalanduse ja jahinduse ringid ning väga populaarseks on saanud laste jooga! Hiiumaal on võimalik harjutada nüüd plokkflööti. Rõuges hakatakse noortele pakkuma uute võimalustena osalemist trummiringis ja karate-, poksi-  ning parkuurimistrennis. Saaremaal avatakse sügisest muusikakoolis uus eriala – folkloori-pärimusmuusika haru. Valgamaa on loonud ka innovaatiliste lahenduste fondi ning korraldab pop-up huviringe, et välja selgitada noorte seas kõige populaarsemad.

Sellest aastast on huvitegevuse toetusmeetme maht 15 miljoni eurot, millest 500 000 suunatakse katuseorganisatsioonidele koostöö ja valdkonna ühistegevuse arendamiseks. Toetust saavad katuseorganisatsioonid avalikustatakse 15. veebruaril.

Alanud 2018. aasta keskmes on Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva juubeli tähistamine mitut aastat hõlmava Eesti Vabariik 100 (EV100) juubeli- ja kultuuriprogrammiga. 2018. aastal pööravad kõik Euroopa riigid ka oma tähelepanu kultuuripärandile – algas Euroopa kultuuripärandiaasta. See on suurepärane võimalus tõsta esile meie rikkalik kultuuripärand viisil, mis innustaks just noori ainelist kultuuripärandit väärtustama ja vaimset kultuuripärandit edasi kandma.

Unistan sestap ka, et sel aastal saavad mõistliku lahenduse vaidlused „kala versus inimene“. Muinsuskaitseametil tuleb pidada debatte keskkonnaametnikega, kes tahavad kultuuripärandi ja inimeste harjumuspärase elukeskkonna hävimise hinnaga sajandivanuse ja Eesti suurima hüdroelektrijaama Linnamäel ning ainukese tänini täielikult toimiva Hellenurme vesiveski igaveseks seisma panna. Ja väga loodan, et varsti jälle saabuvad valimised ei vii taas mõnda Riigikogu liiget kultuuripärandit täis joonistama või ministrit tegema ettepanekut mälestise lammutamiseks. Need oleksid igati väärikad kingitused vabariigile juubeli puhul.

Kokku on Eestis 2017. aasta lõpu seisuga 26 538 kultuurimälestist. 2017. aastal tunnistasin kultuuriministrina mälestiseks kaheksa objekti, neist üks on arheoloogiamälestis ja seitse Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri näited. Murettekitav on asjaolu, et ehitismälestistest on väga suur hulk halvas või lausa avariilises olukorras – uue hindamissüsteemi järgi tervelt kolmandik.

Selleks, et Eesti kultuuripärand oleks paremini kaitstud, on kultuuriministeeriumis valminud uus muinsuskaitseseadus, mis eelmisel nädalal läks avalikule arutelule ning jõuab lähikuudel Riigikokku. Muinsuskaitsereformi eesmärk on luua parem tasakaal mälestiste omanike kohustuste ja õiguste vahel, et tagada seeläbi kultuurimälestiste pikaajaline säilimine avalikes huvides.

Teiseks oluliseks märksõnaks on kultuuripärandi digitaliseerimine, mille tõstsime oluliseks teemaks ka Eesti eesistumise ajal. Olulise tõuke digitaliseerimisele on andnud kindlasti ka 1. jaanuarist 2017 esimese riigina maailmas Eestis säilituseksemplari seaduse alusel väljaannete digitaalselt säilitamise kohustus.

RAHVAKULTUUR

Materiaalsest kultuuripärandist on hea edasi liikuda rahvakultuuri juurde. Valdkonna arendustegevuses on prioriteetideks vaimse kultuuripärandi hoidmine ja väärtustamine, laulu- ja tantsupeo traditsiooni kestmine ning arengueelduste loomine tegevustoetuse abil rahvakultuuri keskseltsidele ning olulistele piirkondlikele organisatsioonidele.

Väärtustamaks mitmekesist pärimuskultuuri toetame seitset - Setomaa, Kihnu, Saarte, Peipsiveere, Mulgimaa, Vana Võromaa ja Virumaa -kultuuriruumide programmi.  Nii innustame kogukondi tegema koostööd ja tugevdama identiteeti, hoidma piirkondadele omast kultuurilist ja keelelist eripära, sealset elulaadi ja tavasid, kombeid ja oskusi.  2018. aastal tõstsime kultuuriprogrammide kogumahtu 28% ja ligi poole miljoni euroni.

2017. aasta rahvakultuuri valdkonna suursündmuseks oli kahtlemata XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“. Peol esines kokku 36 tuhat noort – laulupeol osales 794 laulu- ja pillikoori, tantsupeol 585 rahvatantsu- ja võimlemisrühma ning pillipeol 49 kollektiivi.

Noorte suutlikkust, võimekust iseloomustab ka ühe tantsupeo etenduse ärajäämisel spontaanse asendustantsupeo korraldamine Vabaduse väljakul. See on kindlasti hea näide sellest, kuidas lapsed ja noored on loovad ning tahavad luua. Antagu vaid võimalus!

ETENDUSKUNSTID

2017. aastal toetas Kultuuriministeerium 24 etendusasutust, sealhulgas 13 eraetendusasutust, 8 riigi osalusega sihtasutust, 2 munitsipaalteatrit ning avalik-õiguslikku Rahvusooper Estoniat. Statistikale tuginedes võib öelda, et suurenesid nii teatrite tegevustoetused, teenitud piletitulu, mängitud etenduste kui ka publiku arv.

Märtsis avasime renoveeritud Ugala teatrihoone ning ka mitmed teised teatrid said eelmisel aastal rõõmustada uuenduste üle, mis muudavad tööd sujuvamaks nii loomingulistele kui ka tehnilistele töötajatele, muutes teatrikogemuse mugavamaks ka publikule. Nii lõpetati lavaremont Vanemuise teatri suures majas ja Endla suures saalis.

FILMIKUNST

Kultuuriministeerium toetab filmide tootmist ja levitamist peamiselt Eesti Filmi Instituudi kaudu, kes korraldab taotlusvoore ning kellel on selgelt välja kujunenud toetusskeemid filmitootmise toetamiseks alates stsenaariumi ja filmiprojektide arendusest kuni tootmise ning levitamiseni. Aastal 2017 oli EFI eelarve 8,3 miljonit, millest toetati filmide tootmist 2,75 miljoni euroga ning lisaks Eesti Vabariik 100 filmiprojekte 3,8 miljoni euroga. Sellest esimene, filmide tootmine saab sellel aastal kasvikuks 350 000 eurot vastavalt riigieelarve kokkulepetele.

Rahvusvahelistumise kontekstis oli üks 2017. aasta suursündmusi 28. aprillil pikalt läbiräägitud Eesti ja Prantsusmaa vahel filmialase koostööleppe allkirjastamine. 

HELIKUNST

2017. aastal toetas Kultuuriministeerium riigi osalusega kolme sihtasutust: SA Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit, SA Eesti Kontserti ja SA Eesti Filharmoonia Kammerkoori, lisaks 11 valdkonna tugiorganisatsiooni ja kollektiivi, kellest kõige uuemad, 2015. aastal riigi ja erasektori koostöös loodud SA Pillifond ja Eesti Festivaliorkester kinnitasid oma tegutsemissuunal jõuliselt kanda ning nende töö tulemused ületasid esialgsed ootused.

Eesti Pillifondi andis 2017. aastal konkursi korras Eesti tippinterpreetidele kasutusele seitse hinnalist keelpilli. Pillivalikusse lisandus esimene annetatud instrument, legendaarsele Vladimir Sapožninile kuulunud üle 400 aasta vanune viiul.

Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi juhtimisel viibis 2017. aasta augustis-septembris esimesel rahvusvahelisel kontserdireisil, andes neli menukat kontserti Põhjamaade mainekamates saalides. Samuti salvestas orkester esimese albumi. Eesti tutvustamine rahvusvahelisel areenil jätkub käesoleval aastal, juba on antud kontserdid Brüsselis, Zürichis, Kölnis, Berliinis, Viinis ja Luksemburgis.

KIRJANDUS JA KIRJASTAMINE JA RAAMATUKOGUD

Kirjandusest, kirjastamisest ja raamatutest rääkides toon välja Eesti kirjanduse väljapaistvuse suurendamise ning noorte lugemisharjumuse parandamise. Eesti kirjandus saab maailmale arusaadavaks tõlgete kaudu. Eelmisel aastal tõlgiti meie 56 kirjandusteost 15 keelde. Väga olulise tõuke annab kindlasti aprillis toimuv Londoni raamatumess, kus Eesti on koos Läti ja Leeduga fookusriik.

Riik on hoolitsenud selle eest, et lapsed ja noored leiaksid endas raamatusõbra ja kirgliku lugeja. Lastekirjanduse keskusel ja Kultuuriministeeriumil on tore traditsioon kinkida kõikidele Eestis sündivatele lastele raamat. EV100 eestvedamisel kingitakse „Pisike puu” ka igale 2018. aastal välisriigis sündinud ja rahvastikuregistrisse kantud Eesti kodaniku lapsele.

Lugemisharjumuse suurendamiseks ning raamatute kättesaadavuse tagamiseks on oluline roll raamatukogudel. Eestis toimib kõikide kasutajate huvidest ja vajadustest lähtuv raamatukoguvõrk, mille moodustavad 941 rahva-, kooli-, teadus- ja erialaraamatukogu, sealhulgas 536 üldkasutatavat rahvaraamatukogu. Rahvaraamatukogusid kui mitmefunktsioonilisi keskusi on aasta jooksul külastatud üle 5,5 miljoni korra.

KUJUTAV KUNST

Kunstivaldkonna jaoks oli 2017 oluliste verstapostideni jõudmise aasta: osaleti kaalukatel rahvusvahelistel kunstisündmustel ja viidi läbi institutsionaalseid ümberkorraldusi. Aasta lõpul asutasid Eesti Kunstnike Liit ja Kultuuriministeerium Kunstihoone sihtasutuse, mis korraldab Tallinna Kunstihoone näitusetegevusi.

Rahvusvahelisel areenil on kujutav kunst, viimastel aastatel peamiselt just noorem kaasaegne kunst, üks Eesti kultuuri nähtavamatest saadikutest. 56. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni näitus – kunstnik Katja Novitskova projekt „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega näinud oled“ kogus rekordilised 40 tuhat külastajat. Novitskova teine suurem näitus lõppeval aastal, juunist novembrini kestnud „Earth Potential“ New Yorgi linnavalitsuse pargis Manhattanil, oli esimene sellise mastaabiga Eesti päritolu kunstniku rahvusvaheline avaliku ruumi kunstiprojekt.

Kui Veneetsia biennaalil osales Eesti rahvuspaviljoniga juba 11. korda, siis New Yorgi maineka performance-kunsti festivali Performa 17 fookusriigina ülesastumine oli ainukordne võimalus. Festivali kuraatorid valisid programmi kolm kunstnikku: Flo Kasearu, Kris Lemsalu ja Anu Vahtra, toimus loeng Eesti performance-kunsti ajaloost ja videoõhtu Eesti kunstist.

KULTUURIAJAKIRJANDUS JA MEEDIA

Kultuuriministeeriumi asutatud ja toetatav Sihtasutus Kultuurileht annab endiselt välja Eesti tähtsamaid kultuuriajakirju ja –ajalehti. 2017. aastal lisandus väljaantavate ajalehtede nimekirja ka võrukeelne Uma Leht ja 2018. aastast liitus Müürileht. Eelmisel nädalal kümnenda aasta juubelit tähistanud Müürilehest on saanud oluline väljaanne kultuuriajakirjanduse maastikul, mida kinnitab Tartu Ülikoolis läbi viidud kultuuriajakirjanduse uuring. Müürilehel on oma kindel roll ning lugejaskond. Sihtasutuse Kultuurilehe alla minek tagab väärt ajalehele stabiilsuse, parema levi ja kindlustunde.

Kantar Emori jaanuarikuu teleauditooriumi uuring näitab, et ETV on vaadatavuse poolest tõusnud liidripositsioonile. See on hea uudis, sest rahvusringhäälingul on oluline roll inforuumi kvaliteedi ja tasakaalustatuse hoidmisel. Niinimetatud libauudiste ning manipuleeritud informatsiooni esiletõusu valguses peab ERR oma üheks olulisemaks mõõdikuks usaldusväärsust. Turu-uuringute AS-i uuringu kohaselt usaldas 2017. aastal Eesti Rahvusringhäälingut 69%. Kui eesti keelt kõnelevatest inimestest usaldab ERR-i 77% elanikkonnast, siis venekeelsest elanikkonnast 52%.

Sellest lähtuvalt on üheks suurimaks väljakutseks võita just venekeelse elanikkonna usaldus. See tähendab, et eelmisel aastal valitud rahvusringhäälingu uus juhatus ja nõukogu peavad leidma lahenduse, kuidas tõsta muukeelse elanikkonna huvi ETV+ vastu ja suurendada kanali vaatajaskonda.

KULTUURILINE MITMEKESISUS

Lõimumisvaldkonna üheks väljakutseks on segregatsiooni vähendamine ning sealhulgas eri kogukondade koostöö hoogustamine. 2017. aastale tagasi vaadates on meil hea meel, et märkimisväärselt on elavnenud kultuurielu Ida-Virumaal ja Narvas. Soovime Narvale palju edu Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimisel ning loodame, et see protsess aitab kaasa kogu Virumaa ja teiste Eesti piirkondade omavahelisele kultuurialasele koostööle.

Ühise keeleruumi tekkimisele on kaasa aidanud keelekohvikud. 2017. a käivitati keele- ja enesearengukohvikud neljas maakonnas, ühtekokku 11 rühmas (Harjumaal, Ida-Virumaal, Tartumaal ja Pärnumaal). Lisaks pakuti keeleõpet rohkem kui kolmekümnes eesti keele ja kultuuri tundmise klubis. Käesoleva aastal jätkub töö Eesti keele majade loomisel Narva ja Ida-Virumaale.

MUUSEUMID

Kultuuriministeeriumi haldusala üks olulisemaid sündmusi oli 2017.  aastal Eesti Filmimuuseumi avamine Maarjamäel Tallinnas. Uus hoone annab lõpuks võimaluse filmi võlumaailma oma ilus külastajatele eksponeerida.

Kultuuriministeerium on alates 2012. aastast enda haldusala muuseumivõrgustikku korrastanud ning muutnud muuseumide juriidilist vormi, lähtudes igakordselt konkreetse muuseumi eripärast ja kohalikest oludest. 2017. aastal alustasid tegevust SA Saaremaa Muuseum, mille kaasasutajaks on Kuressaare linn, ning SA Eesti Meremuuseum. Harjumaa Muuseum anti üle Keila linnale.

HEA AVALIK RUUM

Lugupeetud Riigikogu

Lõpetuseks sooviksin eraldi peatuda arhitektuuril. Kantuna alanud Euroopa kultuuripärandi aastast võeti jaanuaris toimunud kultuuriministrite konverentsil Šveitsis Davosis vastu deklaratsioon, mis kutsub üles avaliku ruumi planeerimisel käsitlema kultuuripärandit ja kaasaegset arhitektuuri ühtse tervikuna. Olemasoleva pärandi hoidmise kõrval peaksime üha enam väärtustama praegu loodavat ruumilist keskkonda, sest just sellest saab meie tuleviku kultuurilise iseteadvuse tugi.

Üheks näiteks, kuidas riik väärtustab terviklikku elukeskkonda kui olulist komponenti säästva arengu eesmärkide saavutamisel, on Eesti Vabariik 100 programm „Hea avalik ruum“. Selle eesmärk oli taasaktiveerida riigi 100. sünnipäevaks 16 Eesti linna keskväljakud, peatänavad või nende ümbrus. Arhitektuurivõistluste tulemusel valitud projekte on asutud realiseerima. Eesti Vabariigi sünnipäeval avatakse keskväljak Tõrvas, ehitus käib Valgas ja Põlvas.

Ruumiloome sünnib paljude osaliste ühiste pingutuste tulemusena. Vahel kipume valdkondlikke otsuseid tehes unustama, et meie otsustel on ruumiline mõju.

Winston Churchill on öelnud: meie kujundame ehitised ja seejärel kujundavad ehitised meid – „We shape our buildings; thereafter they shape us“. Ka väikesed ja argised ehitised, mis on loodud ruumiväärtusi arvestavalt ja elukeskkonda rikastavalt, tugevdavad koha eripära ning suudavad enamasti pakkuda ka laia valikut tegevusi ja liikumisvõimalusi.

Eesti jaoks on ruumiline elukeskkond oluline rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmise instrument. Ruumiloome mõjutab inimeste otsuseid elukoha valikul, perekonna kavandamisel, investeerimisotsuste juures ja turismisihtkohtade valikul.

Selleks, et Eesti ruumiline areng oleks teadlikum, lõime riigikantselei juurde koostöös Eesti Arhitektide Liiduga ekspertrühma. Ekspertrühma töö tulemused kujunevad sisendiks arhitektuurivaldkonnas ühiste tegevussuundade ja põhimõtete kokkuleppimisel. Need võiksid olla aluseks ka riigi arhitektuuripoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Märtsis esitan valitsusele ekspertrühma vahearuande.

Lõpuks pöördun tagasi oma lemmikteema juurde. Ehk meie kultuuriloojate väärikas tasustamine. Alguses andsin ülevaate sellest, millised on olnud viimaste aastate arengusuunad. Need on toimunud Kultuur 2020 kehtivuse ajal. Kui 2020 aastal 2014 vastu võeti, oli hulk kriitikuid, kes ütlesid, et see dokument võib-olla ei olegi vajalik, ta on liiga üldsõnaline. Ometi, praktikuna pean ma tunnistama, et ilma selle arengudokumendita ei oleks me täna suure tõenäosusega kultuuritöötajate palkadega jõudnud siia, kuhu me oleme jõudnud. Seega tahan ma väga tänada neid, kes teist selle dokumendi sünni taga seisid, ja loota, et kui me peatselt hakkame ühiselt ette valmistama Kultuur 2030, siis suudame vähemalt sama konkreetsusega suuremad visioonid ka sinna kirjutada. Nii et veel kord: tänan teid, kes olid selle dokumendi sünni juures ja sellesse uskusid! Sellesse dokumenti uskuda oli põhjust.

Tänan tähelepanu eest!

Viimati uuendatud: 14. veebruar 2018